Sanyasi

Üks pikem lõik Osho teostest:

Esimesel hetkel tundub et sanyasi – see on midagi sellist, mis kitsendab su tegevusvabadust. Miks peaks vahetama oma riided oranži rüü vastu, miks muuta oma välimust, kui sanyasi on miski sisemine, aga mitte väline ?

Sanyasa ei ole negatiivne. Sõnal endal on küll negatiivne tähendus, kuid see pole puhas eitamine. Ta tähendab seda, et miski on maha jäetud, aga jäetud sellepärast, et te saite selle asemele midagi muud. Millestki tuleb loobuda. Tähtis ei ole iseenesest see, et te millestki loobusite, vaid asjaolu, et tänu sellele tekkis ruum millegi uue jaoks. Eitamine, loobumine – see on lihtsalt koha vabastamine … kui ta tahate kasvada, siis on teil vaja ruumi.

Sellistena nagu te olete, pole teil enda sees ruumi. Me oleme sedavõrd täidetud ebavajalikest asjadest ja mõtetest! Sanyasa oma negatiivses tähenduses see on lihtsalt koha vabastamine – kõige triviaalse, kasutu äraviskamine, selleks et te saaksite sisemiselt kasvada. Kasvamine on lagunemine, kuid kasvamisel on ka positiivne külg. Ja ma väidab kategooriliselt, et sanyasa on positiivne. Tema negatiivsus on lihtsalt puhastumine, see on koha puhastamine, et võiks alata kasvamine. See negatiivsus on vaid väline, sisemuses on kasvamine. Positiivne – keskuses, negatiivne – väljaspool.

Tegelikult ei saa olla olemas midagi lihtsalt negatiivset või lihtsalt positiivset. See oleks võimatu, sest negatiivne ja positiivne – need on polaarsed vastandid. Olemine kulgeb nende vahel: need on kui kaks kallast, mille vahel kulgeb olemine. Nagu ei saa olla jõge ainult ühe kaldaga, nii ei saa olla ka Olemist vaid ühe poolusega. Kui pööratakse tähelepanu vaid ühele poolele, ühele kaldale – sünnib sellest suur viga. Kui te aga võtate vastu kogu terviku, siis ei pane te rõhku millelegi. Te lihtsalt võtate mõlemad vastandid vastu ja kasvate seesmiselt. Ja te kasutate neid mõlemaid kui dialektikat oma sisemiseks edenemiseks. 

Sanyasa’t mõistetakse negatiivselt. Talle on antud negatiivne tähendus, sest te peate alustama negatiivsest, välisest. See eeldab mõistmist, sest sanyasa on sisemine protsess. Kui miski peab sisemiselt kasvama, siis miks tuleb alustada välisest ? Kui on vaja sisemiselt kasvada, siis miks mitte alustadagi sisemisest ? Te ei saa alustada seest, sest sellistena nagu te praegu olete, oletegi te perifeerias, välises. Te peate alustama sellest kohast, kus te praegu olete; te ei saa alustada sealt, kus teid ei ole. Nii et kui teie sees on ruumi, ei ole sanyasa’t teile vaja. Sanyasa on vajalik sansaara (maailma) haiguse väljaravimiseks. Kui ma räägin sansaarast pean ma silmas, et maailm on haige. Ma räägin maailmast, mille te olete enda ümber loonud. Igaüks teist elab omaenda valmistatud maailmas.

Ma ei eita väljaspool teid olevat maailma. Teda ei saa eitada, sest ta on olemas. Kuid teie ümber on fantaasiate maailm, unenägude maailm ja te ise olete saanud selleks maailmaks. Perifeeria on saanud teie keskpunktiks, aga keskpunkti olete te üldse unustanud. Sellepärast on vaja alustuseks heita endast eemale see unenägude maailm, sest äraheitmises on algus.

Loobumine on negatiivne, sellepärast tundub ka sanyasa olevat negatiivne. Me anname talle negatiivse tähenduse, sest ta tähendab loobumist unenägude maailmast. Nii et sanyasa on tegelikult ravim: lihtsalt ravim haiguse raviks. Kui haigus on välja ravitud saab see, mis on teie sisemuses, võimaluse kasvada. Nii et sanyasa teenib vaid võimaluse loomise eesmärki.

