Vaadates tagasi … 2009

Viimastel aastatel on minus süvenenud üks tendents. Kui kõik aasta lõpus möödunud aastale tagasi vaatavad ja ütlevad, milline see aasta siis oli, valdab mind mingi nõutus, sest kas ma üldse saan nii vähese aja möödumisel ütelda milline see aasta siis oli. Võib-olla toimus just äsjamöödunud aastal mõni sündmus, mida ma ehk isegi tähele ei pannud, ent mis paljude aastate pärast tagasi vaadates osutub sõlmpunktiks, mis mu elu veel pikalt kujundab ja teisalt … ehk mõnigi sündmus, mida ma praegu ülioluliseks pean, osutub pikemas perspektiivis vaid kergeks pinnavirvenduseks. Seega … mul on tunne, et tagasi saab vaadata vaid pikematele ajavahemikele ja kui ma nüüd järgnevalt püüan mingitki kokkuvõtet teha, siis võin ütelda vaid, et “mulle tundub”.

Ehk olen ma väga viimase 3 kuu mõju all, aga mulle tundub, et mulle on see 2009 aasta eelkõige vaikuse aasta. Juba aasta alguses tundsin, et mitu aastat üsna tugevatel tuuridel töödanud eneseväljendamise mootor hakkab vaikselt maha käima ja sellega kaasnes süvenev rahulolematus nende tekstide suhtes, mida ma internetti kirjutasin. Septembriks tundsin, et ei taha enam blogida ja isegi oma blogimise ajalugu, ehk endisi sissekandeid, avalikuna hoida.  Ilmselt on üks põhjus ka selles, et rumalus on viimase aastaga üha tugevamalt peale tungima hakanud ja tunnen, et ei viitsi enam vaielda ega väidelda, vaid et see kõik on vaid üks tuuleveskitega võitlemine. Päris naljakas tegelikult, kuidas rumalus oskab papagoina korrutada kätteõpitud fraase religioonist, kultuurist, kristlusest ja liberalismist – just nii nagu väike laps mängib klotsidega.  Ja mis mõtet on tegelikult vaielda. Nii näen ma üha enam ainsa võimaliku teena selle maailma eitamist ja selle jätmistki igasugu kristlastele, maausulistele ja muudele. Ma tunnen, et see maailm ei motiveeri mind enam. Milleks see kõik? Jah, hinge harimiseks ja arenguks loomulikult, aga väljaspool seda on kõik irrelevantne. Kõik need mängud mida inimesed mängivad, kogu see sotsiaalsus ja selle struktuurid, kõik see mille pärast tülitsetakse, end vaevatakse ja mida ennastsalgavalt ja tihti teisigi jalge alla tallates taga aetakse … milleks see kõik?

Iga inimene on teemant, mõned enam lihvitud, teised rohkem … ja iga inimese peamine eesmärk pole mu meelest mitte väljaspool ega selles sotsiaalsuses, vaid just temas endas sees. Kui me näeme maailma nii, ei kao sotsiaalsed eesmärgid täielikult ära, vaid nad muutuvad tugevalt – oluline on vaid see, mis seda teemanti lihvib ja parendab. Ehk siis iga asja juures võiks küsida, kas see parandab inimhinge teemantit või mitte. Ja just see sunnib mind tegelikult otsima kontakte pigem nendega ja suhtlemagi viimaks peamiselt nendega, kelle peamine eesmärk on seesama: mitte välised väärtused ega ühiskond, vaid üksnes enda ja teiste hingeteemantide lihvimine. Olen viimasel ajal kogunud materjale ja valmistanud ette veel mitmeid erinevaid teemasid, kes teab ehk kunagi kirjutan veel mõne raamatu, samamoodi olen uuesti avastanud budistlikud tekstid. Neis on see sügav hingerahu, mis ütleb: vaid see kes suudab olla täiesti eneseküllane, saab olla rahus ja mida see õnngi muud on kui sügava hingerahu seisund, mida ükski maine mure ega viperus enam ei kõiguta.

Ilmselt on selle aasta jooksul muutunud tugevalt ka muusikamaitse. Ma ei mäletagi millal ma viimati kuulasin selliseid stiile nagu industrial, thrash metal, death ja black metal, indie rock ja veel mõned nö. alternatiivsed rockižanrid. Kui tahan keerulist, siis panen peale Britteni või Messiaeni, sest neis on keeruline helikeel aga pole rocki agressiivsust, mida ma viimasel ajal talun vaid väga vähestel päevadel. Samal ajal on üha kasvamas nö. mainstreami stiilide nagu soft rock, adult contemporary, celtic, easy listening, soft jazz, isegi kantriballaadide ja muude stiilide osakaal, mida ma ise veel 10 aastat tagasi “vanainimeste stiilideks” nimetasin. Selle aasta lemmik on Paul McCartney soololooming, mida ma veel 5 aastat tagasi ei talunud. Veel tasuks selle aasta nimedena ära tuua selliseid esitajaid nagu Doris Day, Air Supply, Paul Mauriat, James Last ja muidugi olen lausa lõpmatult palju kuulanud Enyat, Loreena McKennittit, Clannadit, Mary Blacki jms.

Kui ma nüüd vaatan seda, kuhu olen jõudnud aasta lõpuks ja milline võiks olla järgmise aasta teema, siis on selleks (ilmselt minu elus üks püsiteemasid) piir enda ja välismaailma vahel. Kus algab minu tahtmine ja kus algab see “tahtmine” jutumärkides, mille ma olen väljast endasse projitseerinud? Sest võtame kasvõi olukorra, kus keegi kirjeldab mingit väga meeleolukat üritust või pidu … automaatselt tekib minu ja ilmselt ka teistel soov mingile peole või vähemalt seltskonda minna … aga kas selline soov on alati ehe minu soov? Kas pole see osaliselt enda võrdlemine teistega, osaliselt aga meeleoluka kirjelduse endale üle kandmine ja siis selle otsimine füüsilisest reaalsusest? Ilmselt tundub see teema nii mõnelegi tobedana, et milleks peaks üldse sellise asjaga pead vaevama, kuid minu praeguses hetkes on just selle piiri seadmine ning enda tegeliku soovi ning välismaailmast ülevõetud soovi vahel vahet tegemine ülioluline. Sest … peale muude teemade, mis on ehk isiklikumad … on sellised ülevõetud meeleolud ja soovid üheks võtmeks, mille abil meiega manipuleeritakse.

Seega … kõik need teemad on kuidagi rahunemise, vaikimise teemad … võitluse kandumine välismaailmast sisemaailma … õigemini küll võitlusest loobumine, sest ma tunnen, et igasugune võitlus tegelikult on mõttetu ja suurendab pigem selle jõudu, mille vastu võideldakse.

