Vaadates tagasi … 2009

Viimastel aastatel on minus süvenenud üks tendents. Kui kõik aasta lõpus möödunud aastale tagasi vaatavad ja ütlevad, milline see aasta siis oli, valdab mind mingi nõutus, sest kas ma üldse saan nii vähese aja möödumisel ütelda milline see aasta siis oli. Võib-olla toimus just äsjamöödunud aastal mõni sündmus, mida ma ehk isegi tähele ei pannud, ent mis paljude aastate pärast tagasi vaadates osutub sõlmpunktiks, mis mu elu veel pikalt kujundab ja teisalt … ehk mõnigi sündmus, mida ma praegu ülioluliseks pean, osutub pikemas perspektiivis vaid kergeks pinnavirvenduseks. Seega … mul on tunne, et tagasi saab vaadata vaid pikematele ajavahemikele ja kui ma nüüd järgnevalt püüan mingitki kokkuvõtet teha, siis võin ütelda vaid, et “mulle tundub”.

Ehk olen ma väga viimase 3 kuu mõju all, aga mulle tundub, et mulle on see 2009 aasta eelkõige vaikuse aasta. Juba aasta alguses tundsin, et mitu aastat üsna tugevatel tuuridel töödanud eneseväljendamise mootor hakkab vaikselt maha käima ja sellega kaasnes süvenev rahulolematus nende tekstide suhtes, mida ma internetti kirjutasin. Septembriks tundsin, et ei taha enam blogida ja isegi oma blogimise ajalugu, ehk endisi sissekandeid, avalikuna hoida.  Ilmselt on üks põhjus ka selles, et rumalus on viimase aastaga üha tugevamalt peale tungima hakanud ja tunnen, et ei viitsi enam vaielda ega väidelda, vaid et see kõik on vaid üks tuuleveskitega võitlemine. Päris naljakas tegelikult, kuidas rumalus oskab papagoina korrutada kätteõpitud fraase religioonist, kultuurist, kristlusest ja liberalismist – just nii nagu väike laps mängib klotsidega.  Ja mis mõtet on tegelikult vaielda. Nii näen ma üha enam ainsa võimaliku teena selle maailma eitamist ja selle jätmistki igasugu kristlastele, maausulistele ja muudele. Ma tunnen, et see maailm ei motiveeri mind enam. Milleks see kõik? Jah, hinge harimiseks ja arenguks loomulikult, aga väljaspool seda on kõik irrelevantne. Kõik need mängud mida inimesed mängivad, kogu see sotsiaalsus ja selle struktuurid, kõik see mille pärast tülitsetakse, end vaevatakse ja mida ennastsalgavalt ja tihti teisigi jalge alla tallates taga aetakse … milleks see kõik?

Iga inimene on teemant, mõned enam lihvitud, teised rohkem … ja iga inimese peamine eesmärk pole mu meelest mitte väljaspool ega selles sotsiaalsuses, vaid just temas endas sees. Kui me näeme maailma nii, ei kao sotsiaalsed eesmärgid täielikult ära, vaid nad muutuvad tugevalt – oluline on vaid see, mis seda teemanti lihvib ja parendab. Ehk siis iga asja juures võiks küsida, kas see parandab inimhinge teemantit või mitte. Ja just see sunnib mind tegelikult otsima kontakte pigem nendega ja suhtlemagi viimaks peamiselt nendega, kelle peamine eesmärk on seesama: mitte välised väärtused ega ühiskond, vaid üksnes enda ja teiste hingeteemantide lihvimine. Olen viimasel ajal kogunud materjale ja valmistanud ette veel mitmeid erinevaid teemasid, kes teab ehk kunagi kirjutan veel mõne raamatu, samamoodi olen uuesti avastanud budistlikud tekstid. Neis on see sügav hingerahu, mis ütleb: vaid see kes suudab olla täiesti eneseküllane, saab olla rahus ja mida see õnngi muud on kui sügava hingerahu seisund, mida ükski maine mure ega viperus enam ei kõiguta.

Ilmselt on selle aasta jooksul muutunud tugevalt ka muusikamaitse. Ma ei mäletagi millal ma viimati kuulasin selliseid stiile nagu industrial, thrash metal, death ja black metal, indie rock ja veel mõned nö. alternatiivsed rockižanrid. Kui tahan keerulist, siis panen peale Britteni või Messiaeni, sest neis on keeruline helikeel aga pole rocki agressiivsust, mida ma viimasel ajal talun vaid väga vähestel päevadel. Samal ajal on üha kasvamas nö. mainstreami stiilide nagu soft rock, adult contemporary, celtic, easy listening, soft jazz, isegi kantriballaadide ja muude stiilide osakaal, mida ma ise veel 10 aastat tagasi “vanainimeste stiilideks” nimetasin. Selle aasta lemmik on Paul McCartney soololooming, mida ma veel 5 aastat tagasi ei talunud. Veel tasuks selle aasta nimedena ära tuua selliseid esitajaid nagu Doris Day, Air Supply, Paul Mauriat, James Last ja muidugi olen lausa lõpmatult palju kuulanud Enyat, Loreena McKennittit, Clannadit, Mary Blacki jms.

Kui ma nüüd vaatan seda, kuhu olen jõudnud aasta lõpuks ja milline võiks olla järgmise aasta teema, siis on selleks (ilmselt minu elus üks püsiteemasid) piir enda ja välismaailma vahel. Kus algab minu tahtmine ja kus algab see “tahtmine” jutumärkides, mille ma olen väljast endasse projitseerinud? Sest võtame kasvõi olukorra, kus keegi kirjeldab mingit väga meeleolukat üritust või pidu … automaatselt tekib minu ja ilmselt ka teistel soov mingile peole või vähemalt seltskonda minna … aga kas selline soov on alati ehe minu soov? Kas pole see osaliselt enda võrdlemine teistega, osaliselt aga meeleoluka kirjelduse endale üle kandmine ja siis selle otsimine füüsilisest reaalsusest? Ilmselt tundub see teema nii mõnelegi tobedana, et milleks peaks üldse sellise asjaga pead vaevama, kuid minu praeguses hetkes on just selle piiri seadmine ning enda tegeliku soovi ning välismaailmast ülevõetud soovi vahel vahet tegemine ülioluline. Sest … peale muude teemade, mis on ehk isiklikumad … on sellised ülevõetud meeleolud ja soovid üheks võtmeks, mille abil meiega manipuleeritakse.

Seega … kõik need teemad on kuidagi rahunemise, vaikimise teemad … võitluse kandumine välismaailmast sisemaailma … õigemini küll võitlusest loobumine, sest ma tunnen, et igasugune võitlus tegelikult on mõttetu ja suurendab pigem selle jõudu, mille vastu võideldakse.

Aga tundub, et 2009 oli eelkõige rahulik aasta, vaikne aasta. Aga mida ta tegelikult oli, seda saan ehk ütelda aastal 2019 või 2029.