Katke Osho raamatust “Sinepiiva” (Tooma evangeeliumi põhjal)

Jeesus ütles: Õndsad on üksikud ja valitud, sest teie leiate Kuningriigi, sest teie tulite sealt ja te lähete sinna.

Inimese sügavaim motiiv on olla täiesti vaba. Vabadus mokša see on eesmärk. Jeesus kutsub seda Jumala Kuningriigiks: olla nagu kuningas, sümboolses mõttes muidugi, nii et teie olemisel ei ole mingeid piiranguid, mingeid köidikuid, mingeid piire – te eksisteerite kui lõpmatus, te ei põrka kunagi ega kusagil kellegagi kokku, just nagu oleksite te täiesti üksi.

Vabadus ja üskindus on ühe ja sama asja kaks aspekti. Mahavira nimetab oma mokša mõistet kaivalya. Kaivalya tähendab olla täiesti üksik, otsekui kedagi teist polekski olemas. Kui te olete täiesi üksi, kes on siis teie köidikuteks ? Kui te olete täiesti üksi, kes on siis teistsugune ? Vaat miks need, kes otsivad vabadust, peavad leidma oma üksinduse – nad peavad leidma tee, mõtte, meetodi, kuidas sellist üksindust saavutada.

Inimene sünnib maailma osanda; ühiskonna, pere liikmena, kui osake teistest. Teda ei kasvatata mitte kui üksikut vaid kui ühiskondlikku olendit. Kogu treening, haridus, kultuur seisneb selles, kuidas teha last sobivaks ühiskonna osaks, kuidas õgvendada teda teistega sobivaks. Seda nimetavad psühholoogid kohandumiseks. Kui keegi on üksik, siis tundub ta kohanematuna.

Ühiskond eksisteerib kui omamoodi võrk, mudel paljude isiksuste jaoks, mass. Seal võib teil olla väheke vabadust – liiga kalli hinna eest. Kui te järgnete ühiskonnale, kui te muutute teiste kuulekaks osaks, siis annavad nad teile väikese vabaduse maailmakese. Kui te saate orjaks, antakse teile vabadust. Kuid see vabadus, mis teile anti, võidakse iga hetk tagasi võtta, sellel vabadusel on väga kõrge hind. See on kohandumine teistega, nii et piirid jäävad kindlalt püsima.
Ühiskonnas, ühiskondlikus olemises, ei saa keegi jääda absoluutselt vabaks. Juba teiste olemasolu fakt sünnitab kannatuse. Sartre ütleb: “Teine – see on põrgu” ja tal on täiesti õigus, sest just teine loob teis pinge, te olete rahutud teiste tõttu. See loob kokkupõrkeid, sest ka teine on samamoodi absoluutse vabaduse otsingul nagu teiegi, aga absoluutne vabadus on olemas vaid ühele.

Isegi teie niinimetatud kuningas pole täiesti vabad ja ei saa kunagi olla. Neil võib olla mulje et nad on vabad, kuid see mulje on vale: neid peab kaitsma, nad sõltuvad teistest, nende vabadus – see on vaid fassaad. Kuid sellest hoolimata, just sellest ajendatuna – olla täiesti vaba – tahavad inimesed saada kuningateks, imperaatoriteks. Imperaatoril on võlts tunne, et ta on vaba. Mõni tahab saada väga rikkaks, sest rikkus annab ka võltsi tunde, et te olete vaba. Kuidas saab vaene olla vaba ? Tema vajadused saavad tema köidikuiks, ta ei suuda rahuldada oma vajadusi. Ükskõik kuhu ta ka ei läheks on tema ees sein, mida ta ei suuda ületada. Siit ka kirg saada rikkaks. Oma sügavuses on see tung olla täiesti vaba, kõik kired tekivad sellest. Kuid kui te liigute vales suunas, ei saavuta te kunagi sihti, sest juba algusest peale oli teie suund vale, te lasite kõik jäest juba esimesest sammust alates. 

Vana-heebrea keeles on sõna “patt” kaunis. See tähistab inimest, kes on kaotanud eesmärgi, selles sõnas ei ole süü varjundit. Patt tähistab seda, kes on kaotanud sihi, kes on eksinud, aga religioon tähistab naasmist õigele teele, sihi mittakaotamist. Eesmärgiks on absoluutne vabadus, religioon on vaid vahend selle leidmiseks. Vaat miks te peate mõistma, et religioon eksisteerib antisotsiaalse jõuna: juba tema loomus on antisotsiaalne, sest ühiskonnas pole absoluutne vabadus võimalik.
Psühholoogia on ühiskonna teenistuses. Psühhiaater püüab teid igal võimalikul viisil teha uuesti ühiskonnaga kohanenuks – ta on ühiskonna teenistuses. Ka poliitika on ühiskonna teenistuses. Ta annab teile veidi vabadust, nii et teid saaks teha orjaks. See vabadus on üksnes pistis, see võidakse iga kell tagasi võtta. Kui te arvate et olete täiesti vaba võite te varsti olla vanglas. Poliitika, psühholoogia, kultuur, haridus – need kõik teenivad ühiskonda. Vaid religioon on oma põhialustes mässumeelne. Kuid ühiskond on teid petnud. Ta on loonud oma enda religioonid: kristluse, budismi, hinduismi, islami. Need on sotsiaalsed trikid. Jeesus on antisotsiaalne !!!

Vaadake Jeesust: ta ei olnud just liialt austatud inimene, ta ei saanud seda olla. Ta on seotud kahtlaste antisotsiaalsete elementidega, ta oli hulgus, väljatõugatu – ja pidigi olema, sest ta ei allunud ühiskonnale, ei kohandanud ennast sellega. Ta lõi teise ühiskonna, väikese järgijate grupi. Ašramid eksisteerivad kui antisotsiaalsed jõud, muidugi mitte kõik ašramid, sest ühiskond üritab teid petta valerahaga. Kuid kui saja ašrami seas on kasvõi üks tõeline, on sedagi piisavalt, sest see üks eksisteerib kui alternatiivne ühiskond, seistes vastu ühiskonnale, massile, keda Jeesus nimetas “nemad” – nimetule massile.
On olnud koolkondi, näiteks Buddha Bihari klooster, mis on püüdnud luua ühiskonda mis ei oleks ühiskond. Nad lõid vahendid ja meetodid teha teid täiesti vabadeks: mitte mingeid köidikuid, mitte mingit distsipliini, mitte mingeid piiranguid, teil lubati olla lõpmatud ja lubati olla Kõik.
Jeesus on antisotsiaalne, Buddha on antisotsiaalne, kuid kristlus ja budism ei ole antisotsiaalsed. Ühiskond on väga kaval, ta assimileerib kohe; isegi antisotsiaalsed nähtused assimileeritakse sotsiaalsete poolt. Ühiskond loob fassaadi, ta annab teile valeraha ja siis olete te õnnelikud nagu väikesed lapsed, kellele anti rinna asemel kummist lutt. Nad imevad seda ja usuvad, et neid toidetakse. See lohutab neid ja nad jäävad magama.
Kui laps on rahutu tehakse alati nii: antakse talle lutt. Ta imeb seda, uskudes, et saab toitu. Ta jätkab imemist ja see muutub monotoonseks protsessiks; mitte mingeid muutusi, lihtsalt imemine – see on nagu mantra. Ja siis jääb ta väsinuna magama. Budism, kristlus, hinduism ja kõik teised ismid, mis on saanud tunnustatud religioonideks on lihtsalt võltsrind. Nad annavad teile rahuloleku, hea une, nad võimaldavad teil leida lohutust teid ümbritsevas piinavas orjuses; nad annavad tunde, et kõik on korras, et miski pole halvasti. Nad on rahustid, nad on narkootikumid.

Mitte ainult LSD ei ole narkootikum. Ka kristlus on narkootikum ja palju peenem, palju keerulisem, sest ta annab teile omamoodi pimeduse. Te ei pea nägema mis toimub, te ei pea nägema, kuidas kaob teie elu, te ei näe enam haigust, mille te olete kogunud paljude elude jooksul. Te istute vulkaanil, nemad aga ütlevad teile jätkuvalt, et kõik on korras: Jumal on taevas, valitsus on maa peal ja kõik on korras. Ja preestrid ütlevad teile: “Teie ei pea muretsema, sest meie oleme siin. Te peate andma kõik meie kätte ja meie hoolitseme teie eest nii selles kui teises ilmas” Ja te jätategi kõik nende kätta – vaat miks te olete hädas.

Ühiskond ei saa anda teile vabadust, ta ei saa teha kõiki täiesti vabadeks. Kuidas siis olla ? Kuidas pääseda ühiskonnast välja ? Vaat milles on religioosse inimese küsimus. Kuid see näib olevat võimatu – ükskõik kuhu te ka ei läheks – seal on ka ühiskond; võib liikuda ühest ühiskonnast teise, aga ikka olete te ühiskonnas. Võite isegi minna Himaalaja mägedesse – siis loote te ühiskonna seal. Te hakkate rääkima puudega, sest on väga raske olla üksi. Te sõbrunete lindude ja loomadega ja varem või hiljem saab neist teie pere. Te hakkate iga päev ootama lindu, kes lendab kohale ja laulab teile hommikuti. Te ei mõista, et nüüd olete ta juba saanud sõltuvaks, juba on saabunud keegi “teine”: kui lind ei saabu tunnete te rahutust. Mis linnuga juhtus ? Miks ta ei tulnud ? Lülitub sisse mingi pinge, mis ei erine kuidagi teie murest oma naise või lapse pärast. Isegi Himaalajasse sõites olete te loonud ühiskonna. Nii et mõistke, ühiskond ei ole teist väljaspool, see on miski teie enese sees. Ja niikaua kui põhipõhjus teie enese sees ei kao on ühiskond teiega, ükskõik kuhu te ka ei läheks. Isegi hipikommuuni astudes astub ühiskond sinna koos teiega ja temast saab sotsiaalne jõud.