Aga tundub, et 2009 oli eelkõige rahulik aasta, vaikne aasta. Aga mida ta tegelikult oli, seda saan ehk ütelda aastal 2019 või 2029.

Üks kõige rumalamaid soove

Kui ma nüüd vaatan tagasi sellele 5 aastale, mis ma oma praegust ametit olen pidanud, siis on selles palju erinevaid inimtüüpe, ent  murede tüüpe on palju vähem. Ehk siis, ajuti on mul isegi omamoodi igav, kui jälle tulevad needsamad soovid ja needsamad küsimused, mis alati. Ma arvan, et kui ma vähegi viitsiks ja statistikat teeks, saaks ehk isegi mingi inimeste murede TOPi kätte, ainult et mulle ei meeldi murede osas statistikat teha ning lisaks leian, et selline statistika oleks ka privaatsuse rikkumine. Aga ometi võib ütelda, et ehkki me kõik oleme isiksustena unikaalsed ja väga erinevad, on meie soovid ja veelgi enam meie mured, tihti üllatavalt sarnased.

Siiski tahaksin siin aasta lõpus, mil vaadatakse tagasi, rääkida ühest soovist, mida ma olen viimasel ajal hakanud tajuma kõige lootusetuma, aga samas ka vast ühe kõige rumalamana. Ja see on nimelt soov, et teine muutuks. Küll avaldub see soovina, et teine jätaks ise joomise, küll soovina, et teine ei tõmbaks enam ringi, küll soovina et teine oleks emotsionaalsem ja avameelsem, on isegi ette tulnud soovi, et ihaldusobjekt muudaks oma orientatsiooni – aga alati on sellisele soovile omane see, et eeldatakse just partnerilt või sõbralt muutumist. Vahel on tegu tõesti sellega, et teine on ka hädas, kuid palju tihedamini on teine ise oma eluga vägagi rahul ning lihtsalt minu jutule tulnud inimene tahab, et too ennast muudaks. Kõige rohkem on mul kahju neist, kes on sellest teise muutumisest teinud vaat et oma õnnelikuks saamise tingimuse … sest vist ühelegi küsimusele pole ma pidanud rohkem vastama eitavalt kui küsimusele “kas ta muutub?”. Tihti heliseb juba selles küsimises endas meeleheide ja ime ootamine, sest küsija ise ka annab endale aru, et sellise muutumise tõenäosus on õhkõrn. Ent ometi ei osata teisiti, kui lihtsalt olla ja loota, et äkki … et äkki teine muutub, mõtleb järele, saab korraga paremaks. Vahel seda juhtub, ent palju sagedamini ei juhtu.

Huvitav on näha ka nende küsijate reaktsioone siis, kui kaardid ütlevad neile veelgi ebameeldivama tõe: mitte teine ei pea muutuma, vaid just teie olete see, kelle käes on enesemuutmise kaudu selle suhte säilimise võti. See variant ei meeldi paljudele mitte üks põrm, sest endaga ollakse rahul või siis lihtsalt ei osata olla teistmoodi. Aga mis õigus on meil nõuda teiselt muutumist, kui me ise muutuda ei taha ega suuda?

Aga kui me oleme olukorras, kus mingis suhtes on teine muutunud meile ebasobivaks, siis mida me tegelikult saame teha? Sellele küsimusele vastamiseks peame me tegelikult vaatama asjadele kainelt silma ja küsima endalt “kus mina midagi muuta saan?”, sest üheski olukorras me tegelikult teisi kontrollida ei saa, me saame muuta vaid iseennast – enda muutmine on muuseas ka see, kui me suhtest või olukorrast lahti laseme ja selle lõpetame.  Vahel on ka nii, et just meie endi muutus on selleks lumepalliks, mis vallandab laviini ja toob kaasa ka teise muutumise, kuid alati saame me muuta vaid midagi endas.

Seega, targem inimene küsib juba: “mida saan mina endas muuta, et asju parandada?”. Ja ka siis on vastus tihti selline, et muuta saab vaid enda sallimis või talumisvõimet ja teine suure tõenäosusega ikkagi ei muutu, ehkki enda suhtumise ja oleku muutmine annab vähemalt lootuse, sellal kui ainult teise muutumist ootama jäädes oleme me tegelikult ise endal kõõlused läbi lõiganud, lamame keset teed ja ootame imet, mis meid püsti aitaks.

Seega, teiste muutumise eeldamine on üks rumalamaid soove, mis meil võib tekkida … sest me ei saa iial teisi kontrollida ega sundida neid muutuma just sellisteks nagu meile mugav ja kasulik. Ent ometi kuulen just seda soovi “kas kaardid siis ei näita, et ta muutub?” ikka ja jälle. Võib-olla ei oska me end lööduks tunnistada? Võib-olla ei usu me enda võimesse sootuks teistes oludes, ilma tolle teiseta, hakkama saada? Klammerdumisel ja teise muutumise ootamisel on palju põhjuseid, ent paraku, lõviosal juhtumitest on olukorrad, kus loodetakse teise iseloomu või harjumuste muutumist sarnased loteriivõidu ootamisele, mis ju võib tulla, aga võib ka mitte tulla.

Seepärast andku Kõiksus meile jõudu, et me suudaks teisi sallide ja aktsepteerida just sellistena nagu nad on ja ka selleks, et me suudaksime ära minna, kui nad ilmselgelt meie sallimisvõimele ülejõu käivad.

Uitmõtteid religioossest identiteedist

Viimastel päevadel ka blogimaailmast läbi käinud värinad partnerlusseaduse ja sellele vastanduva kristluse teemadel on tõstnud minu meelest veel ühe teema: milline on siis meie inimeste religioosne identiteet ja kas me isegi ühe inimese puhul saame alati rääkida selgest identiteedist?

Aga enne kui me üldse saame rääkida rahvuse religioossest identiteedist uuriks hoopis veidi üksikisiku identiteedi spirituaalseid aspekte.  Siin tekib kohe küsimus sõna “religioosne” kasutamise kohta. Sel teemal sai mõned ajad tagasi Hanrahani blogis arutatud. Kas nö. “vaba spirituaalsust” ja mingi newage suuna järgimist või siis oma isikliku sünkretistliku maailmapildi kokkupanekut saab nimetada religioossuseks?  Häda ongi selles, et eesti keel on nende terminite osas üsna vaene.  Võtame kasvõi sõna “spirituaalsus” – eesti keeles sel pole nagu üldse väga konkreetset tähendust. On “vaimsus”, aga see vastab viimastel aegadel pigem “hingeharidusele”, sisaldades eelkõige silmaringi, orienteerumist kultuuris, ehk ka kombeid ja vaateid … aga ei pruugi üldse eeldada mingitki usku kõrgemasse eesmärki või metafüüsilistesse antustesse.

