Jeesus ütles: Õndsad on üksikud ja valitud, sest teie leiate Kuningriigi, sest teie tulite sealt ja te lähete sinna.
Inimese sügavaim motiiv on olla täiesti vaba. Vabadus mokša see on eesmärk. Jeesus kutsub seda Jumala Kuningriigiks: olla nagu kuningas, sümboolses mõttes muidugi, nii et teie olemisel ei ole mingeid piiranguid, mingeid köidikuid, mingeid piire – te eksisteerite kui lõpmatus, te ei põrka kunagi ega kusagil kellegagi kokku, just nagu oleksite te täiesti üksi.
Vabadus ja üskindus on ühe ja sama asja kaks aspekti. Mahavira nimetab oma mokša mõistet kaivalya. Kaivalya tähendab olla täiesti üksik, otsekui kedagi teist polekski olemas. Kui te olete täiesi üksi, kes on siis teie köidikuteks ? Kui te olete täiesti üksi, kes on siis teistsugune ? Vaat miks need, kes otsivad vabadust, peavad leidma oma üksinduse – nad peavad leidma tee, mõtte, meetodi, kuidas sellist üksindust saavutada.
Inimene sünnib maailma osanda; ühiskonna, pere liikmena, kui osake teistest. Teda ei kasvatata mitte kui üksikut vaid kui ühiskondlikku olendit. Kogu treening, haridus, kultuur seisneb selles, kuidas teha last sobivaks ühiskonna osaks, kuidas õgvendada teda teistega sobivaks. Seda nimetavad psühholoogid kohandumiseks. Kui keegi on üksik, siis tundub ta kohanematuna.
Ühiskond eksisteerib kui omamoodi võrk, mudel paljude isiksuste jaoks, mass. Seal võib teil olla väheke vabadust – liiga kalli hinna eest. Kui te järgnete ühiskonnale, kui te muutute teiste kuulekaks osaks, siis annavad nad teile väikese vabaduse maailmakese. Kui te saate orjaks, antakse teile vabadust. Kuid see vabadus, mis teile anti, võidakse iga hetk tagasi võtta, sellel vabadusel on väga kõrge hind. See on kohandumine teistega, nii et piirid jäävad kindlalt püsima.
Ühiskonnas, ühiskondlikus olemises, ei saa keegi jääda absoluutselt vabaks. Juba teiste olemasolu fakt sünnitab kannatuse. Sartre ütleb: “Teine – see on põrgu” ja tal on täiesti õigus, sest just teine loob teis pinge, te olete rahutud teiste tõttu. See loob kokkupõrkeid, sest ka teine on samamoodi absoluutse vabaduse otsingul nagu teiegi, aga absoluutne vabadus on olemas vaid ühele.
Isegi teie niinimetatud kuningas pole täiesti vabad ja ei saa kunagi olla. Neil võib olla mulje et nad on vabad, kuid see mulje on vale: neid peab kaitsma, nad sõltuvad teistest, nende vabadus – see on vaid fassaad. Kuid sellest hoolimata, just sellest ajendatuna – olla täiesti vaba – tahavad inimesed saada kuningateks, imperaatoriteks. Imperaatoril on võlts tunne, et ta on vaba. Mõni tahab saada väga rikkaks, sest rikkus annab ka võltsi tunde, et te olete vaba. Kuidas saab vaene olla vaba ? Tema vajadused saavad tema köidikuiks, ta ei suuda rahuldada oma vajadusi. Ükskõik kuhu ta ka ei läheks on tema ees sein, mida ta ei suuda ületada. Siit ka kirg saada rikkaks. Oma sügavuses on see tung olla täiesti vaba, kõik kired tekivad sellest. Kuid kui te liigute vales suunas, ei saavuta te kunagi sihti, sest juba algusest peale oli teie suund vale, te lasite kõik jäest juba esimesest sammust alates.
