Üks kõige rumalamaid soove

Kui ma nüüd vaatan tagasi sellele 5 aastale, mis ma oma praegust ametit olen pidanud, siis on selles palju erinevaid inimtüüpe, ent  murede tüüpe on palju vähem. Ehk siis, ajuti on mul isegi omamoodi igav, kui jälle tulevad needsamad soovid ja needsamad küsimused, mis alati. Ma arvan, et kui ma vähegi viitsiks ja statistikat teeks, saaks ehk isegi mingi inimeste murede TOPi kätte, ainult et mulle ei meeldi murede osas statistikat teha ning lisaks leian, et selline statistika oleks ka privaatsuse rikkumine. Aga ometi võib ütelda, et ehkki me kõik oleme isiksustena unikaalsed ja väga erinevad, on meie soovid ja veelgi enam meie mured, tihti üllatavalt sarnased.

Siiski tahaksin siin aasta lõpus, mil vaadatakse tagasi, rääkida ühest soovist, mida ma olen viimasel ajal hakanud tajuma kõige lootusetuma, aga samas ka vast ühe kõige rumalamana. Ja see on nimelt soov, et teine muutuks. Küll avaldub see soovina, et teine jätaks ise joomise, küll soovina, et teine ei tõmbaks enam ringi, küll soovina et teine oleks emotsionaalsem ja avameelsem, on isegi ette tulnud soovi, et ihaldusobjekt muudaks oma orientatsiooni – aga alati on sellisele soovile omane see, et eeldatakse just partnerilt või sõbralt muutumist. Vahel on tegu tõesti sellega, et teine on ka hädas, kuid palju tihedamini on teine ise oma eluga vägagi rahul ning lihtsalt minu jutule tulnud inimene tahab, et too ennast muudaks. Kõige rohkem on mul kahju neist, kes on sellest teise muutumisest teinud vaat et oma õnnelikuks saamise tingimuse … sest vist ühelegi küsimusele pole ma pidanud rohkem vastama eitavalt kui küsimusele “kas ta muutub?”. Tihti heliseb juba selles küsimises endas meeleheide ja ime ootamine, sest küsija ise ka annab endale aru, et sellise muutumise tõenäosus on õhkõrn. Ent ometi ei osata teisiti, kui lihtsalt olla ja loota, et äkki … et äkki teine muutub, mõtleb järele, saab korraga paremaks. Vahel seda juhtub, ent palju sagedamini ei juhtu.

Huvitav on näha ka nende küsijate reaktsioone siis, kui kaardid ütlevad neile veelgi ebameeldivama tõe: mitte teine ei pea muutuma, vaid just teie olete see, kelle käes on enesemuutmise kaudu selle suhte säilimise võti. See variant ei meeldi paljudele mitte üks põrm, sest endaga ollakse rahul või siis lihtsalt ei osata olla teistmoodi. Aga mis õigus on meil nõuda teiselt muutumist, kui me ise muutuda ei taha ega suuda?

Aga kui me oleme olukorras, kus mingis suhtes on teine muutunud meile ebasobivaks, siis mida me tegelikult saame teha? Sellele küsimusele vastamiseks peame me tegelikult vaatama asjadele kainelt silma ja küsima endalt “kus mina midagi muuta saan?”, sest üheski olukorras me tegelikult teisi kontrollida ei saa, me saame muuta vaid iseennast – enda muutmine on muuseas ka see, kui me suhtest või olukorrast lahti laseme ja selle lõpetame.  Vahel on ka nii, et just meie endi muutus on selleks lumepalliks, mis vallandab laviini ja toob kaasa ka teise muutumise, kuid alati saame me muuta vaid midagi endas.

Seega, targem inimene küsib juba: “mida saan mina endas muuta, et asju parandada?”. Ja ka siis on vastus tihti selline, et muuta saab vaid enda sallimis või talumisvõimet ja teine suure tõenäosusega ikkagi ei muutu, ehkki enda suhtumise ja oleku muutmine annab vähemalt lootuse, sellal kui ainult teise muutumist ootama jäädes oleme me tegelikult ise endal kõõlused läbi lõiganud, lamame keset teed ja ootame imet, mis meid püsti aitaks.

Seega, teiste muutumise eeldamine on üks rumalamaid soove, mis meil võib tekkida … sest me ei saa iial teisi kontrollida ega sundida neid muutuma just sellisteks nagu meile mugav ja kasulik. Ent ometi kuulen just seda soovi “kas kaardid siis ei näita, et ta muutub?” ikka ja jälle. Võib-olla ei oska me end lööduks tunnistada? Võib-olla ei usu me enda võimesse sootuks teistes oludes, ilma tolle teiseta, hakkama saada? Klammerdumisel ja teise muutumise ootamisel on palju põhjuseid, ent paraku, lõviosal juhtumitest on olukorrad, kus loodetakse teise iseloomu või harjumuste muutumist sarnased loteriivõidu ootamisele, mis ju võib tulla, aga võib ka mitte tulla.

Seepärast andku Kõiksus meile jõudu, et me suudaks teisi sallide ja aktsepteerida just sellistena nagu nad on ja ka selleks, et me suudaksime ära minna, kui nad ilmselgelt meie sallimisvõimele ülejõu käivad.