Seega on mu meelest meie keeles terminites tühimik, sest pole nagu sõna, mis võiks tähistada inimesi, kes küll ühegi väljakujunenud religioonid teed ei käi, aga sellegipoolest on liikumas Kõrgema Eesmärgi-Valgustuse-Jumala suunas, ükskõik millise nimetuse me sellele ka ei annaks. Seega pole mul ka enda vaadete kohta selget ja ühest terminit välja pakkuda. Tuleks kasutada ehk tavakeele sõnu suure tähega, nagu Tee või Siht, aga ikkagi jääb tulemus ähmaseks.

Ometi on minu ümbruses kõige enam just sellist tüüpi inimesi, kes igaüks oma Rada käivad, korjates killukesi siit ja sealt, luues oma isikliku maailmapildi ja tehes oma valikuid pigem ise kui traditsioonidele toetudes. Muuseas, ma pean seda täiskasvanuks saanud inimkonna üheks peamiseks tunnuseks … või kui teile ei meeldi sõna täiskasvanu, siis vähemalt keskkooli-aegne. Lapsepõlv, mil suured religioonid inimesi käekõrval talutasid, hakkab läbi saama, aga ta ei saa läbi järsult, vaid järk-järgult.  Uskumine asendub tunnetusega ja usaldav järgmine teadliku tegutsemisega.  Ses mõttes ma austan ka teadlikke ateiste, sest ka nemad eelkõige tegutsevad oma parema äranägemise järgi. Just see “oma” on eriti oluline.

Kui ma vaatan endas seda, mida võiks pidada religioosseks identiteediks, siis on see kirju nagu vikerkaar: seal on Aarma joogafilosoofia kiht, kristluse ja teoloogia kiht, budismi kiht, newage kiht ja kõige hiljutisemalt ka teoreetilise maagia kiht. Ent ükski neist kihtidest pole selle etapi läbimise järel täielikult ära heidetud, vaid eksisteerib mingites osades tänini.

Seega, mida neist võtta identiteedi aluseks. Tegelikult ei tahaks võtta ühtegi neist ega üldse seda identiteeti ühe sõnaga määratleda. Pigem armastan ütelda, et ma lihtsalt käin oma Teed parima äratundmise kohaselt.

Muuseas, kui rääkida riigi või rahva religioossest identiteedist, olen ma ka eestlaste puhul üsna ebaleval seisukohal: kes me siis õieti oleme? Naljakas on see, et kristlased ütlevad et eesti rahvas on kristlik, paganad, et eesti rahvas on paganlik, minu kogemus ütleb veel kolmandat – et eestlase uskumused on reeglina üsna ebamäärased ja usutakse “igaks juhuks kõike ja samas mitte midagi liiga tugevalt”, aga siin on üks häda. Enamasti me langetame otsuse inimeste järgi, kellega me kokku puutume. Aktiivsel kristlasel on aga suur hulk tuttavatest kristlased, maausulisel maausulised, newage järgijal samasugused vaimlejad … sest sarnased tõmbuvad. Aga just see sarnaste ring muudab meie jaoks üsna võimatuks määrata kui palju mingi vaade tegelikult on levinud.

Aga kas üldse on vaja selget identiteeti: “ma olen kristlane”, “ma olen maausuline”? Minusugune, kelle jaoks identiteedi hägusus on mõnes mõttes just vabaduse tunnus leiab kahtlemata, et see pole vajalik, aga tundub, et paljud vajavad siiski nii selget isiklikku identiteeti “ma olen Y” kui ka selget rahva kohta käivat identiteeti “eestlased on kristlased” või “eestlased on maausulised”.  Mul on ainult kahju, et grupi identiteedi ühele joonele või vaatele taandamine jätab tihtipeale otsekui mõtteliselt grupist välja need inimesed, kes seda joont või vaadet ei evi.

Minu jaoks on ideaal just vaimne vabadus, mis tähendab suuresti ka selgest ja ühesest enese määratlemisest loobumist, sest Kõiksus on lakkamatu muutus ning see, mis kehtis täna ei kehti enam homme. Nii võiks ka ütelda, et minu meelest pole midagi imelikku selles, kui täna kommunist, homme kristlane, ülehomme budist, aasta pärast thelema järgija jne – eeldusel, et iga etapp vastab inimese enda sisemisele arenguetapile ja on seeläbi ehe (ehk siis ma kui mingi identiteet on võetud näiteks materiaalsete hüvede saamiseks, pole see ehe).

Ehk me inimestena tahamegi liiga palju nimetusi anda, määratleda, sõnastada … et otsekui püüda kinni hetke ja saavutada midagi kindlat ja muutumatut, sest kardame ebamäärasust. Ent hetkel kui ma mõistame, et ongi vaid muutus ja seetõttu on alatine ebamäärasus … lakkab ka vajadus nimesid nimetada.

Ehk siis … kas me püsivuse ja muutumatuse soovist lahti lastes enam üldse identiteeti vajame?

Esialgu testin vaid

Testpostitus

Autoritaarne ja humanistlik religioon!

Järgnev lõik on vaba tõlge Erich Frommi teosest “Psühhoanalüüs ja religioon”. Tõin ta siia blogisse ära sellepärast, et see väljendab päris hästi minu religioossuse motiive ja aluseid ning selgitab ka hästi miks ma ei suuda enam kristlust ega ühtegi teist autoritaarset religiooni järgida. Ütlen juba ette, et näitlikkuse huvides on Fromm siin tekstis autoritaarse ja humanistliku väga selgelt eraldanud, tegelikkuses on need pooled religioonides tihti erinevates vahekordades segatult.

Orientiiride süsteemi ja teenimise vajadus on inimolemisele seesmiselt omane. Tegelikult ei olegi inimeses ühtegi muud nii võimsat energia allikat. Inimesele ei ole vabadust valida, kas omada „ideaale“ või neid mitte omada, kuid tal on vabadus valida erinevate ideaalide vahel – valida selle vahel kas teenida võimu ja hävingut, või teenida mõistust ja armastust. Kõik inimesed on „idealistlikud“ see tähendab nad kõik püüdlevad millegi poole, mis jääb füüsilise rahulolu piiridest väljapoole. Inimesed erinevad ainult selle poolest, milliseid ideaale nad usuvad. Nii inimese kõige ülevamad kui ka kõige satanistlikumad avaldused on pigem tema hinge idealismi kui tema ihu vajaduste avaldumisvormid. Seetõttu on ekslik ja ohtlik ka relativism, mille kohaselt väärtuslik on igasugune ideaal või igasugune religioosne tunne. Me peame mõistma ideaale, kaasa arvatud neid, mis kuuluvad ilmalikele ideoloogidele, kui ühe ja sellesama inimliku vajaduse väljendusvorme ning andma neile hinnangu nende tõelisuse ja võime järgi avada inimvõimeid ning saada reaalseks vastuseks inimese vajadusele maailma tasakaalu ja harmooni järele.