Vana-heebrea keeles on sõna “patt” kaunis. See tähistab inimest, kes on kaotanud eesmärgi, selles sõnas ei ole süü varjundit. Patt tähistab seda, kes on kaotanud sihi, kes on eksinud, aga religioon tähistab naasmist õigele teele, sihi mittakaotamist. Eesmärgiks on absoluutne vabadus, religioon on vaid vahend selle leidmiseks. Vaat miks te peate mõistma, et religioon eksisteerib antisotsiaalse jõuna: juba tema loomus on antisotsiaalne, sest ühiskonnas pole absoluutne vabadus võimalik.
Psühholoogia on ühiskonna teenistuses. Psühhiaater püüab teid igal võimalikul viisil teha uuesti ühiskonnaga kohanenuks – ta on ühiskonna teenistuses. Ka poliitika on ühiskonna teenistuses. Ta annab teile veidi vabadust, nii et teid saaks teha orjaks. See vabadus on üksnes pistis, see võidakse iga kell tagasi võtta. Kui te arvate et olete täiesti vaba võite te varsti olla vanglas. Poliitika, psühholoogia, kultuur, haridus – need kõik teenivad ühiskonda. Vaid religioon on oma põhialustes mässumeelne. Kuid ühiskond on teid petnud. Ta on loonud oma enda religioonid: kristluse, budismi, hinduismi, islami. Need on sotsiaalsed trikid. Jeesus on antisotsiaalne !!!
Vaadake Jeesust: ta ei olnud just liialt austatud inimene, ta ei saanud seda olla. Ta on seotud kahtlaste antisotsiaalsete elementidega, ta oli hulgus, väljatõugatu – ja pidigi olema, sest ta ei allunud ühiskonnale, ei kohandanud ennast sellega. Ta lõi teise ühiskonna, väikese järgijate grupi. Ašramid eksisteerivad kui antisotsiaalsed jõud, muidugi mitte kõik ašramid, sest ühiskond üritab teid petta valerahaga. Kuid kui saja ašrami seas on kasvõi üks tõeline, on sedagi piisavalt, sest see üks eksisteerib kui alternatiivne ühiskond, seistes vastu ühiskonnale, massile, keda Jeesus nimetas “nemad” – nimetule massile.
On olnud koolkondi, näiteks Buddha Bihari klooster, mis on püüdnud luua ühiskonda mis ei oleks ühiskond. Nad lõid vahendid ja meetodid teha teid täiesti vabadeks: mitte mingeid köidikuid, mitte mingit distsipliini, mitte mingeid piiranguid, teil lubati olla lõpmatud ja lubati olla Kõik.
Jeesus on antisotsiaalne, Buddha on antisotsiaalne, kuid kristlus ja budism ei ole antisotsiaalsed. Ühiskond on väga kaval, ta assimileerib kohe; isegi antisotsiaalsed nähtused assimileeritakse sotsiaalsete poolt. Ühiskond loob fassaadi, ta annab teile valeraha ja siis olete te õnnelikud nagu väikesed lapsed, kellele anti rinna asemel kummist lutt. Nad imevad seda ja usuvad, et neid toidetakse. See lohutab neid ja nad jäävad magama.
Kui laps on rahutu tehakse alati nii: antakse talle lutt. Ta imeb seda, uskudes, et saab toitu. Ta jätkab imemist ja see muutub monotoonseks protsessiks; mitte mingeid muutusi, lihtsalt imemine – see on nagu mantra. Ja siis jääb ta väsinuna magama. Budism, kristlus, hinduism ja kõik teised ismid, mis on saanud tunnustatud religioonideks on lihtsalt võltsrind. Nad annavad teile rahuloleku, hea une, nad võimaldavad teil leida lohutust teid ümbritsevas piinavas orjuses; nad annavad tunde, et kõik on korras, et miski pole halvasti. Nad on rahustid, nad on narkootikumid.