Kui te lähete ašrami või kloostrisse läheb ka ühiskond sinna. See ei ole ühiskond, mis tuleks teiega kaasa, see olete teie ise. Teie loote enda ümber ühiskonna. Teie olete looja. Miski teis eksisteerib kui seeme, mis loob ühiskonna. See seeme näitab, et seni kui te pole täielikult muutunud, ei saa te väljuda ühiskonna raamidest. Aga kõik ühiskonnad on samased: vormid võivad muutuda, aga nende alus on alati sama.

Miks te ei suuda elada ilma ühiskonnata ? See on ju segaja teie teel! Isegi Himaalajas te jätkuvalt ootate kedagi: te võite istuda puu all ja mediteerida ning ometi ikka kedagi oodata; teekäijat, jahimeest, suvalist inimest, kes teist mööduks. Ja kellegi saabudes te muutute veidi õnnelikumaks. Üksinduses olete te kurvad, aga kui saabub keegi teine võite te keelt peksta, võite küsida: “Mis maailmas uut? Ega teil ajalehte ei ole?” või “Rääkige mulle uudiseid. Ma janunen nende järgi” Miks ?
Esimene: te tahate olla vajalik. Teis on sügav vajadus olla vajalik. Kui teid pole kellelegi vaja tunnete te end kasutute ja mõttetutena; kui teid on kellelegi vaja, annab see teile tähtsust, te tunnete end tähtsamana. Te ütlete: “Ma pean hoolitsema naise ja laste eest” – otsekui te kannaksite neid nagu kandamit – ja teil pole õigus. Te räägite nagu täidakside ülimalt vastutustundlikult oma kohust. See on vale ! Kujutlege korraks, et teie naine ja lapsed on kadunud, mida te siis teete ? Äkki te tunnete, et teie elu muutus mõttetuks, sest teid pole neile vaja. Väikesed lapsed kes teid ootavad annavad teile tunde, et teid on vaja. Nüüd kui teid pole kellelegi vaja, te heidate meelt, sest kui teid pole kellelegi vaja ei pööra keegi teile ka tähelepanu; kas te olete olemas või teid pole olemas – sellel pole erilist vahet.

Miks makstakse psühhoanalüütikule nii suuri summasid, selle eest et ta lihtsalt istub ja kuulab ? Teie lamate diivanil ja psühhoanalüütik lihtsalt istub oma tugitoolis ja kuulab teid – aga ta pöörab teile tähelepanu. Muidugi peate te selle eest maksma, aga te tunnete ennast hästi. Kabinetist väljute te hoopis teise inimesena: teie kvaliteet on muutunud, te võite laulda viisijupikest, võite vilistada. Aga see ei jää alatiseks nii – järgmisel nädalal peate te jälle sellesse kabinetti tulema – kuid kui keegi kuulab, pöörab teile tähelepanu, annab ta teile mõista, et teid tasub kuulata. Ta võib üldse mitte midagi rääkida, aga isegi siis olete te rahul.

Teis on sügav vajadus olla vajalik. Keegi peab teid vajama, muidu te kaotate pinna jalge alt, te vajate seltskonda ja ühiskonda. Isegi kui keegi teiega võitleb – on see hea, see on teie meelest parem kui olla üksi, sest lõppude lõpuks ta pühendab teile tähelepanu kui vaenlasele – te võite temast mõtelda.

Kui te armastate, siis vaadake seda vajadust. Vaadake hästi armunuid; kui te ise olete armunud on seda vaadelda raske, sest te olete hullud, te ei ole päris ise. Aga vaadake armunuid kui nad ütlevad üksteisele: “Ma armastan sind” – kuid oma südamepõhjas nad tahavad olla armastatud. SEE EI OLE ARMASTUS, selle tunde põhiloomus on selles et olla armastatud, nad armastavad ainult selleks et olla armastatud. Peamine ei ole armastada vaid olla armastatud.

Vaat miks armunud süüdistavad pidevalt teineteist: “Sa ei armasta mind enam”. See on kõige olulisem. See vajadus on lõputu – põhjatu. Järelikult on sellest tekkivad köidikud lõputud, sest seda vajadust ei ole võimalik rahuldada. Ükskõik mida teie armastatu ka ei teeks tunnete te ikka, et on võimalik veel rohkem ja te loodate alati rohkemat. Ja kui teile jääb väheks tunnete te pettumust. Ja armunu mõtleb: “Mina armastan, aga tema – ei vasta minu armastusele nii nagu võiks” Teine omakorda mõtleb samades terminites. Milles siis asi ? Mitte keegi ei armasta. Seni kui te ei saa Jeesuseks või Buddhaks ei SUUDA te armastada, sest armastada suudab vaid see, kelles on kadunud vajadus olla vajalik

Selles seisundis milles te praegu olete ei saa te armastada; seisundis, milles te olete on teie armastus võlts. Te ainult näitlete et armastate selleks et võiksite olla teise poolt armastatud, ja teine teeb sedasama. Vaat miks armunud on alati hädas – nad mõlemad petavad teineteist ja nad mõlemad tunnevad end petetuna. Olete te kunagi kedagi tõeliselt armastanud ? Kogu südamest ? Ei. Te pole kunagi selle pärast muret tundnud, te olite veendunud, et armastate. Probleem on alati teises, iseennast te ei näe.

Mitte keegi ei vaata iseennast: silmad vaatavad teisi, kõrvad kuulavad teisi, käed sirutuvad teiste poole – keegi ei sirutu iseenda poole, ei vaatle ennast. Armastus tuleb siis kui teis sünnib kristalliseerunud hing, Mina. Egoga ei tule see kunagi välja, ego tahab olla armastatud, armastus on toit mida ego vajab. Te armastate nii, et muutute vajalikuks inimeseks. Te annate lastele elu mitte sellepärast et armastaksite lapsi, vaid sellepärast, et siis on teid kellelegi vaja ja te saate kõigile rääkida: “Vaadake kui paljusid kohustusi ma täidan, vaadake milline vastutus minu peal lasub ! Ma olen isa, ma olen ema …” Kõik see on aga vaid teie ego ülistamine.
Niikaua kui vajadus olla vajalik ei ole ära heidetud ei saa te olla üksikud. Minge Himaalajasse ja te loote ühiskonna. Aga niipea kui vajadus olla vajalik on ületatud olete te üksi kõikjalt kus te ka ei viibiks, turuplatsil, suurlinna keskel … 

Nüüd kuulake uuesti Jeesuse sõnu.
Õndsad on üksikud ja valitud,
sest teie leiate Kuningriigi,
sest teie tulite sealt
ja te lähete sinna

Süvenegi igasse sõnasse. “Õndsad on üksikud …” Kes on üksik ? See, kelle vajadus olla vajalik on ära heidetud, see kes rahuldub täielikult iseendaga, see kes on täielikult iseendaga rahul; see kes ei vaja enam kedagi, kes räägiks talle kui mõttekas tema olemasolu on. Tema mõte on temas endas. Nüüd ei tule tema tähtsus enam teistest, ta ei nuru seda teiste käest, tema tähtsus tuleb tema enda olemusest. Ta ei ole enam kerjus, ta elab iseenesega.

Teie ei saa elada iseenesega. Üksinduses muutute te rahututeks: te tunnete kohe ebamugavust, sügavat rahutust. Mida teha ? Kuhu minna ? Te lähete klubisse, kirikusse, teatrisse või kauplustesse kuid te lähete kuhugile, te kohtute teistega.

Olla üksi on väga raske ja ebatavaline. Milleks selline soov ? Siis kui te olete üksi kaob kogu teie tähtsus ja tähendus. Te lähete ja ostate midagi poest, müüja käest ei saa te mitte asju vaid ta annab teile tähtsuse, sest te lähete ostma kasutuid asju. Te ostate üksnes ostmise pärast, kuid müüja vaatab teie peale nagu te oleksite kuningas. Ta käitub nii, nagu sõltuks ta teist, ehkki te tegelikult teate väga hästi, et see kõik on vaid mask. Vaat kuidas ekspluateerivad teid kaupluste omanikud, müüjale olete te täiesti ükskõik, tema naeratus on teeseldud, ta naeratab igaühele, temas pole midagi mis oleks suunatud just nimelt teile, kuid te ei pööra sellele tähelepanu. Ta naeratab, tervitab ja võtab teid vastu nagu oleksite te oodatud külaline. Ja te tunnete end mugavalt, te olete jälle keegi, sest on olemas inimesed, kes teist sõltuvad, see kaupluse omanik ometi ootas teid …
Te otsite alati pilke mis annaks teile väärtust. Kui naine vaatab teid muutute te korraga oluliseks, väga oluliseks, see hetk on teie jaoks unikaalne. Vaat miks loob armastus nii tugeva kiirguse – armastus annab teile rohkem elu. Kuid probleem on selles, et üks ja seesama naine kes teid iga päev pidevalt vaatab ei aita eriti. Kuidas ammutata tähendust ühtedest ja neistsamadest silmadest üha uuesti ja uuesti, mõtleb tüdinud abielumees. Vaat millest tuleb tung saada Byroniks, Don Juaniks, minna ühe naise juurest teise juurde. See ei ole seksuaalne vajadus. Pidage meeles, sellel pole seksiga üldse mitte mingit pistmist, sest seks on palju sügavam üheainsa naisega sügavad intiimses läheduses. See ei ole seks, see ei ole armastus, üldsegi mitte; armastus tahab olla ühe ja sellesamaga üha sügavamalt ja sügavamalt; armastus süveneb

See ei ole armastus ega seks vaid sootuks muu – ego vajadus. Kui te suudate iga päev vallutada uue naise, tunnete te end väga olulisena, vallutajana. Kuid kui te olete jäänud pidama ühe naise juurde, siis ei vaata teid keegi enam sellise pilguga, ei anna teile sellist tähendust ja te tunnete end halvasti. Vaat miks abikaasad näevad välja nii elutud ja kiretud.
Tung olla vajalik kogu maale on poliitikute kirg. Mida tahtis teha Hitler ? Olla vajalik kogu maailmale ! Kuid see vajadus ei lase teil olla üksi, poliitik ei saa olla religioosne, ta liigub vastupidises suunas.