Inimese idealismi kohta öeldu kehtib ka tema religioosse vajaduse suhtes. Ei ole olemas sellist inimest, kelles puuduks täielikult religioosne vajadus – éhk vajadus orientiiride süsteemi ja teenimisobjekti järele, kuid see vajadus ei räägi meile midagi tema avaldumise spetsiifilise konteksti kohta. Inimene võib kummardada loomi, puid, kullast või kivist iidoleid, nähtamatut jumalat, püha inimest või siis saatanliku välimusega juhti; ta võib kummardada esivanemaid, rahvust, klassi või parteid, raha või edu; tema religioon võib aidata kaasa nii hävitava alge kui armastuse arengule, nii inimeste rõhumisele kui vendlusele; ta võib inimese mõistusega kooskõlas olla või viia mõistuse halvatud seisundisse; inimene võib pidada oma süsteemi religioosseks, ilmaliku iseloomuga süsteemidest erinevaks, aga võib ka arvata, et tal üldse religiooni ei olegi ning tõlgendada oma kindlate, eeldatavasti ilmalike eesmärkide teenimist – nagu näiteks võim, raha või edu – lihtsalt kui hoolitsust praktiliste ja kasulike asjade eest. Küsimus pole selles, kas religioon on või teda ei ole, vaid selles millist liiki religioon see on: kas see on religioon, mis aitab kaasa inimese arengule ja temale omaste inimlike jõudude avaldumisele või on see religioon, mis need jõud halvab…

… Kõigi religiooni tüüpide kirjeldamine on siinkohal ilmselt ebakohane, me ei suuda siin selgitada isegi paljut sellist, mis on psühholoogia seisukohalt huvitav. Seepärast tegelen ma ainult ühe eristusega, mis minu meelest on kõige olulisem. See kehtib nii teistlike kui mitteteistlike religioonide suhtes ja see on jagunemine autoritaarseteks ja humanistlikeks religioonideks.

Mida kujutab endast autoritaarne religioon? Püüdes defineerida religiooni üldse annab „Oxfordi sõnastik“ pigem täpse autoritaarse religiooni definitsiooni: „(Religioon on) mingi tema saatuse üle valitseva ja temalt kuulekuset, austamist ja kummardamist nõudva kõrgema jõu tunnistamine inimese poolt“

Rõhk on siin sellel, et inimest valitseb temast kõrgemal olev väline jõud. Autoritaarseks muudab selle aga ka idee, et see jõud on valitsedes volitatud nõudma „kuulekust, austamise ja kummardamist“, kusjuures kuulekuse, austamise ja kummardamise põhjused ei tulene mitte jumala moraalsetest omadustest, vaid üksnes faktist et ta valitseb s.o. omab võimu inimese üle. Veelgi enam, see sõna tähendab seda, et kõrgemal jõul on õigus sundida inimest teda kummardama ning kummrdamisest keeldumine võrdub patuse teo sooritamisega.

Autoritaarse religiooni ja autoritaarse religioosse kogemuse oluliseks elemendiks on täielik kapitulatsioon inimesest väljapool oleva jõu ees. Sellise religiooni olulisim voorus on kuulekus ning olulisim patt – mittekuuletumine. Sedavõrd, kuivõrd jumalus on tunnistatud kõikvõimsaks ja kõiketeadvaks, on inimene tunnistatud jõuetuks ja tähtsusetuks ning talle saab osaks jumaluse arm vaid täieliku kuuletumise korral. Tugeva jõu kummardamine on aga üks teid, kuidas inimene väldib üksinduse ja piiratuse tundeid. Kapitulatsiooniaktis kaotab ta oma iseseisvuse ja terviklikkuse, kuid omandab kaitstuse tunde, saades otsekui temas aukartust tekitava jõu osaks…

Seevastu humanistlik religioon seab keskpunkti inimese ja tema jõud. Inimene peab arendama oma mõistust, et mõista ennast, oma suhteid teistega ning oma kohta Universumis. Ta peab jõudma tõeni kooskõlas oma piiratuse ja oma võimetega. Ta peab endas arendama võimet armastada nii teisi kui iseeennast ning tunnetama kõigi elavate olendite ühtsust. Tal peavad olema põhimõtted ja normid, mis teda selle eesmärgini viivad. Sellises religiooni tüübis väljendub religioosne kogemus ühtsustundes kõigega, mis põhineb inimese sugulusel maailmaga, mida ta saab mõtte ja armastusega tunnetada. Humanistlikus religioonis on inimese eesmärk mitte suurima jõuetuse vaid suurima jõu saavutamine; selle voorus on eneseni jõudmises (eneserealisatsioonis), mitte kuulekuses. Valitsevaks meeleoluks on rõõm, mitte kannatus ja süü, nagu autoritaarses religioonis.

Humanistlike religioonide näideteks võib pidada varast budismi, taoismi, Spinoza õpetust, mõningaid suundi judaismis ja kristluses (eriti müstitsismi), aga ka Mõistuse Religiooni Prantsuse Revolutsiooni päevil.

See, mida humanistlik religioon peab inimese sihiks – ehk siis inimese võime tõusta endast kõrgemale ja mingis mõtte ise kõrgemaks olendiks saada, on autoritaarse religiooni seisukohalt kõrkus ja vastuhakk Jumala tahtele.

Räägi!

Olen nüüd tegutsenud juba mitu aastat tarot-nõustajana ning see aeg võimaldab juba mingeid kokkuvõtteid teha või ka üldjooni näha. Üha rohkem hakkab mulle selgeks saama, et üks suuremaid probleeme on see, et me ei räägi üksteisega. Eriti kehtib see eesti meeste kohta. Stsenaarium: mehel on mingid probleemid, kuid ta hoiab need enda teada ning tõrjub naise kõik küsimused vihaselt eemale, on minu praktikas vaat et tüüpsituatsioon. Tavaliselt järgneb selles situatsioonis varem või hiljem alkohol. Olen mõelnud, et alkohol on otsekui pseudo-pihiisa, alkoholiuimas on tunne, et kõik kuulavad sind ära, et kõik on sinu muredele avatud ning tihti ka tunne, et oled need juba kellegagi jaganud, ilma et reaalsuses oleks alkoholiuimas inimene oma probleemidest sõnagi piiksatanud.