Mitte ainult LSD ei ole narkootikum. Ka kristlus on narkootikum ja palju peenem, palju keerulisem, sest ta annab teile omamoodi pimeduse. Te ei pea nägema mis toimub, te ei pea nägema, kuidas kaob teie elu, te ei näe enam haigust, mille te olete kogunud paljude elude jooksul. Te istute vulkaanil, nemad aga ütlevad teile jätkuvalt, et kõik on korras: Jumal on taevas, valitsus on maa peal ja kõik on korras. Ja preestrid ütlevad teile: “Teie ei pea muretsema, sest meie oleme siin. Te peate andma kõik meie kätte ja meie hoolitseme teie eest nii selles kui teises ilmas” Ja te jätategi kõik nende kätta – vaat miks te olete hädas.
Ühiskond ei saa anda teile vabadust, ta ei saa teha kõiki täiesti vabadeks. Kuidas siis olla ? Kuidas pääseda ühiskonnast välja ? Vaat milles on religioosse inimese küsimus. Kuid see näib olevat võimatu – ükskõik kuhu te ka ei läheks – seal on ka ühiskond; võib liikuda ühest ühiskonnast teise, aga ikka olete te ühiskonnas. Võite isegi minna Himaalaja mägedesse – siis loote te ühiskonna seal. Te hakkate rääkima puudega, sest on väga raske olla üksi. Te sõbrunete lindude ja loomadega ja varem või hiljem saab neist teie pere. Te hakkate iga päev ootama lindu, kes lendab kohale ja laulab teile hommikuti. Te ei mõista, et nüüd olete ta juba saanud sõltuvaks, juba on saabunud keegi “teine”: kui lind ei saabu tunnete te rahutust. Mis linnuga juhtus ? Miks ta ei tulnud ? Lülitub sisse mingi pinge, mis ei erine kuidagi teie murest oma naise või lapse pärast. Isegi Himaalajasse sõites olete te loonud ühiskonna. Nii et mõistke, ühiskond ei ole teist väljaspool, see on miski teie enese sees. Ja niikaua kui põhipõhjus teie enese sees ei kao on ühiskond teiega, ükskõik kuhu te ka ei läheks. Isegi hipikommuuni astudes astub ühiskond sinna koos teiega ja temast saab sotsiaalne jõud.
Kui te lähete ašrami või kloostrisse läheb ka ühiskond sinna. See ei ole ühiskond, mis tuleks teiega kaasa, see olete teie ise. Teie loote enda ümber ühiskonna. Teie olete looja. Miski teis eksisteerib kui seeme, mis loob ühiskonna. See seeme näitab, et seni kui te pole täielikult muutunud, ei saa te väljuda ühiskonna raamidest. Aga kõik ühiskonnad on samased: vormid võivad muutuda, aga nende alus on alati sama.
Miks te ei suuda elada ilma ühiskonnata ? See on ju segaja teie teel! Isegi Himaalajas te jätkuvalt ootate kedagi: te võite istuda puu all ja mediteerida ning ometi ikka kedagi oodata; teekäijat, jahimeest, suvalist inimest, kes teist mööduks. Ja kellegi saabudes te muutute veidi õnnelikumaks. Üksinduses olete te kurvad, aga kui saabub keegi teine võite te keelt peksta, võite küsida: “Mis maailmas uut? Ega teil ajalehte ei ole?” või “Rääkige mulle uudiseid. Ma janunen nende järgi” Miks ?