Kes on üksik ? See kelle vajadus olla vajalik on kadunud, kes ei palu endale tähendust omistada, kes ei sõltu teiste pilkudest, teiste suhtumisest. Kui te armastate teda, on ta teile tänulik, kui ei armasta, ka siis pole mingit vahet; kui te teda ei armasta on tal niisama hea kui siis kui te armastaksite. Kui te lähete talle külla on ta õnnelik, kui te ei lähe on ta niisama õnnelik. Kui ta elab rahvamassis on ta selle üle õnnelik, kui ta elab erakuna, on ta ka selle üle õnnelik.
Te ei saa tõeliselt üksikut inimest teha õnnetuks. Ta on õppinud elama iseendaga koos ja olema õnnelik iseendaga olles. Oma üksinduses on talle iseendast küllalt. Vaat miks sugulastele ei meeldi kui keegi muutub religioosseks – kui mees tegeleb meditatsiooniga, tunneb naine rahutust. Miks ? Naine ise ei pruugi endale arugi anda, mis toimub. Millest selline rahutus ? Kui naine hakkab palvetama, liikuma Jumala poole, miks tunneb mees rahutust ? Miks ? Teadvuses tekib alateadlik hirm. Hirm et abikaasa üritab saada iseenda jaoks Piisavaks! Hirm et ta ei vaja enam teist.

Sanyasi tähendab seda kellel on iseendast küll, kes ei vaja kedagi ja kes ei sõltu kellestki ega millestki – ja see on hirmutav: sest teie muutute tema jaoks ebavajalikuks. Kogu teie olemasolu rajaneb tema vajadusel teie järele. Ilma teieta oli ta eikeegi, ilma teieta oli tema elu tühi ja mõttetu – ainult teiega võis ta õide puhkeda. Kuid kui te saate teada, et ta võib õitseda ka oma üksinduses, siis teie ego tunneb end riivatund ja te hakkate muretsema.
Kes on üksik ? Jeesus ütleb: ”Õndsad on üksikud … – inimesed, kes võivad elada iseendaga niisama muretult nagu nendega oleks terve maailm; inimesed kes suudavad nautida elu nagu väikesed lapsed.

Üksik see on sanyasi: üksik inimene, hulgus, kes on täiesti õnnelik oma üksinduses. Kui keegi kõnnib tema kõrval, on see tore. Kui keegi ta maha jätab, on ka see tore. Ta ei oota kunagi kedagi, ta ei vaata kunagi tagasi. Üksinda on ta tervik. See terviklikkus muudab teid ringiks, mille algus ja lõpp kohtuvad. Üksik ei sarnane joonele, teie sarnanete joonega, teie algus ja lõpp ei puutu kunagi kokku. Üksik sarnaneb ringiga, vaat miks Jeesus ütleb ”… sest teie tulite sealt ja te lähete sinna” – te saate lättega samaks.

Read Full Post »

Sanyasi

Üks pikem lõik Osho teostest:

Esimesel hetkel tundub et sanyasi – see on midagi sellist, mis kitsendab su tegevusvabadust. Miks peaks vahetama oma riided oranži rüü vastu, miks muuta oma välimust, kui sanyasi on miski sisemine, aga mitte väline ?

Sanyasa ei ole negatiivne. Sõnal endal on küll negatiivne tähendus, kuid see pole puhas eitamine. Ta tähendab seda, et miski on maha jäetud, aga jäetud sellepärast, et te saite selle asemele midagi muud. Millestki tuleb loobuda. Tähtis ei ole iseenesest see, et te millestki loobusite, vaid asjaolu, et tänu sellele tekkis ruum millegi uue jaoks. Eitamine, loobumine – see on lihtsalt koha vabastamine … kui ta tahate kasvada, siis on teil vaja ruumi.

Sellistena nagu te olete, pole teil enda sees ruumi. Me oleme sedavõrd täidetud ebavajalikest asjadest ja mõtetest! Sanyasa oma negatiivses tähenduses see on lihtsalt koha vabastamine – kõige triviaalse, kasutu äraviskamine, selleks et te saaksite sisemiselt kasvada. Kasvamine on lagunemine, kuid kasvamisel on ka positiivne külg. Ja ma väidab kategooriliselt, et sanyasa on positiivne. Tema negatiivsus on lihtsalt puhastumine, see on koha puhastamine, et võiks alata kasvamine. See negatiivsus on vaid väline, sisemuses on kasvamine. Positiivne – keskuses, negatiivne – väljaspool.

Tegelikult ei saa olla olemas midagi lihtsalt negatiivset või lihtsalt positiivset. See oleks võimatu, sest negatiivne ja positiivne – need on polaarsed vastandid. Olemine kulgeb nende vahel: need on kui kaks kallast, mille vahel kulgeb olemine. Nagu ei saa olla jõge ainult ühe kaldaga, nii ei saa olla ka Olemist vaid ühe poolusega. Kui pööratakse tähelepanu vaid ühele poolele, ühele kaldale – sünnib sellest suur viga. Kui te aga võtate vastu kogu terviku, siis ei pane te rõhku millelegi. Te lihtsalt võtate mõlemad vastandid vastu ja kasvate seesmiselt. Ja te kasutate neid mõlemaid kui dialektikat oma sisemiseks edenemiseks. 

Sanyasa’t mõistetakse negatiivselt. Talle on antud negatiivne tähendus, sest te peate alustama negatiivsest, välisest. See eeldab mõistmist, sest sanyasa on sisemine protsess. Kui miski peab sisemiselt kasvama, siis miks tuleb alustada välisest ? Kui on vaja sisemiselt kasvada, siis miks mitte alustadagi sisemisest ? Te ei saa alustada seest, sest sellistena nagu te praegu olete, oletegi te perifeerias, välises. Te peate alustama sellest kohast, kus te praegu olete; te ei saa alustada sealt, kus teid ei ole. Nii et kui teie sees on ruumi, ei ole sanyasa’t teile vaja. Sanyasa on vajalik sansaara (maailma) haiguse väljaravimiseks. Kui ma räägin sansaarast pean ma silmas, et maailm on haige. Ma räägin maailmast, mille te olete enda ümber loonud. Igaüks teist elab omaenda valmistatud maailmas.

Ma ei eita väljaspool teid olevat maailma. Teda ei saa eitada, sest ta on olemas. Kuid teie ümber on fantaasiate maailm, unenägude maailm ja te ise olete saanud selleks maailmaks. Perifeeria on saanud teie keskpunktiks, aga keskpunkti olete te üldse unustanud. Sellepärast on vaja alustuseks heita endast eemale see unenägude maailm, sest äraheitmises on algus.

Loobumine on negatiivne, sellepärast tundub ka sanyasa olevat negatiivne. Me anname talle negatiivse tähenduse, sest ta tähendab loobumist unenägude maailmast. Nii et sanyasa on tegelikult ravim: lihtsalt ravim haiguse raviks. Kui haigus on välja ravitud saab see, mis on teie sisemuses, võimaluse kasvada. Nii et sanyasa teenib vaid võimaluse loomise eesmärki.

Te peate mõistma, et rääkides maailmast loobumisest, ei mõtle ma seda maailma mis on teie ümber, vaid seda, mille iga inimene ise enese ümber loob. Selle unenägude maailma tõttu ei saa me tunda maailma, mis on tegelikult olemas. Inimese lakkamatu unenägu saab talle takistuseks. See on kahekordne takistus: te ei saa minna sisemusse (seal on miski eksistentsiaalset) ja te ei saa mina ka välisesse (ka seal on miski eksistentsiaalne). Te olete kiindunud oma unenägusid nägeva meele külge ja ei saa kuhugi liikuda.

Kui see unenägude loodud takistus on hävitatud, toimub ime. Ei ole enam haigust. Te hakkate üheaegselt olema kahes maailmas, kuid nüüd pole nad enam lahutatud, sest just see takistus eraldas neid. Te muutute eksistentsiaalseks sisemuses ja te muutute eksistentsiaalseks ka välimises. Vaat mille jaoks oli vajalik negatiivne lähenemine.

Te peate saama teadlikumaks. Nii et ennekõike peate te teadvustama endale kõike, mida te teete. Mind ei huvita teie tegude sisu, vaid teie tegude teadlikkus. Tegutsedes, olge teadlikud !

Näiteks kui te kaldute vägivallale, siis niinimetatud moralistid ja religioossed inimesed ütlevad teile: “Olge rahumeelsed, rakendage vägivallast loobumist.” Kuid mina ei ütle teile seda. Ma ütlen teile: “Olge vägivaldsed, kuid olge seda teadlikult. Ärge muutke oma käitumist. Teadvustage endale oma kalduvust olla vägivaldne ja te avastate et te ei suuda teadlikult vägivaldselt käituda, sest mida teadlikumaks te muutute, seda vähem võimalikuks muutub vägivald” Vägivalt – see on sisemine protsess. Ta saab eksisteerida vaid siis kui te ei ole teadlikud. Juba teie teadvus muudab kõik: ei saa olla vägivaldne, kui te olete teadlikkuses. Vägivalla olemasoluks on vajalik ebateadlikkus, samamoodi nagu ka viha, nagu ka seksi ja kõige muu jaoks, millest te tahaksite oma käitumises vabaneda.