Jah, mitterääkimine on meie põhjamaise ja kinnise rahva nuhtlus. Ning mida olen veel tähele pannud: need, kes ise rääkida ei julge ja ei suuda ning leiavad, et probleemide enesesse hoidmine on õige, suhtuvad vaenulikult neisse, kes rääkida julgevad. Olen minagi tihti tajunud oma ümbruses sellist suhtumist, et “kannata vaikselt, sest kõigil on raske”. Ja nii elataksegi otsekui suletud anumad ning paljudele on vaid alkoholi- või narkouim selleks ajaks, mil oma tavalisest suletusest kasvõi illusoorselt välja pääsetakse.

Astroloogid väidavad, et see tendents on mõnekümne aasta pärast muutunud ning paljud noored juba on teistsugused, kuid vaadates praegusi keskealisi, tekib küll vahel lootusetu tunne.

Vanast lahkumise raskus

Vaatasin täna oma astroloogilisi seise. Kõige tugevamaks kuulutas astroloogiaprogramm transiitse Jupiteri opositsiooni sünnikaardi Põhjasõlmega.

See on stressirikka suhtlemise periood: aeg, kus inimene heidab kõrval need grupid ja inimesed, kes pole tema elu sihiga kooskõlas või kes selle saavutamist lausa takistavad. See aeg on piisavalt raske, sest raske on lasta lahti vanadest suhetest ja harjunud tutvusringkonnast, ehkki kogu mu olemus ütleb mulle, et minu praeguse isiku seisukohalt on nad ainult takistuseks. Meie eesmärgid, mis mingil hetkel kattusid, on praeguseks muutunud väga erinevaks: mina nende jaoks liiga tõsiseks, nemad minu jaoks liiga kerglasteks. Loomulik et tuleb lahku minna, sest pole mõtet suhelda nii, et üksteisele tehakse haiget või põhjustatakse raevuhooge.

Aga ikkagi on iga selline lahtilaskmine raske, seda enam, et eelneb mitmete aastate pikkune koosveedetud aeg.

Üle hulga aja

See blogi on jäänud päris mitmeks kuuks unarusse: osaliselt lihtsalt muude tegemiste, osaliselt inspiratsiooni puudumise tõttu. See ei tähenda, et vaimsed teemad enam ei huvitaks: pigem vastupidi. Kuid vahel lihtsalt tekib tunne, et ehk pole need teemad ühiskonnas enam eriti olulised, sest kõik on muutunud sedavõrd asiseks ja materiaalseks, et nii vaimsus religioosses mõttes kui ka süvakultuur on vaid väheste friikide harrastus, sellal kui enamikku huvitab pigem raha teenimine vaheldumisi Meie Mehe, ööklubide ja muu meelelahutusega, mis ei eelda mitte mingit mõttetegevust. Nujah eks see on minu pessimism ühiskonna suhtes, mis siin räägib. Mõnes mõttes kadestan ma veendunud kommuniste, kes usuvad, et ka ühiskonda on võimalik muuta inimsõbralikumaks – mina pigem arvan et muuta saab ainult üksikisikut.

Praegu siin pikemalt ei kirjuta, valmistan uusi tekste ette, mida siia üles riputada. Lõpetuseks ainult üks Osho mõttetera ühiskonna kohta, mis ehk ka minu praegust suhtumist väljendab:

“Ühiskond annab teile kõik, aga ainult siis kui teie annate ühiskonnale oma vabaduse.  Ta hakkab teid austama, ta tõstab teid hierarhilises astmestikus kõrgele, annab teile kõrge ametikoha oma bürokraatlikus aparaadis – kuid selleks peate te loobuma vaid ühest asjast: oma vabadusest, oma individuaalsusest. Te peate saama massi osaks.

Mass vihkab neid, kes ei taha olla tema osad.

Mass on nördinud nähes enese keskel võõrast, sest võõras võib saada kokkupuutepunktiks”

Katke Osho raamatust “Sinepiiva” (Tooma evangeeliumi põhjal)

Jeesus ütles: Õndsad on üksikud ja valitud, sest teie leiate Kuningriigi, sest teie tulite sealt ja te lähete sinna.

Inimese sügavaim motiiv on olla täiesti vaba. Vabadus mokša see on eesmärk. Jeesus kutsub seda Jumala Kuningriigiks: olla nagu kuningas, sümboolses mõttes muidugi, nii et teie olemisel ei ole mingeid piiranguid, mingeid köidikuid, mingeid piire – te eksisteerite kui lõpmatus, te ei põrka kunagi ega kusagil kellegagi kokku, just nagu oleksite te täiesti üksi.

Vabadus ja üskindus on ühe ja sama asja kaks aspekti. Mahavira nimetab oma mokša mõistet kaivalya. Kaivalya tähendab olla täiesti üksik, otsekui kedagi teist polekski olemas. Kui te olete täiesi üksi, kes on siis teie köidikuteks ? Kui te olete täiesti üksi, kes on siis teistsugune ? Vaat miks need, kes otsivad vabadust, peavad leidma oma üksinduse – nad peavad leidma tee, mõtte, meetodi, kuidas sellist üksindust saavutada.

Inimene sünnib maailma osanda; ühiskonna, pere liikmena, kui osake teistest. Teda ei kasvatata mitte kui üksikut vaid kui ühiskondlikku olendit. Kogu treening, haridus, kultuur seisneb selles, kuidas teha last sobivaks ühiskonna osaks, kuidas õgvendada teda teistega sobivaks. Seda nimetavad psühholoogid kohandumiseks. Kui keegi on üksik, siis tundub ta kohanematuna.

Ühiskond eksisteerib kui omamoodi võrk, mudel paljude isiksuste jaoks, mass. Seal võib teil olla väheke vabadust – liiga kalli hinna eest. Kui te järgnete ühiskonnale, kui te muutute teiste kuulekaks osaks, siis annavad nad teile väikese vabaduse maailmakese. Kui te saate orjaks, antakse teile vabadust. Kuid see vabadus, mis teile anti, võidakse iga hetk tagasi võtta, sellel vabadusel on väga kõrge hind. See on kohandumine teistega, nii et piirid jäävad kindlalt püsima.
Ühiskonnas, ühiskondlikus olemises, ei saa keegi jääda absoluutselt vabaks. Juba teiste olemasolu fakt sünnitab kannatuse. Sartre ütleb: “Teine – see on põrgu” ja tal on täiesti õigus, sest just teine loob teis pinge, te olete rahutud teiste tõttu. See loob kokkupõrkeid, sest ka teine on samamoodi absoluutse vabaduse otsingul nagu teiegi, aga absoluutne vabadus on olemas vaid ühele.