Te peate mõistma, et rääkides maailmast loobumisest, ei mõtle ma seda maailma mis on teie ümber, vaid seda, mille iga inimene ise enese ümber loob. Selle unenägude maailma tõttu ei saa me tunda maailma, mis on tegelikult olemas. Inimese lakkamatu unenägu saab talle takistuseks. See on kahekordne takistus: te ei saa minna sisemusse (seal on miski eksistentsiaalset) ja te ei saa mina ka välisesse (ka seal on miski eksistentsiaalne). Te olete kiindunud oma unenägusid nägeva meele külge ja ei saa kuhugi liikuda.

Kui see unenägude loodud takistus on hävitatud, toimub ime. Ei ole enam haigust. Te hakkate üheaegselt olema kahes maailmas, kuid nüüd pole nad enam lahutatud, sest just see takistus eraldas neid. Te muutute eksistentsiaalseks sisemuses ja te muutute eksistentsiaalseks ka välimises. Vaat mille jaoks oli vajalik negatiivne lähenemine.

Te peate saama teadlikumaks. Nii et ennekõike peate te teadvustama endale kõike, mida te teete. Mind ei huvita teie tegude sisu, vaid teie tegude teadlikkus. Tegutsedes, olge teadlikud !

Näiteks kui te kaldute vägivallale, siis niinimetatud moralistid ja religioossed inimesed ütlevad teile: “Olge rahumeelsed, rakendage vägivallast loobumist.” Kuid mina ei ütle teile seda. Ma ütlen teile: “Olge vägivaldsed, kuid olge seda teadlikult. Ärge muutke oma käitumist. Teadvustage endale oma kalduvust olla vägivaldne ja te avastate et te ei suuda teadlikult vägivaldselt käituda, sest mida teadlikumaks te muutute, seda vähem võimalikuks muutub vägivald” Vägivalt – see on sisemine protsess. Ta saab eksisteerida vaid siis kui te ei ole teadlikud. Juba teie teadvus muudab kõik: ei saa olla vägivaldne, kui te olete teadlikkuses. Vägivalla olemasoluks on vajalik ebateadlikkus, samamoodi nagu ka viha, nagu ka seksi ja kõige muu jaoks, millest te tahaksite oma käitumises vabaneda.

Mida suurem on teis ebateadlikkus, seda vähem te teadvustate endale seda, mida te teete ja seda rohkem sooritate te pahelisi tegusid. Kui ma ütlen, et miski on pahe, siis ei pea ma silmas selle teo või asja sisu. Ma ütlen, et asi on pahe siis kui ta on sündinud ebateadlikult ilma hädavajaduseta: selline on minu pahe määratlus. Ma ütlen et vägivald on halb mitte sellepärast, et te olete kellegi tapnud. Ma ütlen, et vägivald on halb sellepärast, et pole võimalik olla vägivaldne olemata ebateadlik. Just see ebateadlikkus on kurjus, sest ebateadlikkus on kogu rumaluse, kõigi unenägude, kõigi illusioonide, kogu meie poolt loodud jama vundament ja alus. Kurjus pole mitte midagi muud kui ebateadlik meel.

Sellepärast ma rõhutan, kui te olete sanyasi – kui te olete võtnud vastu sanyasa – siis tehke edasi seda, mida te olete teinud. Ärge muutke oma käitumist. Muutke oma teadvust. Tehke seda, mida te teete, teadlikult. Vihastage: viha ei ole põhjus muretsemiseks. Vihastage teadlikult. See teadvus saab muutuseks ja muudab teie käitumist. Te ei saa jääda samaks. Kuid nüüd ei ole see muutus vaid teie käitumises. Muutub teie olemus, teie olek, nagu ka teie käitumine.

Ei ole vaja luua valeisiksust – maski. Te võite olla täiesti loomulik, tunda end iseenesega kergelt ja vabalt. Kuid see kergus endaga koos olla saabub vaid siis, kui te olete täielikult teadlik. Pinge on olemas seetõttu, et te elate maskides: te olete vägivaldsed, aga peaksite olema rahumeelsed; te vihastate aga ei peaks vihastama; te olete seksuaalsed, aga ei peaks olema seksuaalsed. See loob pinge, see loob rahutuse. See on kannatus, lauskannatus. Te peate olema miski selline, mida te tegelikult ei ole ja seetõttu olete te määratud elama sügavas rahutuses. See “olemine miski, mida te tegelikult ei ole” on teie eluenergia hääbumine ja hajumine pingetes ja konfliktides. Tegelikult ei ole olemas konflikte kellegi teisega. Kõik konfliktid on alati iseendaga. !!!