Mida suurem on teis ebateadlikkus, seda vähem te teadvustate endale seda, mida te teete ja seda rohkem sooritate te pahelisi tegusid. Kui ma ütlen, et miski on pahe, siis ei pea ma silmas selle teo või asja sisu. Ma ütlen, et asi on pahe siis kui ta on sündinud ebateadlikult ilma hädavajaduseta: selline on minu pahe määratlus. Ma ütlen et vägivald on halb mitte sellepärast, et te olete kellegi tapnud. Ma ütlen, et vägivald on halb sellepärast, et pole võimalik olla vägivaldne olemata ebateadlik. Just see ebateadlikkus on kurjus, sest ebateadlikkus on kogu rumaluse, kõigi unenägude, kõigi illusioonide, kogu meie poolt loodud jama vundament ja alus. Kurjus pole mitte midagi muud kui ebateadlik meel.

Sellepärast ma rõhutan, kui te olete sanyasi – kui te olete võtnud vastu sanyasa – siis tehke edasi seda, mida te olete teinud. Ärge muutke oma käitumist. Muutke oma teadvust. Tehke seda, mida te teete, teadlikult. Vihastage: viha ei ole põhjus muretsemiseks. Vihastage teadlikult. See teadvus saab muutuseks ja muudab teie käitumist. Te ei saa jääda samaks. Kuid nüüd ei ole see muutus vaid teie käitumises. Muutub teie olemus, teie olek, nagu ka teie käitumine.

Ei ole vaja luua valeisiksust – maski. Te võite olla täiesti loomulik, tunda end iseenesega kergelt ja vabalt. Kuid see kergus endaga koos olla saabub vaid siis, kui te olete täielikult teadlik. Pinge on olemas seetõttu, et te elate maskides: te olete vägivaldsed, aga peaksite olema rahumeelsed; te vihastate aga ei peaks vihastama; te olete seksuaalsed, aga ei peaks olema seksuaalsed. See loob pinge, see loob rahutuse. See on kannatus, lauskannatus. Te peate olema miski selline, mida te tegelikult ei ole ja seetõttu olete te määratud elama sügavas rahutuses. See “olemine miski, mida te tegelikult ei ole” on teie eluenergia hääbumine ja hajumine pingetes ja konfliktides. Tegelikult ei ole olemas konflikte kellegi teisega. Kõik konfliktid on alati iseendaga. !!!

Sellepärast ma rõhutangi, olge loomulikud, tundke end endaga vabalt. Sellised võite te olla aga vaid juhul, kui teie käitumine on teadlik. Seepärast, olge teadlikud. Siis algavad muutused ja te isegi ei märka neid. Te saate teistsuguseks, sest teie teadvus on saanud teistsuguseks. 
Te küsite, miks ma nõuan riietuse muutmist, paljude väliste asjade muutmist. Need on ju välised – täiesti välised.

Niipalju kui mina tean, siis inimene, nii nagu ta inimesena on, ongi riietus. Inimesele nii nagu ta praegu on, on riietus väga tähtis. Kui te riietate inimese sõjaväemundrisse muutub tema nägu, muutub tema poos, tema ellusuhtumine. Temas sünnib miski uus. Vaadake politseinikku siis kui ta on erariides ja siis kui ta on mundris. Ta on täiesti teine inimene; miks ?

Välised asjad kutsuvad teis esile muutuseid teie sisemuses, sest te ei olegi midagi muud kui välimus. Praegusel hetkel pole teis midagi sellist, mida võiks nimetada sisemiseks. Gurdjieff rääkis kunagi asjaolust, millel on sügav tähendus: sellistena nagu te praegu olete polegi teil hinge. Tal oli õigus ja samas ei olnud ka. Teil on hing, kuid te ei tea sellest midagi. Te olete välimus, sellepärast omabki riietus teie jaoks nii suurt tähtsust. Tänu riietusele muutub inimene ilusaks ja riietuse tõttu muutub ta ka inetuks. Vastavalt riietusele teda austatakse ja vastavalt riietusele teda ka ei austata. Kohtunik peab kandma kindlat riietust – Riigikohtu kohtunikule on vajalik kohtunikurüü – keegi ei küsi “milleks” ? Selles rüüs on ta Riigikohtu kohtunik, ilma selleta on ta eikeegi.

Vaat selline on inimene. Kui ma vaatan inimest, siis on ta pigem tema riietus kui tema meel. Nii peabki olema, sest me kuulume kehale, me samastame end kehaga. Enese samastamine kehaga muutub aga enese samastamiseks riietusega. Nii et kui ma räägin, et riietus on väline – siis ta vaid tundub olevat väline. Tegelikult on ta tunginud sisemusse – ta on tunginud teisse. Sellepärast ma rõhutangi riietuse muutumise vajalikkust. Valmisolek muuta oma riietust on valmisolek muuta oma meelt, mis on selle riietusega seotud. Valmisolek selleks muutuseks on valmisoleks isiksuse muutuseks.

Sellepärast ma nõuangi teilt riietuse vahetust: kanda üht kindlat värvi, üht kindlat rüüd. Sest niipea kui te muudate riideid, te muutute. Vahel olete te üks värv, vahel teine värv. Kui ma paluksin teil lihtsalt muuta riietuse tüüpi, ilma konkreetset värvi ette andmata, ei oleks see üldse muutus, sest te olete kogu aeg muutnud oma riietuse tüüpi. Muutus võib tulla ainult siis kui te kannate kogu aeg üht ja sedasama muutumatut rüüd. Vaid siis on see tegelik muutus. Kui ma annan teile muutumatu rüü, vaid siis võib teis toimuda muutus. 
Miks me tegelikult vahetame riideid ? See on sügav asi, mis ei piirdu vaid välimusega. Miks meid tüütab üksainus stiil, üksainus värv, üksainus riietuse tüüp ? Miks see meid ära tüütab ?
Meie meel tahab pidevalt midagi uut, midagi teistsugust. Me kõik küsime, kuidas peatada oma pidevalt ekslevat meelt – kuidas panna teda rahulikult seisma, olla vaikiv – ja ometi me jätkame peenelt tema toitmist. Me jätkame riietuse muutmist, ümbruse muutmist – me muudame kõike. Meid tüütab kõik, mis jääb muutumatuks. Kuid mida rohkem me toidame oma meelt muutustega, seda rohkem toitu me talle anname.

Kui te kannate mungarüüd, seda kunagi muutmata, peab teie meel esimest korda iga päev iga minut võitlema oma isiksuse identiteedi pärast, mida ta tahaks pidevalt muuta. Kui te tunnete end hästi muutumatus rüüs, tunnete te end varsti hästi ka pidevalt muutuvas maailmas. See on ainult algus. Mida paremini te tunnete end ilma muutusteta, seda kergem on meelel peatuda. Sellepärast on oluline tunda end üha paremini ja paremini ilma mingite muutusteta. Vaid siis võite te jõuda igavese juurde. Kuidas saab jõuda igavese juurde meelega, mis nõuab pidevalt muutusi ? Te peate alustama muutumatusest.

Ükskord, kandes oma muutumatut riietust, te unustate riietuse sootuks. Kui te kannate ühte ja sedasama rüüd, mis on ühte ja sedasama värvi, siis varsti te ei märka enam oma riietust üldse. Tänavatel liikudes ei märka te enam riidepoode. Teie tähelepanu nende asjade vastu kaob, sest teie meel ei märka enam neid asju. Kui teie meel vaatab aga riiete ja poodide poole, siis jälgige teda, teadvustage endale … mida teie meel nõuab ?
Me tajume pidevat riiete vahetamist kui midagi kaunist. Kuid mitte kunagi muutuvas rüüs on võimalik saavutada ilu, mis pidevalt muutuvas riietuses jääb meile alati kättesaamatuks. Muutes riietust te lihtsalt peidate oma inetust, kuid muutumatus rüüs ilmneb kõik nii nagu ta on – ilmneb kõik mis teis on. 

Kui te muudate riietust, siis teised märkavad teie riideid. Vaat mispärast kõik esitavad küsimusi uute riiete kohta. Kui te aga olete kogu aeg ühes ja sellesssamas rüüs, ei küsi keegi teilt teie riietuse kohta. Küsimused langevad ära. Ja nad vaatavad teid, mitte teie riideid. Kui mu sõrmes on brilliant, on sõrm ise peidus.

Inimeses, kes ei peida oma inetust, on omapärane ilu. Selles, kes midagi ei peida, on omamoodi graatsia, elegants … see elegants tekib siis kui te olete täiesti alasti. Kui te tunnete end kergelt ja vabalt tekib teisse mingi võlu ja isegi inetu nägu muutub ilusaks. Kuid kui te midagi peidate, muutub ka ilus nägu inetuks.

Minu jaoks on ilu – olla selline nagu te tegelikkuses olete ja olla sellisena täiesti vaba ja lõdvestunud. Kui te olete inetu – siis olete inetu ja tunnete end vabalt oma inetuses ning teie nägu omandab korraga peene ilu. Lõdvestumuse ja kergusega hakkab teis ilmnema peen hoovus, see ei lähtu enam brilliandist – see lähtub teie sisemisest “minast”.

See kes ei tunne end vabalt iseendaga, ei saa tunda end vabalt ka kellegi teisega. Ja see, kes ei armasta ennast, kes peidab end, ei saa olla ka kellegi teise poolt armastatud. Ta petab teisi ja teised petavad teda. Sellisel juhul ei saa me kunagi tõeliselt kokku. Kohtuvad vaid näod – väga kauged näod. Ma tulin varem ettevalmistatud näoga. Mina peidan ennast ja teie peidate ennast. Selles toas kohtusid kaks nägu, kuid kusagil ei ole kokkupuudet, kusagil ei toimunud tegelikku kohtumist, nende kahe näo kokkupuudet.