Isegi teie niinimetatud kuningas pole täiesti vabad ja ei saa kunagi olla. Neil võib olla mulje et nad on vabad, kuid see mulje on vale: neid peab kaitsma, nad sõltuvad teistest, nende vabadus – see on vaid fassaad. Kuid sellest hoolimata, just sellest ajendatuna – olla täiesti vaba – tahavad inimesed saada kuningateks, imperaatoriteks. Imperaatoril on võlts tunne, et ta on vaba. Mõni tahab saada väga rikkaks, sest rikkus annab ka võltsi tunde, et te olete vaba. Kuidas saab vaene olla vaba ? Tema vajadused saavad tema köidikuiks, ta ei suuda rahuldada oma vajadusi. Ükskõik kuhu ta ka ei läheks on tema ees sein, mida ta ei suuda ületada. Siit ka kirg saada rikkaks. Oma sügavuses on see tung olla täiesti vaba, kõik kired tekivad sellest. Kuid kui te liigute vales suunas, ei saavuta te kunagi sihti, sest juba algusest peale oli teie suund vale, te lasite kõik jäest juba esimesest sammust alates. 

Vana-heebrea keeles on sõna “patt” kaunis. See tähistab inimest, kes on kaotanud eesmärgi, selles sõnas ei ole süü varjundit. Patt tähistab seda, kes on kaotanud sihi, kes on eksinud, aga religioon tähistab naasmist õigele teele, sihi mittakaotamist. Eesmärgiks on absoluutne vabadus, religioon on vaid vahend selle leidmiseks. Vaat miks te peate mõistma, et religioon eksisteerib antisotsiaalse jõuna: juba tema loomus on antisotsiaalne, sest ühiskonnas pole absoluutne vabadus võimalik.
Psühholoogia on ühiskonna teenistuses. Psühhiaater püüab teid igal võimalikul viisil teha uuesti ühiskonnaga kohanenuks – ta on ühiskonna teenistuses. Ka poliitika on ühiskonna teenistuses. Ta annab teile veidi vabadust, nii et teid saaks teha orjaks. See vabadus on üksnes pistis, see võidakse iga kell tagasi võtta. Kui te arvate et olete täiesti vaba võite te varsti olla vanglas. Poliitika, psühholoogia, kultuur, haridus – need kõik teenivad ühiskonda. Vaid religioon on oma põhialustes mässumeelne. Kuid ühiskond on teid petnud. Ta on loonud oma enda religioonid: kristluse, budismi, hinduismi, islami. Need on sotsiaalsed trikid. Jeesus on antisotsiaalne !!!

Vaadake Jeesust: ta ei olnud just liialt austatud inimene, ta ei saanud seda olla. Ta on seotud kahtlaste antisotsiaalsete elementidega, ta oli hulgus, väljatõugatu – ja pidigi olema, sest ta ei allunud ühiskonnale, ei kohandanud ennast sellega. Ta lõi teise ühiskonna, väikese järgijate grupi. Ašramid eksisteerivad kui antisotsiaalsed jõud, muidugi mitte kõik ašramid, sest ühiskond üritab teid petta valerahaga. Kuid kui saja ašrami seas on kasvõi üks tõeline, on sedagi piisavalt, sest see üks eksisteerib kui alternatiivne ühiskond, seistes vastu ühiskonnale, massile, keda Jeesus nimetas “nemad” – nimetule massile.
On olnud koolkondi, näiteks Buddha Bihari klooster, mis on püüdnud luua ühiskonda mis ei oleks ühiskond. Nad lõid vahendid ja meetodid teha teid täiesti vabadeks: mitte mingeid köidikuid, mitte mingit distsipliini, mitte mingeid piiranguid, teil lubati olla lõpmatud ja lubati olla Kõik.
Jeesus on antisotsiaalne, Buddha on antisotsiaalne, kuid kristlus ja budism ei ole antisotsiaalsed. Ühiskond on väga kaval, ta assimileerib kohe; isegi antisotsiaalsed nähtused assimileeritakse sotsiaalsete poolt. Ühiskond loob fassaadi, ta annab teile valeraha ja siis olete te õnnelikud nagu väikesed lapsed, kellele anti rinna asemel kummist lutt. Nad imevad seda ja usuvad, et neid toidetakse. See lohutab neid ja nad jäävad magama.
Kui laps on rahutu tehakse alati nii: antakse talle lutt. Ta imeb seda, uskudes, et saab toitu. Ta jätkab imemist ja see muutub monotoonseks protsessiks; mitte mingeid muutusi, lihtsalt imemine – see on nagu mantra. Ja siis jääb ta väsinuna magama. Budism, kristlus, hinduism ja kõik teised ismid, mis on saanud tunnustatud religioonideks on lihtsalt võltsrind. Nad annavad teile rahuloleku, hea une, nad võimaldavad teil leida lohutust teid ümbritsevas piinavas orjuses; nad annavad tunde, et kõik on korras, et miski pole halvasti. Nad on rahustid, nad on narkootikumid.

Mitte ainult LSD ei ole narkootikum. Ka kristlus on narkootikum ja palju peenem, palju keerulisem, sest ta annab teile omamoodi pimeduse. Te ei pea nägema mis toimub, te ei pea nägema, kuidas kaob teie elu, te ei näe enam haigust, mille te olete kogunud paljude elude jooksul. Te istute vulkaanil, nemad aga ütlevad teile jätkuvalt, et kõik on korras: Jumal on taevas, valitsus on maa peal ja kõik on korras. Ja preestrid ütlevad teile: “Teie ei pea muretsema, sest meie oleme siin. Te peate andma kõik meie kätte ja meie hoolitseme teie eest nii selles kui teises ilmas” Ja te jätategi kõik nende kätta – vaat miks te olete hädas.

Ühiskond ei saa anda teile vabadust, ta ei saa teha kõiki täiesti vabadeks. Kuidas siis olla ? Kuidas pääseda ühiskonnast välja ? Vaat milles on religioosse inimese küsimus. Kuid see näib olevat võimatu – ükskõik kuhu te ka ei läheks – seal on ka ühiskond; võib liikuda ühest ühiskonnast teise, aga ikka olete te ühiskonnas. Võite isegi minna Himaalaja mägedesse – siis loote te ühiskonna seal. Te hakkate rääkima puudega, sest on väga raske olla üksi. Te sõbrunete lindude ja loomadega ja varem või hiljem saab neist teie pere. Te hakkate iga päev ootama lindu, kes lendab kohale ja laulab teile hommikuti. Te ei mõista, et nüüd olete ta juba saanud sõltuvaks, juba on saabunud keegi “teine”: kui lind ei saabu tunnete te rahutust. Mis linnuga juhtus ? Miks ta ei tulnud ? Lülitub sisse mingi pinge, mis ei erine kuidagi teie murest oma naise või lapse pärast. Isegi Himaalajasse sõites olete te loonud ühiskonna. Nii et mõistke, ühiskond ei ole teist väljaspool, see on miski teie enese sees. Ja niikaua kui põhipõhjus teie enese sees ei kao on ühiskond teiega, ükskõik kuhu te ka ei läheks. Isegi hipikommuuni astudes astub ühiskond sinna koos teiega ja temast saab sotsiaalne jõud.