Sellepärast ma rõhutangi, olge loomulikud, tundke end endaga vabalt. Sellised võite te olla aga vaid juhul, kui teie käitumine on teadlik. Seepärast, olge teadlikud. Siis algavad muutused ja te isegi ei märka neid. Te saate teistsuguseks, sest teie teadvus on saanud teistsuguseks. 
Te küsite, miks ma nõuan riietuse muutmist, paljude väliste asjade muutmist. Need on ju välised – täiesti välised.

Niipalju kui mina tean, siis inimene, nii nagu ta inimesena on, ongi riietus. Inimesele nii nagu ta praegu on, on riietus väga tähtis. Kui te riietate inimese sõjaväemundrisse muutub tema nägu, muutub tema poos, tema ellusuhtumine. Temas sünnib miski uus. Vaadake politseinikku siis kui ta on erariides ja siis kui ta on mundris. Ta on täiesti teine inimene; miks ?

Välised asjad kutsuvad teis esile muutuseid teie sisemuses, sest te ei olegi midagi muud kui välimus. Praegusel hetkel pole teis midagi sellist, mida võiks nimetada sisemiseks. Gurdjieff rääkis kunagi asjaolust, millel on sügav tähendus: sellistena nagu te praegu olete polegi teil hinge. Tal oli õigus ja samas ei olnud ka. Teil on hing, kuid te ei tea sellest midagi. Te olete välimus, sellepärast omabki riietus teie jaoks nii suurt tähtsust. Tänu riietusele muutub inimene ilusaks ja riietuse tõttu muutub ta ka inetuks. Vastavalt riietusele teda austatakse ja vastavalt riietusele teda ka ei austata. Kohtunik peab kandma kindlat riietust – Riigikohtu kohtunikule on vajalik kohtunikurüü – keegi ei küsi “milleks” ? Selles rüüs on ta Riigikohtu kohtunik, ilma selleta on ta eikeegi.

Vaat selline on inimene. Kui ma vaatan inimest, siis on ta pigem tema riietus kui tema meel. Nii peabki olema, sest me kuulume kehale, me samastame end kehaga. Enese samastamine kehaga muutub aga enese samastamiseks riietusega. Nii et kui ma räägin, et riietus on väline – siis ta vaid tundub olevat väline. Tegelikult on ta tunginud sisemusse – ta on tunginud teisse. Sellepärast ma rõhutangi riietuse muutumise vajalikkust. Valmisolek muuta oma riietust on valmisolek muuta oma meelt, mis on selle riietusega seotud. Valmisolek selleks muutuseks on valmisoleks isiksuse muutuseks.

Sellepärast ma nõuangi teilt riietuse vahetust: kanda üht kindlat värvi, üht kindlat rüüd. Sest niipea kui te muudate riideid, te muutute. Vahel olete te üks värv, vahel teine värv. Kui ma paluksin teil lihtsalt muuta riietuse tüüpi, ilma konkreetset värvi ette andmata, ei oleks see üldse muutus, sest te olete kogu aeg muutnud oma riietuse tüüpi. Muutus võib tulla ainult siis kui te kannate kogu aeg üht ja sedasama muutumatut rüüd. Vaid siis on see tegelik muutus. Kui ma annan teile muutumatu rüü, vaid siis võib teis toimuda muutus. 
Miks me tegelikult vahetame riideid ? See on sügav asi, mis ei piirdu vaid välimusega. Miks meid tüütab üksainus stiil, üksainus värv, üksainus riietuse tüüp ? Miks see meid ära tüütab ?
Meie meel tahab pidevalt midagi uut, midagi teistsugust. Me kõik küsime, kuidas peatada oma pidevalt ekslevat meelt – kuidas panna teda rahulikult seisma, olla vaikiv – ja ometi me jätkame peenelt tema toitmist. Me jätkame riietuse muutmist, ümbruse muutmist – me muudame kõike. Meid tüütab kõik, mis jääb muutumatuks. Kuid mida rohkem me toidame oma meelt muutustega, seda rohkem toitu me talle anname.

Kui te kannate mungarüüd, seda kunagi muutmata, peab teie meel esimest korda iga päev iga minut võitlema oma isiksuse identiteedi pärast, mida ta tahaks pidevalt muuta. Kui te tunnete end hästi muutumatus rüüs, tunnete te end varsti hästi ka pidevalt muutuvas maailmas. See on ainult algus. Mida paremini te tunnete end ilma muutusteta, seda kergem on meelel peatuda. Sellepärast on oluline tunda end üha paremini ja paremini ilma mingite muutusteta. Vaid siis võite te jõuda igavese juurde. Kuidas saab jõuda igavese juurde meelega, mis nõuab pidevalt muutusi ? Te peate alustama muutumatusest.