Esimene: te tahate olla vajalik. Teis on sügav vajadus olla vajalik. Kui teid pole kellelegi vaja tunnete te end kasutute ja mõttetutena; kui teid on kellelegi vaja, annab see teile tähtsust, te tunnete end tähtsamana. Te ütlete: “Ma pean hoolitsema naise ja laste eest” – otsekui te kannaksite neid nagu kandamit – ja teil pole õigus. Te räägite nagu täidakside ülimalt vastutustundlikult oma kohust. See on vale ! Kujutlege korraks, et teie naine ja lapsed on kadunud, mida te siis teete ? Äkki te tunnete, et teie elu muutus mõttetuks, sest teid pole neile vaja. Väikesed lapsed kes teid ootavad annavad teile tunde, et teid on vaja. Nüüd kui teid pole kellelegi vaja, te heidate meelt, sest kui teid pole kellelegi vaja ei pööra keegi teile ka tähelepanu; kas te olete olemas või teid pole olemas – sellel pole erilist vahet.
Miks makstakse psühhoanalüütikule nii suuri summasid, selle eest et ta lihtsalt istub ja kuulab ? Teie lamate diivanil ja psühhoanalüütik lihtsalt istub oma tugitoolis ja kuulab teid – aga ta pöörab teile tähelepanu. Muidugi peate te selle eest maksma, aga te tunnete ennast hästi. Kabinetist väljute te hoopis teise inimesena: teie kvaliteet on muutunud, te võite laulda viisijupikest, võite vilistada. Aga see ei jää alatiseks nii – järgmisel nädalal peate te jälle sellesse kabinetti tulema – kuid kui keegi kuulab, pöörab teile tähelepanu, annab ta teile mõista, et teid tasub kuulata. Ta võib üldse mitte midagi rääkida, aga isegi siis olete te rahul.
Teis on sügav vajadus olla vajalik. Keegi peab teid vajama, muidu te kaotate pinna jalge alt, te vajate seltskonda ja ühiskonda. Isegi kui keegi teiega võitleb – on see hea, see on teie meelest parem kui olla üksi, sest lõppude lõpuks ta pühendab teile tähelepanu kui vaenlasele – te võite temast mõtelda.
Kui te armastate, siis vaadake seda vajadust. Vaadake hästi armunuid; kui te ise olete armunud on seda vaadelda raske, sest te olete hullud, te ei ole päris ise. Aga vaadake armunuid kui nad ütlevad üksteisele: “Ma armastan sind” – kuid oma südamepõhjas nad tahavad olla armastatud. SEE EI OLE ARMASTUS, selle tunde põhiloomus on selles et olla armastatud, nad armastavad ainult selleks et olla armastatud. Peamine ei ole armastada vaid olla armastatud.
Vaat miks armunud süüdistavad pidevalt teineteist: “Sa ei armasta mind enam”. See on kõige olulisem. See vajadus on lõputu – põhjatu. Järelikult on sellest tekkivad köidikud lõputud, sest seda vajadust ei ole võimalik rahuldada. Ükskõik mida teie armastatu ka ei teeks tunnete te ikka, et on võimalik veel rohkem ja te loodate alati rohkemat. Ja kui teile jääb väheks tunnete te pettumust. Ja armunu mõtleb: “Mina armastan, aga tema – ei vasta minu armastusele nii nagu võiks” Teine omakorda mõtleb samades terminites. Milles siis asi ? Mitte keegi ei armasta. Seni kui te ei saa Jeesuseks või Buddhaks ei SUUDA te armastada, sest armastada suudab vaid see, kelles on kadunud vajadus olla vajalik
Selles seisundis milles te praegu olete ei saa te armastada; seisundis, milles te olete on teie armastus võlts. Te ainult näitlete et armastate selleks et võiksite olla teise poolt armastatud, ja teine teeb sedasama. Vaat miks armunud on alati hädas – nad mõlemad petavad teineteist ja nad mõlemad tunnevad end petetuna. Olete te kunagi kedagi tõeliselt armastanud ? Kogu südamest ? Ei. Te pole kunagi selle pärast muret tundnud, te olite veendunud, et armastate. Probleem on alati teises, iseennast te ei näe.