Milleks me muudame oma nägusid ?
Teie teete seda sellepärast, et kui te seda ei teeks, siis ei pööraks te küllaldast tähelepanu näole, mille te teiste poole pöörate ning sellel võiks peegelduda midagi tõelist. Vaat mispärast muutub armastatu kellekski hoopis teiseks, kui temast saab teie abikaasa. Ta muutus kellekski teiseks, sest ta ei saa panna ette uut nägu. Ta on teile nii lähedal, et tahes tahtmatult muutub nähtavaks ka miski tõeline. Hommikuti on ta selline, nagu ta on ning nüüd on ta inetu ! Rannas olite te temast vaimustatud, kuid hommikul, peale õrna ööd, on ta täpselt selline nagu ta on. Te näete tema nägu nii, et see ei peida midagi. Teie näete ja ka tema näeb.

Sellepärast ma ütlengi, et sanyasi peab kandma kogu aeg ühte ja sama rüüd. See tähendab olla vaba riiete vahetamisest ja samastumiste vahetamisest. See tähendab jääda alati selliseks nagu te olete, ja väljendada iseendaga kõike seda mis te olete. See tähendab lihtsalt iseenda omaksvõtmist. Niipea kui te iseennast omaks võtate, hakkavad ka teised teid omaks võtma … kui see ei olegi tähtis. Kas nad võtavad teid omaks või ei võta – see on ebaoluline. Kui te mõtlete sellest, kas inimesed võtavad teid omaks või mitte, loote te kohe jälle ühe vale näo. Siin ei tule millestki mõelda: kõik lihtsalt tuleb.

Sellepärast ma muudangi inimese nime, inimese riietust – ainult selleks et aidata inimest, kes elab iseenese perifeerias. 

Read Full Post »

Osho mõtteid – 2

Ma ei ole mingi eriline Osho jünger. Lihtsalt eri aegadel on just tema teostest hulk väljakirjutusi tehtud ning kasutan nüüd võimalust need ka oma blogisse üles riputada. Pärleid võib leida tegelikult iga vaimse õpetaja teostest

——

Pidage meeles, et surve, mida avaldavad teile teised, puudutab ainult teie pealispinda ja ei suuda kunagi tungida teie enda sisemise olemuseni. Kuid surve, mida te avaldate endale ise pääseb teie hinge sügavusse. Kes ütles teile, et olete hindu, kes ütles teile et olete moslem ? Kes käskis teil järgida Gandhit või Marxi ? Kes palus teil end nendega siduda ? Te olete ise end käsist sidunud. Kes sidus teid Gita külge, kes Koraani või Piibli külge ? Mitte keegi muu, kui teie ise !

Kõik mis on kerge – on õige. Alustage sellega mis on õige ja te tunnete kergendust. Jätkake seda mis on kerge – ja teil on õigus. Õige tee – see tähendab liikuda kergusega – see tähendab unustada tee olemasolu ja ka see et liikuda on kerge.

Midagi mõteldes, üteldes või tehes ärge kunagi unustage endale küsimast kas see mõte, sõna või tegu pärinev teist endist või räägib teie kaudu keegi teine. On üllatav, kui see oleks teie enda hääl. See võib olla teie ema hääl, mis räägib teie kaudu. See võib olla teie isa hääl – seda pole kuigi raske ära tunda.

Selle kõik olete te saanud haridusest, kombekuse õpetamisest, kasvatusest; kultuurist, koolidest, ülikoolidest. Ja teie kasvatate seda. Teete seda nüüd ise, omaenese jõududega. Te olete kasvatanud selle juba nii suureks, et olete täiesti ära unustanud, kes te tegelikult ise olete.

Vabanege kõigist oma sisehäältest ja üsna pea te leiate oma suureks üllatuseks, et teis heliseb ainult üks vaikne hääl, mida te pole kunagi enne kuulnud ja te ei tea kellele see kuulub. See ei ole enam ei teie ema ega isa hääl, ei teie õpetaja ega vaimuliku hääl … Järsku te taipate, et see on teie enda hääl. Vaat mille pärast ei suutnud te kindlaks teha, kellele see hääl kuulub

Avastage endas omaenese hääl

Ja järgige seda ilma mingi hirmuta

Ükskõik kuhu ta teid ka ei viiks, on see teie elu eesmärk, teie saatus. Ainult seal leiate te rahulolu, ainult seal saate te terviklikuks.

Ainult see hääl laseb teil õide puhkeda ja selles õitsemises sünnib tõe tajumine.

Read Full Post »

Osho mõtteid

Mõned Osho mõtted, mis kunagi ammu olen tõlkinud ja ka varem ühes foorumis avaldanud (neid jätkub veel mitmeteks sissekanneteks):
Keegi ei pööra piisavalt tähelepanu individuaalsele. Selles on kõikide probleemide algpõhjus.

Selle tõttu, et individuaalsus näib nii väiksena ja ühiskond näib nii suurena mõtlevad inimesed, et kui me muudame ühiskonda muutub ka üksikisik. Kuid nii ei juhtu, sest "ühiskond" on ainult sõna. On ainult indiviidid, ei ole olemas mingisugust ühiskonda. Ühiskonnal pole hinge, temas ei saa midagi muuta. Muuta saab vaid individuaalsust, ükskõik kui väiksena see meile ka ei tunduks. Ja kui te teate, kuidas muuta individuaalsust, siis võite te seda kasutada kõikjal kõikide individuaalsuste suhtes.

*****

Ühiskond on üles ehitatud selliselt, et te ei mõtle kunagi oma potentsiaalile. Ja kogu õnnetus tuleb sellest, et te ei saa olla teie ise. Ainult olge teie ise ja te näete, et rohkem ei ole õnnetust, konkurentsi, ega muret selle pärast, et kellelgi on midagi rohkem kui teil. Kui te tahate et rohi oleks roheline, siis pole mõtet vaadata teisele poole aeda – tehke oma rohi rohelisemaks omaenda aiapoolel. Teha rohi rohelisemaks – see on ju nii lihtne.
Inimene peab juurduma oma potentsiaalsetes võimalustes ükskõik mida see talle ka ei maksaks. Ja maailm muutub nii kauniks, et seda on raske uskuda.

*****

Olge ettearvamatu ja pidevalt muutuv. Ärge kunagi lakake muutumast ja olemast ettearvamatu. Ainult siis võib teie elu olla rõõm.Sel hetkel mil te muutute ettearvatavaks, muutute te masinaks. Masin on ettearvatav. Ta oli eile selline nagu täna ja ta on ka homme samasugune. Ta ei muutu. Ainult inimesel on privileeg muutuda igal hetkel.

Sel päeval mil te lakkate muutumast, te mingis mõttes surete

*****

Vanemad on läbi sajandite kandnud idee sellest, et nende lapsed kuuluvad neile, et lapsed – need on eeskätt nende koopiad. Kuid koopia – see ei ole asi ise ning Olemine ei usu koopiatesse, ta rõõmutseb originaalsusest.

Te peate aitama lastel kasvada teist kõrgemaks. Te peate neil aitama teid mitte matkida. Selles on vanemate tegelik kohus – aitama lastel vältida imiteerimist. Lapsed – need on jäljendajad ja kellele püüavad nad enim sarnaneda ? Vanemad on ju nende kõige lähedasemad inimesed. Siiani on vanematele väga meeldinud, kui nende lapsed on nende sarnased. Isa tunneb uhkust selle üle, et poeg on tema moodi. Kuid sellisel juhul on üks elu ilmaasjata ära raisatud – siis ei ole ju vaja poega, siis piisab iseendast.

Tänu sellele väärideele – tunda uhkust meiega sarnanevate laste üle – oleme me loonud matkijate ühiskonna.

*****

Igasugune võrdlemise idee on absoluutselt vale

Iga indiviiv on täiesti unikaalne, sest pole olemas kedagi, kes oleks tema sarnane. Võrrelda võiks siis kui kõik inimesed oleksid sarnased, kuid nad pole sarnased. Isegi kaksikud pole päris sarnased. On võimatu leida veel üht inimest, kes oleks samasugune nagu teie. Nii et püüdes võrrelda täiesti unikaalseid inimesi, loome me endale ise raskusi.

*****

Inimese ja ainult inimese privileeg on olla üksi ja tõusta kogu maailma vastu – kui tunned et sinuga on tõde.

Kui tunned, et see on tee, mis viib vabaduseni, siis võta enda peale ükskõik milline vastutus.

***** 

Kui kingad ei pigista, siis unustatakse jalgade olemasolu; kui vöö ei pigista, unustatakse kõhu olemasolu; kui süda on tões unustatakse kõik mis on "poolt" ja "vastu"

Kui ei ole mingeid jõupingutusi, mingit sundimist, mingeid vajadusi, ega mingeid peibutusi – siis on teie asjad õieti. Te olete vaba inimene. Kõik mis on kerge – on õige. Alustage sellega mis on õige ja te tunnete kergendust. Jätkake seda mis on kerge – ja teil on õigus. Õige tee – see tähendab liikuda kergusega – see tähendab unustada tee olemasolu ja ka see et liikuda on kerge.

Palju võib saavutada tahtega, ent palju rohkemat tahtetusega. Ükskõik mida te ka oma tahte abil ei saavutaks, see jääb teie jaoks alatiseks raskuseks, see jääb alati konfliktiks, sisemiseks pingeks ja te võite igal hetkel sellest ilma jääda. Seda tuleb pidevalt säilitada, aga säilitamiseks on vaja jõudu ja seda saavutatut hoides te killustate ennast. Ainult see, mis on saavutatud ilma jõupingutusteta ei muutu teie jaoks kunagi raskuseks, ainult see, mis ei ole raskuseks võib olla igavene; ainult see, mis ei ole mingilgi viisil ebaloomulik võib jääda teiega alatiseks.