Kui te lähete ašrami või kloostrisse läheb ka ühiskond sinna. See ei ole ühiskond, mis tuleks teiega kaasa, see olete teie ise. Teie loote enda ümber ühiskonna. Teie olete looja. Miski teis eksisteerib kui seeme, mis loob ühiskonna. See seeme näitab, et seni kui te pole täielikult muutunud, ei saa te väljuda ühiskonna raamidest. Aga kõik ühiskonnad on samased: vormid võivad muutuda, aga nende alus on alati sama.

Miks te ei suuda elada ilma ühiskonnata ? See on ju segaja teie teel! Isegi Himaalajas te jätkuvalt ootate kedagi: te võite istuda puu all ja mediteerida ning ometi ikka kedagi oodata; teekäijat, jahimeest, suvalist inimest, kes teist mööduks. Ja kellegi saabudes te muutute veidi õnnelikumaks. Üksinduses olete te kurvad, aga kui saabub keegi teine võite te keelt peksta, võite küsida: “Mis maailmas uut? Ega teil ajalehte ei ole?” või “Rääkige mulle uudiseid. Ma janunen nende järgi” Miks ?
Esimene: te tahate olla vajalik. Teis on sügav vajadus olla vajalik. Kui teid pole kellelegi vaja tunnete te end kasutute ja mõttetutena; kui teid on kellelegi vaja, annab see teile tähtsust, te tunnete end tähtsamana. Te ütlete: “Ma pean hoolitsema naise ja laste eest” – otsekui te kannaksite neid nagu kandamit – ja teil pole õigus. Te räägite nagu täidakside ülimalt vastutustundlikult oma kohust. See on vale ! Kujutlege korraks, et teie naine ja lapsed on kadunud, mida te siis teete ? Äkki te tunnete, et teie elu muutus mõttetuks, sest teid pole neile vaja. Väikesed lapsed kes teid ootavad annavad teile tunde, et teid on vaja. Nüüd kui teid pole kellelegi vaja, te heidate meelt, sest kui teid pole kellelegi vaja ei pööra keegi teile ka tähelepanu; kas te olete olemas või teid pole olemas – sellel pole erilist vahet.

Miks makstakse psühhoanalüütikule nii suuri summasid, selle eest et ta lihtsalt istub ja kuulab ? Teie lamate diivanil ja psühhoanalüütik lihtsalt istub oma tugitoolis ja kuulab teid – aga ta pöörab teile tähelepanu. Muidugi peate te selle eest maksma, aga te tunnete ennast hästi. Kabinetist väljute te hoopis teise inimesena: teie kvaliteet on muutunud, te võite laulda viisijupikest, võite vilistada. Aga see ei jää alatiseks nii – järgmisel nädalal peate te jälle sellesse kabinetti tulema – kuid kui keegi kuulab, pöörab teile tähelepanu, annab ta teile mõista, et teid tasub kuulata. Ta võib üldse mitte midagi rääkida, aga isegi siis olete te rahul.

Teis on sügav vajadus olla vajalik. Keegi peab teid vajama, muidu te kaotate pinna jalge alt, te vajate seltskonda ja ühiskonda. Isegi kui keegi teiega võitleb – on see hea, see on teie meelest parem kui olla üksi, sest lõppude lõpuks ta pühendab teile tähelepanu kui vaenlasele – te võite temast mõtelda.

Kui te armastate, siis vaadake seda vajadust. Vaadake hästi armunuid; kui te ise olete armunud on seda vaadelda raske, sest te olete hullud, te ei ole päris ise. Aga vaadake armunuid kui nad ütlevad üksteisele: “Ma armastan sind” – kuid oma südamepõhjas nad tahavad olla armastatud. SEE EI OLE ARMASTUS, selle tunde põhiloomus on selles et olla armastatud, nad armastavad ainult selleks et olla armastatud. Peamine ei ole armastada vaid olla armastatud.

Vaat miks armunud süüdistavad pidevalt teineteist: “Sa ei armasta mind enam”. See on kõige olulisem. See vajadus on lõputu – põhjatu. Järelikult on sellest tekkivad köidikud lõputud, sest seda vajadust ei ole võimalik rahuldada. Ükskõik mida teie armastatu ka ei teeks tunnete te ikka, et on võimalik veel rohkem ja te loodate alati rohkemat. Ja kui teile jääb väheks tunnete te pettumust. Ja armunu mõtleb: “Mina armastan, aga tema – ei vasta minu armastusele nii nagu võiks” Teine omakorda mõtleb samades terminites. Milles siis asi ? Mitte keegi ei armasta. Seni kui te ei saa Jeesuseks või Buddhaks ei SUUDA te armastada, sest armastada suudab vaid see, kelles on kadunud vajadus olla vajalik

Selles seisundis milles te praegu olete ei saa te armastada; seisundis, milles te olete on teie armastus võlts. Te ainult näitlete et armastate selleks et võiksite olla teise poolt armastatud, ja teine teeb sedasama. Vaat miks armunud on alati hädas – nad mõlemad petavad teineteist ja nad mõlemad tunnevad end petetuna. Olete te kunagi kedagi tõeliselt armastanud ? Kogu südamest ? Ei. Te pole kunagi selle pärast muret tundnud, te olite veendunud, et armastate. Probleem on alati teises, iseennast te ei näe.

Mitte keegi ei vaata iseennast: silmad vaatavad teisi, kõrvad kuulavad teisi, käed sirutuvad teiste poole – keegi ei sirutu iseenda poole, ei vaatle ennast. Armastus tuleb siis kui teis sünnib kristalliseerunud hing, Mina. Egoga ei tule see kunagi välja, ego tahab olla armastatud, armastus on toit mida ego vajab. Te armastate nii, et muutute vajalikuks inimeseks. Te annate lastele elu mitte sellepärast et armastaksite lapsi, vaid sellepärast, et siis on teid kellelegi vaja ja te saate kõigile rääkida: “Vaadake kui paljusid kohustusi ma täidan, vaadake milline vastutus minu peal lasub ! Ma olen isa, ma olen ema …” Kõik see on aga vaid teie ego ülistamine.
Niikaua kui vajadus olla vajalik ei ole ära heidetud ei saa te olla üksikud. Minge Himaalajasse ja te loote ühiskonna. Aga niipea kui vajadus olla vajalik on ületatud olete te üksi kõikjalt kus te ka ei viibiks, turuplatsil, suurlinna keskel … 

Nüüd kuulake uuesti Jeesuse sõnu.
Õndsad on üksikud ja valitud,
sest teie leiate Kuningriigi,
sest teie tulite sealt
ja te lähete sinna

Süvenegi igasse sõnasse. “Õndsad on üksikud …” Kes on üksik ? See, kelle vajadus olla vajalik on ära heidetud, see kes rahuldub täielikult iseendaga, see kes on täielikult iseendaga rahul; see kes ei vaja enam kedagi, kes räägiks talle kui mõttekas tema olemasolu on. Tema mõte on temas endas. Nüüd ei tule tema tähtsus enam teistest, ta ei nuru seda teiste käest, tema tähtsus tuleb tema enda olemusest. Ta ei ole enam kerjus, ta elab iseenesega.