Mitte keegi ei vaata iseennast: silmad vaatavad teisi, kõrvad kuulavad teisi, käed sirutuvad teiste poole – keegi ei sirutu iseenda poole, ei vaatle ennast. Armastus tuleb siis kui teis sünnib kristalliseerunud hing, Mina. Egoga ei tule see kunagi välja, ego tahab olla armastatud, armastus on toit mida ego vajab. Te armastate nii, et muutute vajalikuks inimeseks. Te annate lastele elu mitte sellepärast et armastaksite lapsi, vaid sellepärast, et siis on teid kellelegi vaja ja te saate kõigile rääkida: “Vaadake kui paljusid kohustusi ma täidan, vaadake milline vastutus minu peal lasub ! Ma olen isa, ma olen ema …” Kõik see on aga vaid teie ego ülistamine.
Niikaua kui vajadus olla vajalik ei ole ära heidetud ei saa te olla üksikud. Minge Himaalajasse ja te loote ühiskonna. Aga niipea kui vajadus olla vajalik on ületatud olete te üksi kõikjalt kus te ka ei viibiks, turuplatsil, suurlinna keskel …
Nüüd kuulake uuesti Jeesuse sõnu.
Õndsad on üksikud ja valitud,
sest teie leiate Kuningriigi,
sest teie tulite sealt
ja te lähete sinna
Süvenegi igasse sõnasse. “Õndsad on üksikud …” Kes on üksik ? See, kelle vajadus olla vajalik on ära heidetud, see kes rahuldub täielikult iseendaga, see kes on täielikult iseendaga rahul; see kes ei vaja enam kedagi, kes räägiks talle kui mõttekas tema olemasolu on. Tema mõte on temas endas. Nüüd ei tule tema tähtsus enam teistest, ta ei nuru seda teiste käest, tema tähtsus tuleb tema enda olemusest. Ta ei ole enam kerjus, ta elab iseenesega.
Teie ei saa elada iseenesega. Üksinduses muutute te rahututeks: te tunnete kohe ebamugavust, sügavat rahutust. Mida teha ? Kuhu minna ? Te lähete klubisse, kirikusse, teatrisse või kauplustesse kuid te lähete kuhugile, te kohtute teistega.
Olla üksi on väga raske ja ebatavaline. Milleks selline soov ? Siis kui te olete üksi kaob kogu teie tähtsus ja tähendus. Te lähete ja ostate midagi poest, müüja käest ei saa te mitte asju vaid ta annab teile tähtsuse, sest te lähete ostma kasutuid asju. Te ostate üksnes ostmise pärast, kuid müüja vaatab teie peale nagu te oleksite kuningas. Ta käitub nii, nagu sõltuks ta teist, ehkki te tegelikult teate väga hästi, et see kõik on vaid mask. Vaat kuidas ekspluateerivad teid kaupluste omanikud, müüjale olete te täiesti ükskõik, tema naeratus on teeseldud, ta naeratab igaühele, temas pole midagi mis oleks suunatud just nimelt teile, kuid te ei pööra sellele tähelepanu. Ta naeratab, tervitab ja võtab teid vastu nagu oleksite te oodatud külaline. Ja te tunnete end mugavalt, te olete jälle keegi, sest on olemas inimesed, kes teist sõltuvad, see kaupluse omanik ometi ootas teid …
Te otsite alati pilke mis annaks teile väärtust. Kui naine vaatab teid muutute te korraga oluliseks, väga oluliseks, see hetk on teie jaoks unikaalne. Vaat miks loob armastus nii tugeva kiirguse – armastus annab teile rohkem elu. Kuid probleem on selles, et üks ja seesama naine kes teid iga päev pidevalt vaatab ei aita eriti. Kuidas ammutata tähendust ühtedest ja neistsamadest silmadest üha uuesti ja uuesti, mõtleb tüdinud abielumees. Vaat millest tuleb tung saada Byroniks, Don Juaniks, minna ühe naise juurest teise juurde. See ei ole seksuaalne vajadus. Pidage meeles, sellel pole seksiga üldse mitte mingit pistmist, sest seks on palju sügavam üheainsa naisega sügavad intiimses läheduses. See ei ole seks, see ei ole armastus, üldsegi mitte; armastus tahab olla ühe ja sellesamaga üha sügavamalt ja sügavamalt; armastus süveneb
See ei ole armastus ega seks vaid sootuks muu – ego vajadus. Kui te suudate iga päev vallutada uue naise, tunnete te end väga olulisena, vallutajana. Kuid kui te olete jäänud pidama ühe naise juurde, siis ei vaata teid keegi enam sellise pilguga, ei anna teile sellist tähendust ja te tunnete end halvasti. Vaat miks abikaasad näevad välja nii elutud ja kiretud.