Reaalne, Jumalik saavutatakse läbi iseenda täieliku kaotamise selles. Isegi jõupingutused selle eesmärgi saavutamiseks võivad saada takistusteks, sest need takistavad teil iseennast kaotamast. Isegi jõupingutus enda kaotamiseks saab takistuseks. Kuidas te saate end kuidagiviisigi pingutada, et ennast kaotada ? Iga jõupingutus sünnib egost ning jõupingutused ainult tugevdavad egot. Ego – see on haigus, sellepärast tuleb kõik jõupingutused täielikult hüljata ja mitte midagi ei tule teha. Te peate ent täielikult olemasolusse kaotama, te peate saama uuesti äsjasündinud lapse sarnaseks, kes ei tea mis on õige, mis väär, kes ei tunne mingeid eelistusi. Niipea kui teis tekivad eelistused, niipea kui te teate, et see on õige ja too väär olete te juba haige ja reaalsusest kaugel.

Laps elab loomulikult, ta on totaalne, ta ei tee mingeid jõupingutusi, sest pingutada – tähendab endaga võidelda: osa teist on "poolt" ja teine osa "vastu" – siit ka jõupingutus.
Pidege meeles: te võite paljugi saavutada, just selles maailmas võite te palju saavutada jõupingutuste kaudu, sest jõupingutus – see on agressioon, jõupingutus – see on vägivald, jõupingutus – see on võistlus. Aga teises maailmas ei saa te jõupingutuste abil midagi saavutada ning need kes alustavad jõupingutustest peavad need lõppude lõpuks ikka kõrvale heitma.

Read Full Post »

Armastus ja üksindus

Osholt küsiti: “Bhagwan, mitte kunagi varem pole ma tundnud nii palju armastust ja mitte kunagi varem pole ma tundnud sellist üksindust. Aitäh Teile, Bhagwan”

 

Osho vastas:

See on midagi nii sügavat, et seda on raske mõista, see on miski, millel on tohutu tähtsus. Armastus toob alati üksinduse. Üksindus toob alati armastuse. Nad on lahutamatud

 

Inimesed mõtlevad aga vastupidi. Inimesed mõtlevad: “Kui te armastate, kuidas te saate siis olla üksi?” Nad ei tee vahet kahel sõnal loneliness (sõnasõnalt “üksildus”, mahajäetus, mitte kellelegi vaja olemine) ja aloneness (sõnasõnalt “üksindus”, iseeneses rahuldumine, valmisolek toimida iseseisvalt, tugineda omaenese jõududele), Siit kogu see segadus.

 

Kui te armastate, siis ei saa te olla üksildane, mahajäetu, nii see tõesti on. Kuid kui te olete armastuses olete te kohustatud olema üksi, eneses rahulduv – see on veel tõesem. Üksildus, mahajäetus, eemaletõugatus – see on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab seda et te igatsete teiste järele. Mahajäetus tähendab et te olete kurvad, igatsevad, meeleheitel. Mahajäetus, üksildus tähndab et te olete hirmul. See tähendab, et teid on unustatud, et teid pole kellelegi vaja. Mahajäetus sarnaneb haavale.

 

Üksindus, iseeneses rahulolemine – see on nagu õis. Ma tean et teie sõnaraamatud ütlevad, et loneliness (mahajäetus) ja aloneness (iseeneses rahulolemine) on sünonüümid, kuid see pole sugugi nii. Need on täiesti erinevad nähtused. Mahajäetus, see on nagu haav, millest võib saada haavand. Mahajäetuse kätte on surnud palju rohkem inimesi, kui ükskõik millise haiguse kätte. Maailm on tulvil inimestest, kes kannatavad üksilduse, mahajäetuse käes ning üksilduse tõttu teevad nad jätkuvalt igasuguseid rumalusi et kuidagigi seda haava, seda tühjust, seda negatiivsust millegiga täita.

 

Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks et tunda end täidetuna. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarbima alkoholi ja teisi narkootikume alustades somast ja lõpetades LSD’ga, sest ta tahab iseendast ära unustada. Mahajäetus on nii inetu, nii õudne, nii sarnane surmaga, et inimene üritab selle eest ära joosta. Üksildane inimene istub televiisori ees nagu liimitult neli, viis, isegi kuus tundid. Keskmine ameeriklane istub teleri ees kuus tundi päevas, kuni tema silmad hakkavad punetama. Aga mida siis veel teha ? Kuhu minna? Kellega suhelda ?

 

Suhtlemine on katkenud. Inimesed ei räägi üksteisega. Maksimum, mida nad teevad, see on räägivad üksteise kõrval, kuid mitte üksteisega. Inimesed on unustanud kuidas teistega kontakti saada. Inimesed on muutunud paralleeljoonteks, mis kulgevad üksteisele väga ligidal, kuid ei kohtu mitte kusagil. Isegi abikaasad, isegi sõbrad, isegi niinimetatud armukesed – nemadki on vaid paralleeljooned, kes kunagi kokku ei saa. Nad kulgevad teineteisele väga lähedal lootes, et homme see kohtumine viimaks toimub, kuid see on vaid lootus, see on vaid illusioon. See aitab inimestel kuidagiviisi edasi elada.

 

Maailm on väga üksildane paik, seepärast inimesed lähevadki narkootikumide või seksi või mingit muud laadi meelelahutuse peale, mis võimaldab neil kasvõi lühikeseks ajakski unustada oma üksildus ja mahajäetus. Haavast voolab mäda. Ma peidame teda paljude erinevate meetoditega: suure varanduse ja omandatud asjade hulgaga, suurte losside, suurte rahade, paljude tehniliste seadmete abil – kuid haav jääb ja mingid tehnilised seadmed ei suuda seda meie eest varjata. Teil võib olla maailma suurim maja, kuid te olete selles ikka niisama üksildased kui oma väikeses osmikus. Üksildus ei tee mingit vahet: omand ei suuda muuta teie sisemist üksildust.

 

Ja siis alustavad inimesed suhteid teistega, kuid kuna nii ühed kui teised on mahajäetud ja kannatavad üksilduse käes, on suhted võimatud; suhted ei saa tuleneda puudusest. Suhted võivad tekkida vaid ääreni täis energiast, mitte kunagi puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis püüavad nad mõlemad üksteist ära kasutada. Nende suhe on vastastikune ekspluateerimine, mitte aga armastus ja kaastunne. Need suhted ei ole sõbralikud. Need suhted on pigem omamoodi vaen – väga kibedad, kuid suhkruglasuuriga kaetud. Varem või hiljem see glasuur aga kulub maha, peale mesinädalaid suhkur haihtub ning kõik muutub kibedaks. Ja nüüd on nad alles konksu otsas. Enne olid nad üksildased üksinda, kuid nüüd on nad üksildased üheskoos, mis teeb veel rohkem valu. Lihtsalt vaadake toas istuvaid meest ja naist: nad on mõlemad üksildased. Pealispinnal on nad koos, sügaval sisemuses on nad aga üksildased. Mees, kes on kaotanud end oma üksilduses ning naine kes on kaotanud ennast oma üksilduses. Ei ole kurvemat asja kui näha kaht armastajat, paari, kes mõlemad on üksildased – see on kõige kurvem asi maailmas.

 

Üksindus kui iseeneses rahuldumine on midagi sootuks muud. Küllus iseeneses on nagu lill – lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui iseeneses rahuldumine see on positiivne, see on terve. See on rõõm iseolemisest. See on rõõm sellest, et teil on teie oma isiklik ruum, omaenese kosmos

 

Ja kui te olete armastuses, siis te tunnete üksindust kui iseeneses rahuldumist, kui küllust iseeneses. See tunne on kaunis, see tunne on õnnistus

 

Ent ainult armastajad võivad seda tunda, sest ainult armastus annab teile julguse olla iseeneses rahul, ainult armastus loob teis iseeneses rahuldumise fooni. Ainult armastus teostub teis nii sügavalt, et teile pole enam kedagi muud vaja – ta suudate olla üksi. Armastus muudab teis sedavõrd kõikehaaravaks, et te suudate olla ühtne ja ekstaatiline

 

Oleks hea seda alati meeles pidada, sest vahel juhtub et armastajad ei anna teineteisele üksiolekuks piisavalt ruumi. Kui armastajad ei anna teineteisele piisavalt ruumi selleks et olla üksi purustab see armastuse, sest just iseenese küllusest ja üksiolekust ammutab armastus uut energiat, uusi mahlu. Kui te olete üksi, iseenesega, siis te kogude energiat selle hetkeni, mil see hakkab üle ääre ajama.

 

See üle ääre ajav voog muutub armastuseks: nüüd võite te minna ja jagada seda oma sõpradega, oma naistega, nendega keda te armastate. Nüüd on teil juba palju, mida jagada, tegelikult on seda isegi liiga palju – te lausa peate seda jagama. Ja seda ei tule mõista nii nagu te teeksite teistele teene; tegelikult teevad hoopin nemad teile teene. Kui pilved on rasked, siis peavad nad vabastama vihma ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihma sadada lasta, et ta imes vihma enesesse, et ta võttis vihma vastu nagu kalli külalise, et ta oli vihma suhtes külalislahke. Kui õis avaneb siis peab vabanema ka tema lõhn. Ta on tänulik tuultele, seda need viisid tema lõhna igasse suunda laiali.