Ükskord, kandes oma muutumatut riietust, te unustate riietuse sootuks. Kui te kannate ühte ja sedasama rüüd, mis on ühte ja sedasama värvi, siis varsti te ei märka enam oma riietust üldse. Tänavatel liikudes ei märka te enam riidepoode. Teie tähelepanu nende asjade vastu kaob, sest teie meel ei märka enam neid asju. Kui teie meel vaatab aga riiete ja poodide poole, siis jälgige teda, teadvustage endale … mida teie meel nõuab ?
Me tajume pidevat riiete vahetamist kui midagi kaunist. Kuid mitte kunagi muutuvas rüüs on võimalik saavutada ilu, mis pidevalt muutuvas riietuses jääb meile alati kättesaamatuks. Muutes riietust te lihtsalt peidate oma inetust, kuid muutumatus rüüs ilmneb kõik nii nagu ta on – ilmneb kõik mis teis on. 

Kui te muudate riietust, siis teised märkavad teie riideid. Vaat mispärast kõik esitavad küsimusi uute riiete kohta. Kui te aga olete kogu aeg ühes ja sellesssamas rüüs, ei küsi keegi teilt teie riietuse kohta. Küsimused langevad ära. Ja nad vaatavad teid, mitte teie riideid. Kui mu sõrmes on brilliant, on sõrm ise peidus.

Inimeses, kes ei peida oma inetust, on omapärane ilu. Selles, kes midagi ei peida, on omamoodi graatsia, elegants … see elegants tekib siis kui te olete täiesti alasti. Kui te tunnete end kergelt ja vabalt tekib teisse mingi võlu ja isegi inetu nägu muutub ilusaks. Kuid kui te midagi peidate, muutub ka ilus nägu inetuks.

Minu jaoks on ilu – olla selline nagu te tegelikkuses olete ja olla sellisena täiesti vaba ja lõdvestunud. Kui te olete inetu – siis olete inetu ja tunnete end vabalt oma inetuses ning teie nägu omandab korraga peene ilu. Lõdvestumuse ja kergusega hakkab teis ilmnema peen hoovus, see ei lähtu enam brilliandist – see lähtub teie sisemisest “minast”.

See kes ei tunne end vabalt iseendaga, ei saa tunda end vabalt ka kellegi teisega. Ja see, kes ei armasta ennast, kes peidab end, ei saa olla ka kellegi teise poolt armastatud. Ta petab teisi ja teised petavad teda. Sellisel juhul ei saa me kunagi tõeliselt kokku. Kohtuvad vaid näod – väga kauged näod. Ma tulin varem ettevalmistatud näoga. Mina peidan ennast ja teie peidate ennast. Selles toas kohtusid kaks nägu, kuid kusagil ei ole kokkupuudet, kusagil ei toimunud tegelikku kohtumist, nende kahe näo kokkupuudet.

Milleks me muudame oma nägusid ?
Teie teete seda sellepärast, et kui te seda ei teeks, siis ei pööraks te küllaldast tähelepanu näole, mille te teiste poole pöörate ning sellel võiks peegelduda midagi tõelist. Vaat mispärast muutub armastatu kellekski hoopis teiseks, kui temast saab teie abikaasa. Ta muutus kellekski teiseks, sest ta ei saa panna ette uut nägu. Ta on teile nii lähedal, et tahes tahtmatult muutub nähtavaks ka miski tõeline. Hommikuti on ta selline, nagu ta on ning nüüd on ta inetu ! Rannas olite te temast vaimustatud, kuid hommikul, peale õrna ööd, on ta täpselt selline nagu ta on. Te näete tema nägu nii, et see ei peida midagi. Teie näete ja ka tema näeb.

Sellepärast ma ütlengi, et sanyasi peab kandma kogu aeg ühte ja sama rüüd. See tähendab olla vaba riiete vahetamisest ja samastumiste vahetamisest. See tähendab jääda alati selliseks nagu te olete, ja väljendada iseendaga kõike seda mis te olete. See tähendab lihtsalt iseenda omaksvõtmist. Niipea kui te iseennast omaks võtate, hakkavad ka teised teid omaks võtma … kui see ei olegi tähtis. Kas nad võtavad teid omaks või ei võta – see on ebaoluline. Kui te mõtlete sellest, kas inimesed võtavad teid omaks või mitte, loote te kohe jälle ühe vale näo. Siin ei tule millestki mõelda: kõik lihtsalt tuleb.

Sellepärast ma muudangi inimese nime, inimese riietust – ainult selleks et aidata inimest, kes elab iseenese perifeerias.