Tung olla vajalik kogu maale on poliitikute kirg. Mida tahtis teha Hitler ? Olla vajalik kogu maailmale ! Kuid see vajadus ei lase teil olla üksi, poliitik ei saa olla religioosne, ta liigub vastupidises suunas.
Kes on üksik ? See kelle vajadus olla vajalik on kadunud, kes ei palu endale tähendust omistada, kes ei sõltu teiste pilkudest, teiste suhtumisest. Kui te armastate teda, on ta teile tänulik, kui ei armasta, ka siis pole mingit vahet; kui te teda ei armasta on tal niisama hea kui siis kui te armastaksite. Kui te lähete talle külla on ta õnnelik, kui te ei lähe on ta niisama õnnelik. Kui ta elab rahvamassis on ta selle üle õnnelik, kui ta elab erakuna, on ta ka selle üle õnnelik.
Te ei saa tõeliselt üksikut inimest teha õnnetuks. Ta on õppinud elama iseendaga koos ja olema õnnelik iseendaga olles. Oma üksinduses on talle iseendast küllalt. Vaat miks sugulastele ei meeldi kui keegi muutub religioosseks – kui mees tegeleb meditatsiooniga, tunneb naine rahutust. Miks ? Naine ise ei pruugi endale arugi anda, mis toimub. Millest selline rahutus ? Kui naine hakkab palvetama, liikuma Jumala poole, miks tunneb mees rahutust ? Miks ? Teadvuses tekib alateadlik hirm. Hirm et abikaasa üritab saada iseenda jaoks Piisavaks! Hirm et ta ei vaja enam teist.
Sanyasi tähendab seda kellel on iseendast küll, kes ei vaja kedagi ja kes ei sõltu kellestki ega millestki – ja see on hirmutav: sest teie muutute tema jaoks ebavajalikuks. Kogu teie olemasolu rajaneb tema vajadusel teie järele. Ilma teieta oli ta eikeegi, ilma teieta oli tema elu tühi ja mõttetu – ainult teiega võis ta õide puhkeda. Kuid kui te saate teada, et ta võib õitseda ka oma üksinduses, siis teie ego tunneb end riivatund ja te hakkate muretsema.
Kes on üksik ? Jeesus ütleb: ”Õndsad on üksikud … – inimesed, kes võivad elada iseendaga niisama muretult nagu nendega oleks terve maailm; inimesed kes suudavad nautida elu nagu väikesed lapsed.
Üksik see on sanyasi: üksik inimene, hulgus, kes on täiesti õnnelik oma üksinduses. Kui keegi kõnnib tema kõrval, on see tore. Kui keegi ta maha jätab, on ka see tore. Ta ei oota kunagi kedagi, ta ei vaata kunagi tagasi. Üksinda on ta tervik. See terviklikkus muudab teid ringiks, mille algus ja lõpp kohtuvad. Üksik ei sarnane joonele, teie sarnanete joonega, teie algus ja lõpp ei puutu kunagi kokku. Üksik sarnaneb ringiga, vaat miks Jeesus ütleb ”… sest teie tulite sealt ja te lähete sinna” – te saate lättega samaks.