 

Niiet kui te armastate tekib teis suur vajadus olla üksi, omaette – ainult armastuses tekib tõeline vajadus olla üksi, pidage seda meeles. Ja tõelised armastajad on need, kes annavad üksteisele vabaduse olla üksinda, omaette. Peatselt nad täituvad energiaga, ühinevad ning valavad oma energia teineteise peale. Üksioleku, iseeneses rahuldumise ajal tekib ääretu soov jagada. Mõistke seda rütmi: armastuse ajal soovite te olla üksi, üksioleku ajal soovite te armastust. Armastajad ühinevad ja eralduvad, üinevad ja eralduvad see on rütm. Eraldumine – see pole antiarmastus: eraldumine – see on lihtsalt uuesti oma iseeneses rahuldumise, selle ilu, selle rõõmu saavutamine. Ja kui te täitute rõõmuga, tekib teis sisemine, vältimatu vajadus seda teistega jagada. Miski ei suuda teie rõõmu tagasi hoida; rõõm, mida te suudate vaos hoida ei oma erilist väärtust. Rõõm on suurem kui teie; see ei saa olla teie poolt vaos hoitud. See on uputus! Te ei saa seda vaos hoida, te peate otsima inimesi kellega seda rõõmu jagada.

Read Full Post »

Kompromiss (Vikerkaare 6)

Ladusin täna jälle kaarte sest suht keeruline meeleseisund on saabunud. Hetkel kipub kõik olema nagu udus, ma ei suuda taibata kuhu see kõik võiks välja viia.

Kogu ladumine oli üsna loogiline ja ei ütelnud eriti midagi uut, ainus kaart oli 7 kaart ehk siis kogu selle asja võti peaks olema järgmine:

Kompromiss: 

Osho ütleb: „Ära ole tark, sest siis sa ei muutu, sest siis sa jääd samaks. Armastuse tee pooltehnikad ja meditatsiooni tee pooltehnikad tekitavad sinus suure segaduse. Nad ei aita sind… Kuid kelleltki abi palud teeb egole haiget, nii sa püüadki jõuda kompromissile. See kompromiss on aga palju ohtlikum, see viib su veel suuremasse segadusse, sest segadusest sündinuna saab ta tekitada vaid veel suuremat segadust. Katsu aru saada, miks sa kompromissi järgi igatsed. Varem või hiljem saab selgeks et kompromissid ei aita sind. Need on ainult meetod, kuidas üldse mitte mingis suunas minna, või püüad sa sellega oma segadusse sattumist ja kohmetust alla suruda. Ära suru midagi alla. Teadvusta oma seisukoht täiesti ja kui sa oled segaduses, siis mõtle, et sa oled segaduses. See oleks su esimene selge äratundmine – et sa oled segaduses. Sa oled teele asunud.”
 

Pildi selgitus: „Iidse Jaapani õukonnas valiti teenriteks tihti väikekurjategijad, kes siis kastreeriti. Tänu sellele et nad olid tundsid vöga hästi õukonna olusid, kujunesid nad tihti poliitiliste ja sotsiaalsete intriigide meistriteks ning omasid suurt telgitagust võimu. Mõlemad kujud sellel kaardil tuletavad meelde neid näruseid ja häbiväärseid olukordi, kuhu me võime sattuda, kui läheme kompromissile omaenese tõega. Teisele vastu tulla, oma seisukohast erinevat seisukohta mõista, ja teineteisega opositsioonis olevate jõudude sünteesi poole püüelda on midagi sootuks muud kui oma tõde reetes järele anda. Kui me vaatame sügavalt selle järeleandmise motiividesse, siis me avastame et tavaliselt soovime me midagi saada – kas see on siis võim või teiste heakskiit. Kui teis tekib kuisatus, siis olge valvel: sellise kompromissi viljad jätavad meile alati kibeda maitse suhu.

Mul on hetkel raske seda kaarti tõlgendada ja siia lisateksti kirjutada, sest nagu see kaart ütleb: olen ma segaduses, suures segaduses. Ma tean mida ma tahan, aga ma ei tea kuidas seda saavutada ja eelkõige, ma ei tea kuidas see teostub reaalsuses. Sest kuidas saada hakkama ühe suure kompromissiga – et hing tahab üht ja sa tunned isegi et pead tegema üht, aga see ei elata sind ära ning sa pead tegema hoopis midagi muud – selleks et ära elada. Ja kas seda kompromissi tehes on enam pärast jõudu oma unistuse jaoks ? Küsimused, küsimused. Vastuseid veel ei ole.

Read Full Post »

Haavatavus

Oshole esitati küsimus: “Ma tunnen end vahepeal tugevana, väga tugevana, kuid samal ajal tunnen end haavatavana, palju nõrgemana kui teised inimesed ja see tunne hirmutab mind”
Vastus:  Siis kui te olete tõeliselt haavatavad, tunnete te end alati tugevatena, mitte aga nõrkadena. Kui Te olete tugev, tunnete te end haavatavana. Ainult nõrk inimene ei tunne hirmu. Tugev inimene on avatud, ta on avatud kõigele: avatud surmale, avatud kõikidele tuultele, avatud valgusele ja pimedusele, sõbrale ja vaenlasele. Tugev inimene on avatud, haavatav ning tema haavatavus teeb ta tugevaks. Kui haavatavus toob endaga kaasa nõrkuse idee, pole see haavatavus. Te ainult mõtlete et nõrkus – see on haavatavus. Need on väga sarnased ent ometi täiesti erinevad asjad. Nõrk inimene ei saa olla haavatav, see on võimatu: nõrk inimene ei saa seda endale lubada. Olla haavatav on suur luksus.

Nii et te olete täiesti õigel teel. Kui teie jõud kasvab saate te haavatavaks; kui teie haavatavus kasvab saate te tugevamaks. Oma jõu kõrgustes muutute vastsündinud lapse sarnaseks – te olete kui peen nagu äsja õidepuhkenud roos. See tundub paradoksaalsena, kuid ometi on see nõnda. Just sellest kõneleb Lao Zi kui ta ütleb, et olge mitte nagu kalju vaid nagu vesi, sest vesi pole mitte üksnes tugev vaid ta on ka haavatav. Kalju tundub tugevana, kuid tegelikult on ta väga nõrk – ta on suletud. Temas pole voolavust. Voolavus hirmutab, ei saagi mitte hirmutada, sest on risk. Niisiis kui vesi ja kivi põrkavad kokku, siis meie loogika ütleb, et vesi peab end võidetuks tunnistama, ent elus on täpselt vastupidi.

Võtke see lihtsalt omaks ja minge edasi. See saavutab oma kulminatsiooni ja too kulminatsioon saab olema suur kogemus.

Ärge kartke seda kui teie tundlikkus muutub peenemaks ja haavatavamaks, ärge kartke tunda oma jõudu. See tundub imelik, aga ma ütlen teile, et te tunnete hirmu, sest tajute oma jõudu. Ja kui te tunnete jõudu tekib kartus, sest te ei tea mida selle jõuga pärast peale hakata. Te võita hävitada, võite hävitada teisi, võite hävitada iseennast. Jõud on ohtlik, see on risk.

Inimese otsustavad elada miinimumi lähedal, sest see pole ohtlik. Kui te mõtlete jõudu, siis on väga suur risk, et seda mitte kasutada. Kui teil on sportauto, mis suudab sõita 250 kilomeetrit tunnis, siis on see risk, sest ühel päeval võite te otsustada sõitagi nii kiiresti. Asi ise muutub võimaluseks ja saab teile väljakutseks. Nii elavadki inimesed väikestel pööretel, sest nad teavad et nende jõud võib tungida pinnale ja mida nad selle jõuga siis peale hakkavad; siis on raske sellele vastu seista ning kiusatus on väga suur; nad tahaksid siiski tee täies pikkuses läbi sõita. Keegi aga ei tea mis võib juhtuda kui te kihutate kiirusega 250 kilomeetrit tunnis. Te ei tea kunagi, ja siit ka hirm. 

Read Full Post »

IV – Mässaja

Tänase päeva kaardiks tuli IV – Mässaja. Üsna loogiline, arvestades minu viimaste nädalate meeleseisundit.

Mida ütleb Osho selle kaardi kohta:

"Inimesed kardavad neid, kes tunnevad iseennast. Neil inimestel on oma eriline aura, eriline jõud, eriline magnetism, karisma, mis suudab vabastada elusaid, noori inimesi traditsioonide vangist.

"Probleem on selles, et valgustatut ei saa orjastada ega luku taha panna. Igat geeniust, kes oma sisemist tõde teab, on raske omaks võtta – ta on häiriv tegur. Aga massid ei taha et neid häiritaks, eriti siis, kui nad hädaorus elavad, sest nad on ju harjunud nii elama. Ja igaüks, kes ei näe õnnetu väljam tundub neile võõras.

Valgustatu on kõige silmatorkavam võõras maailmas. Temast on näh, et ta ei kuulu kellegi juurde. Mitte ükski organisatsioon, ühiskond ega rahvus ei saa teda endale nõutada."

Ükskõik, kas rikas või vaene – mässaja on tõeline kuningas, kuna ta on heitnud endalt ühiskonna ja selle arvamuse ahelad. Ta on oma tõelise loomuse avalikuks teinud ja elab selle järgi.

Ükskõik, kas ta on rikas või vaene, Mässaja on alati tegelikult keiser, sest ta on lõhkunud ühiskonna repressiivsete tingimuste ja arvamuste ahelad. Ta on loonud iseennast aktsepteerides kõiki vikerkaarevärve, mis kerkivad alateadliku mineviku tumedatest ja vormitutest juurtest ja kasvavad tiibadeks millega lennata taeva avarustesse. Tema olemuse põhisisu on olla mässaja – mitte sellepärast et ta võitleb millegi või kellegi vastu, vaid seepärast, et ta on avastanud omaenda tõelise loomuse ja otsustanud elada kooskõlas sellega. Kotkas on vaimuloom – sõnumitooja maa ja taeva vahel.