Teie ei saa elada iseenesega. Üksinduses muutute te rahututeks: te tunnete kohe ebamugavust, sügavat rahutust. Mida teha ? Kuhu minna ? Te lähete klubisse, kirikusse, teatrisse või kauplustesse kuid te lähete kuhugile, te kohtute teistega.

Olla üksi on väga raske ja ebatavaline. Milleks selline soov ? Siis kui te olete üksi kaob kogu teie tähtsus ja tähendus. Te lähete ja ostate midagi poest, müüja käest ei saa te mitte asju vaid ta annab teile tähtsuse, sest te lähete ostma kasutuid asju. Te ostate üksnes ostmise pärast, kuid müüja vaatab teie peale nagu te oleksite kuningas. Ta käitub nii, nagu sõltuks ta teist, ehkki te tegelikult teate väga hästi, et see kõik on vaid mask. Vaat kuidas ekspluateerivad teid kaupluste omanikud, müüjale olete te täiesti ükskõik, tema naeratus on teeseldud, ta naeratab igaühele, temas pole midagi mis oleks suunatud just nimelt teile, kuid te ei pööra sellele tähelepanu. Ta naeratab, tervitab ja võtab teid vastu nagu oleksite te oodatud külaline. Ja te tunnete end mugavalt, te olete jälle keegi, sest on olemas inimesed, kes teist sõltuvad, see kaupluse omanik ometi ootas teid …
Te otsite alati pilke mis annaks teile väärtust. Kui naine vaatab teid muutute te korraga oluliseks, väga oluliseks, see hetk on teie jaoks unikaalne. Vaat miks loob armastus nii tugeva kiirguse – armastus annab teile rohkem elu. Kuid probleem on selles, et üks ja seesama naine kes teid iga päev pidevalt vaatab ei aita eriti. Kuidas ammutata tähendust ühtedest ja neistsamadest silmadest üha uuesti ja uuesti, mõtleb tüdinud abielumees. Vaat millest tuleb tung saada Byroniks, Don Juaniks, minna ühe naise juurest teise juurde. See ei ole seksuaalne vajadus. Pidage meeles, sellel pole seksiga üldse mitte mingit pistmist, sest seks on palju sügavam üheainsa naisega sügavad intiimses läheduses. See ei ole seks, see ei ole armastus, üldsegi mitte; armastus tahab olla ühe ja sellesamaga üha sügavamalt ja sügavamalt; armastus süveneb

See ei ole armastus ega seks vaid sootuks muu – ego vajadus. Kui te suudate iga päev vallutada uue naise, tunnete te end väga olulisena, vallutajana. Kuid kui te olete jäänud pidama ühe naise juurde, siis ei vaata teid keegi enam sellise pilguga, ei anna teile sellist tähendust ja te tunnete end halvasti. Vaat miks abikaasad näevad välja nii elutud ja kiretud.
Tung olla vajalik kogu maale on poliitikute kirg. Mida tahtis teha Hitler ? Olla vajalik kogu maailmale ! Kuid see vajadus ei lase teil olla üksi, poliitik ei saa olla religioosne, ta liigub vastupidises suunas.

Kes on üksik ? See kelle vajadus olla vajalik on kadunud, kes ei palu endale tähendust omistada, kes ei sõltu teiste pilkudest, teiste suhtumisest. Kui te armastate teda, on ta teile tänulik, kui ei armasta, ka siis pole mingit vahet; kui te teda ei armasta on tal niisama hea kui siis kui te armastaksite. Kui te lähete talle külla on ta õnnelik, kui te ei lähe on ta niisama õnnelik. Kui ta elab rahvamassis on ta selle üle õnnelik, kui ta elab erakuna, on ta ka selle üle õnnelik.
Te ei saa tõeliselt üksikut inimest teha õnnetuks. Ta on õppinud elama iseendaga koos ja olema õnnelik iseendaga olles. Oma üksinduses on talle iseendast küllalt. Vaat miks sugulastele ei meeldi kui keegi muutub religioosseks – kui mees tegeleb meditatsiooniga, tunneb naine rahutust. Miks ? Naine ise ei pruugi endale arugi anda, mis toimub. Millest selline rahutus ? Kui naine hakkab palvetama, liikuma Jumala poole, miks tunneb mees rahutust ? Miks ? Teadvuses tekib alateadlik hirm. Hirm et abikaasa üritab saada iseenda jaoks Piisavaks! Hirm et ta ei vaja enam teist.

Sanyasi tähendab seda kellel on iseendast küll, kes ei vaja kedagi ja kes ei sõltu kellestki ega millestki – ja see on hirmutav: sest teie muutute tema jaoks ebavajalikuks. Kogu teie olemasolu rajaneb tema vajadusel teie järele. Ilma teieta oli ta eikeegi, ilma teieta oli tema elu tühi ja mõttetu – ainult teiega võis ta õide puhkeda. Kuid kui te saate teada, et ta võib õitseda ka oma üksinduses, siis teie ego tunneb end riivatund ja te hakkate muretsema.
Kes on üksik ? Jeesus ütleb: ”Õndsad on üksikud … – inimesed, kes võivad elada iseendaga niisama muretult nagu nendega oleks terve maailm; inimesed kes suudavad nautida elu nagu väikesed lapsed.

Üksik see on sanyasi: üksik inimene, hulgus, kes on täiesti õnnelik oma üksinduses. Kui keegi kõnnib tema kõrval, on see tore. Kui keegi ta maha jätab, on ka see tore. Ta ei oota kunagi kedagi, ta ei vaata kunagi tagasi. Üksinda on ta tervik. See terviklikkus muudab teid ringiks, mille algus ja lõpp kohtuvad. Üksik ei sarnane joonele, teie sarnanete joonega, teie algus ja lõpp ei puutu kunagi kokku. Üksik sarnaneb ringiga, vaat miks Jeesus ütleb ”… sest teie tulite sealt ja te lähete sinna” – te saate lättega samaks.