Mässaja tuletab meile meelde võtta julgelt vastutus enda peale selle eest, kes me oleme ja elada oma Tõe järgi.

Minna ühiskonna vastu on raske, seda enam et kogu meie kasvatus ja tavamõistus ütleb, et inimene peab olema just hea ühiskonna liige ja andma oma panuse ühisesse heaollu. Ent kas see ühine heaolu saab kunagi tulema ? Kuna iga inimene tuleb maailma oma missiooniga ja need on omavahel väga suures vastuolus, siis on ka ühiskonnas nende missioonide vahel lakkamatu vastuolu. Nii jääbki paljudele ainsaks võimaluseks valik, kas olla nemad ise ja minna ühiskonna vastu või siis suruda ennast alla ja olla ühiskonna meele järgi. Ent nii tehes sureb inimeses midagi.

Minna ühiskonna vastu on raske, ajuti on inimene seetõttu isegi hukkumisele määratud, kuid inimese enda seisukohalt on see ainus võimalus.

Read Full Post »

Ida ja lääs, klooster ja ašram

Õpilane küsis Osholt: „Milles on kloostri ja ašrami erinevus?”

Nende vahel on suure erinevus, määratu erinevus. Niisama suur erinevus nagu on lääne ja ida vahel. Niisama suur erinevus nagu on tahte ja enesest lahtiütlemise vahel.

Klooster – see on läänelik mõiste. Mitte kunagi ärge tõlkide sõna ašram sõnaga kloooster. See moonutab sõna ašram tähendust, hävitab kogu selle tähenduse. Klooster – see on tahte rada: inimesed püüavad seal kõigest jõust tõeni jõuda; teevad suuri jõupingutusi, et jõuda Jumalani. Klooster – see on midagi rasket ja pingelist.

Sõna ašram tähendab „puhkus”, „lõdvestumine”. Võib öelda et sõna ašrami tähenduseks on „erakordne lõdvestumine”. Ašram – see on koht kuhu te tulete selleks et lõdvestuda. Klooster on aga koht, kuhu te lähete selleks et otsida. Klooster – see on midagi agressiivset, midagi mehelikku. Ašram on aga naiselik ja passiivne. Ašram on jõupingutustevaba. Klooster aga on üksainus suur jõupingutus. Kloostris teete te tööd selleks et Jumalani jõuda, ašramis aga te mängite – selles on nende erinevus. Ašram on meelelahutus, klooster – see on midagi tõsist.

Sõna klooster on (inglise keeles) tulnud sõnast munk. Munk – see on väga tõsine inimene, ta on loobunud maailmast, on loobunud naisest ja lastest, loobunud sellest ja tollest. Munk on midagi väga elutut ja kuiva, just seepärast rajati kõik vanad kloostrid kõrbesse. Kõik kuulsad kloostrid on olnud kõrbetes – kuivad seest ja kuivad väljast; neis pole ühtegi puu varju, ei ole puhkust, rohelust, lilli – üksnes jõupingutused, jõupingutused ja veelkord jõupingutused. Munk on aga inimene kes on otsustanud elada üksinduses.

Sõna „munk” tähendab „üksindus”: see on inimene kes on otsustanud elada omaette. Vaat miks seesama sõnatüvi on ka sellistel sõnadel nagu „monopol”, „monogaamia”, „monotoonsus”. Tüvi on alati üks ja seesama – „üks”, „üksik”. Klooster see on paik, kus elab palju inimesi oma üksinduses. Elades koos elavad nad samas üksinduses. Igaüks neist püüdleb Jumala poole ja selleks on vaja teha suuri jõupingutusi: inimene peab saama askeediks, ta peab pidevalt end tagant sundima, oma keha piinama, paastuma, inimene peab katkestama igasuguse suhte maailmaga. Kuidas te saategi seal lõdvestuda. Maailm – see on ju patt, te olete sündinud patus – võite te peale seda veel lõdvestuda ? Kuidas te saate nüüd veel puhata, kuidas te suudate nüüd veel rõõmustada ?

Ašram – see on hoopis teistsugune lähenemine. „Ašram” tähendab ühtsust, inimeste gruppi, kes elavad hing hinge kõrval. Te võite üllatuda, kuid tänapäeva hinduistlikel ašramitel on Idaga juba väga vähe ühist. Tänapäeva hinduistlikud ašramid on sel määral lääne kloostrite vaimu endasse võtnud, et hinduismi neis peaaegu enam ei leidugi. Kui te tahate tõesti teada, mis asi on hinduistlik ašram, peaksite te minema ajas tagasi Veedade ajastusse. Seal oli Õpetaja, kuid ta ei olnud munk. Ta oli abielus, tal olid naine ja lapsed ning ašram oli talle otsekui perekonnaks… Õpetajal oli naine, tal olid lapsed ja ta elas pingutustevaba elu sügaval metsas, keset loodust – elas spontaanselt, kiirustamata, ta ei püüelnud millegi poole, lihtsalt ootas; ei tegelenud Jumala ja maailma vastandamisega vaid nautis oma elu selles maailmas, sest Jumal ongi maailm. Ka tema õpilased, kes elasid koos temaga olid tema perekonnaks. Nad olid tema lapsed, tema järglased. Nad võisid olla ka Meistrist vanemad, kuid sellel polnud mingit tähtsust – ikkagi olid nad tema lapsed.

See pere elas väga sügavat ja rahulikku elu. Nad tantsisid, pidasid pidusid, nautisid loodust: tähti, kuud, päikest, hommiku värskust, õhtu jahedust, öö vaikust, kuulasid looduses kõlavat Jumala häält. Just seepärast elasid Õpetajad metsas. See ei olnud väljakutse maailmale. Kui kristlik munk lahkus maailmast, oli ta häälestatud maailma vastu. Kui idamaa targad läksid metsa siis nad, vastupidi, läksid maailma. Kas te mõistate vahet – see on määratu.

Ida targad läksid loodusesse, sest seal on rohkem Jumalat. Sinna ei ole veel jõudnud inimene. Raske on leida Jumalat asfalteelt, ükskõik kui pingeliselt te ka ei otsiks. Te ei leia sealt isegi tema kauget peegeldust. Väga raske on leida Jumalat tehasest – raske, väga raske – sest inimese müra on liiga vali, liiga palju mehaanilisust, tehnoloogiat, loodus on jäänud kuhugile kaugele.

Otsige – ja te ei leia kunagi, sest otsimine muudab teid pingeliseks. Idas öeldakse: ärge otsige ja Ta leiab teid. Otsige ja te ei leia mitte kunagi, otsige ja kõik on asjatu. Õndsad on need, kes suudavad puhata palves, kes suudavad puhata ja uskuda, kes võivad ütelda: „Hästi: kui tahad, siis ka tule. Mul ei ole kuhugi kiiret.” Ida ei kiirusta kuhugi. Ida teadvus ei ole ajaga seotud. Ta ütleb: „Hästi, kui Sa tuled selles elus. Kui sa aga tuled järgmises – on see ka hästi. Sa leiad mind sealtsamast. Mul pole kuhugi kiiret.”

Lääs kiirustab liialt. Läänes on üheainsa elu kontseptsioon loonud inimvaimus tohutu pinge. Ainult üks elu ? Ainult seitsekümmend aastat ? Ja nendest seitsmekümnest aastast kakskümmend viis kuluvad hariduse saamisele, veel umbes 25 aastat kulub unele, ülejäänud aega jätkub aga hädavaevu habemeajamiseks, kodunt tööle ja töölt koju minemisele … siis veel need ummikud, peretülid, lapsed, abielu, lahutus ja kõik muu seesugune. Mis jääb järele ? Kui te kõik selle kokku võtate siis avastate, et Jumala jaoks ei jää ühtegi vaba minutit. Kogu lääne mõtlemine on rajatud kiirustamisele: tee ometi midagi ! Kiiremini ! Kiiremine ! Rohkem ! Aega on vähe !  Ja ka Jumalat otsib lääne inimene samamoodi kiirustades ja ennast sundides.

Jumal – see pole midagi sellist mida võiks leida. See on miski, milles võib lõdvestuda, see on sisemine ruum. Ta ilmub siis kui teie kaote ! Aga kaduda võite te vaid siis kui te midagi ei otsi. Otsingud aitavad teil elada EGOna. EGO on see kes otsib.

Kristlased andsid maailmale enese kallal töötamise eetika. Te peate töötama enda kallal, te peate nägema vaeva ja saavutama tulemisi. Töötama ? Miks mitte mängima ? Te olete unustanud mängimise. Mäng on laste jaoks. Teie aga peate töötama, palehigis, sest olete juba täiskasvanu ja nii te alustategi pingelist tööd ja töötate kogu elu lootes et lõpus ootab teid autasu … Lõpus ! Aga lõppu ei tule iial. Te töötate ja töötate ja töötate ja isegi surete enda kallal töötades.

Idas pole enese kallal töötamise eetikat. Idas öeldakse: lõdvestuge, nautige, mängige, lonkige ringi, tundke rõõmu, ärge ainult jumala pärast tõsised olge. Siis ei ole nii, et kõik tuleb lõpus, siis pole mõte tulemuses vaid protsessis endas. Lubage mul rõhutada: Jumal ongi tee Jumala juurde. Kas ta ei ole ise öelnud: „mina olen Tee …”. Selline eluviis, kus te ainult lõdvestute võimaldab teil kaduda ja kaduda täielikult. Ja siis kui teid enam ei ole näete te korraga Jumalat ennast. Te näete … ja imestate, sest ta on kogu aeg siin olnud. Kui te poleks teda otsinud, oleks te võinud leida teda igal hetkel. Otsing ise oli takistuseks, sest otsitu peitus otsijas endas ning otsides tormas otsija sellest üha kaugemale ja kaugemale.

Read Full Post »