Viimastel päevadel ka blogimaailmast läbi käinud värinad partnerlusseaduse ja sellele vastanduva kristluse teemadel on tõstnud minu meelest veel ühe teema: milline on siis meie inimeste religioosne identiteet ja kas me isegi ühe inimese puhul saame alati rääkida selgest identiteedist?
Aga enne kui me üldse saame rääkida rahvuse religioossest identiteedist uuriks hoopis veidi üksikisiku identiteedi spirituaalseid aspekte. Siin tekib kohe küsimus sõna “religioosne” kasutamise kohta. Sel teemal sai mõned ajad tagasi Hanrahani blogis arutatud. Kas nö. “vaba spirituaalsust” ja mingi newage suuna järgimist või siis oma isikliku sünkretistliku maailmapildi kokkupanekut saab nimetada religioossuseks? Häda ongi selles, et eesti keel on nende terminite osas üsna vaene. Võtame kasvõi sõna “spirituaalsus” – eesti keeles sel pole nagu üldse väga konkreetset tähendust. On “vaimsus”, aga see vastab viimastel aegadel pigem “hingeharidusele”, sisaldades eelkõige silmaringi, orienteerumist kultuuris, ehk ka kombeid ja vaateid … aga ei pruugi üldse eeldada mingitki usku kõrgemasse eesmärki või metafüüsilistesse antustesse.
Seega on mu meelest meie keeles terminites tühimik, sest pole nagu sõna, mis võiks tähistada inimesi, kes küll ühegi väljakujunenud religioonid teed ei käi, aga sellegipoolest on liikumas Kõrgema Eesmärgi-Valgustuse-Jumala suunas, ükskõik millise nimetuse me sellele ka ei annaks. Seega pole mul ka enda vaadete kohta selget ja ühest terminit välja pakkuda. Tuleks kasutada ehk tavakeele sõnu suure tähega, nagu Tee või Siht, aga ikkagi jääb tulemus ähmaseks.
Ometi on minu ümbruses kõige enam just sellist tüüpi inimesi, kes igaüks oma Rada käivad, korjates killukesi siit ja sealt, luues oma isikliku maailmapildi ja tehes oma valikuid pigem ise kui traditsioonidele toetudes. Muuseas, ma pean seda täiskasvanuks saanud inimkonna üheks peamiseks tunnuseks … või kui teile ei meeldi sõna täiskasvanu, siis vähemalt keskkooli-aegne. Lapsepõlv, mil suured religioonid inimesi käekõrval talutasid, hakkab läbi saama, aga ta ei saa läbi järsult, vaid järk-järgult. Uskumine asendub tunnetusega ja usaldav järgmine teadliku tegutsemisega. Ses mõttes ma austan ka teadlikke ateiste, sest ka nemad eelkõige tegutsevad oma parema äranägemise järgi. Just see “oma” on eriti oluline.
Kui ma vaatan endas seda, mida võiks pidada religioosseks identiteediks, siis on see kirju nagu vikerkaar: seal on Aarma joogafilosoofia kiht, kristluse ja teoloogia kiht, budismi kiht, newage kiht ja kõige hiljutisemalt ka teoreetilise maagia kiht. Ent ükski neist kihtidest pole selle etapi läbimise järel täielikult ära heidetud, vaid eksisteerib mingites osades tänini.
Seega, mida neist võtta identiteedi aluseks. Tegelikult ei tahaks võtta ühtegi neist ega üldse seda identiteeti ühe sõnaga määratleda. Pigem armastan ütelda, et ma lihtsalt käin oma Teed parima äratundmise kohaselt.
Muuseas, kui rääkida riigi või rahva religioossest identiteedist, olen ma ka eestlaste puhul üsna ebaleval seisukohal: kes me siis õieti oleme? Naljakas on see, et kristlased ütlevad et eesti rahvas on kristlik, paganad, et eesti rahvas on paganlik, minu kogemus ütleb veel kolmandat – et eestlase uskumused on reeglina üsna ebamäärased ja usutakse “igaks juhuks kõike ja samas mitte midagi liiga tugevalt”, aga siin on üks häda. Enamasti me langetame otsuse inimeste järgi, kellega me kokku puutume. Aktiivsel kristlasel on aga suur hulk tuttavatest kristlased, maausulisel maausulised, newage järgijal samasugused vaimlejad … sest sarnased tõmbuvad. Aga just see sarnaste ring muudab meie jaoks üsna võimatuks määrata kui palju mingi vaade tegelikult on levinud.
Aga kas üldse on vaja selget identiteeti: “ma olen kristlane”, “ma olen maausuline”? Minusugune, kelle jaoks identiteedi hägusus on mõnes mõttes just vabaduse tunnus leiab kahtlemata, et see pole vajalik, aga tundub, et paljud vajavad siiski nii selget isiklikku identiteeti “ma olen Y” kui ka selget rahva kohta käivat identiteeti “eestlased on kristlased” või “eestlased on maausulised”. Mul on ainult kahju, et grupi identiteedi ühele joonele või vaatele taandamine jätab tihtipeale otsekui mõtteliselt grupist välja need inimesed, kes seda joont või vaadet ei evi.
Minu jaoks on ideaal just vaimne vabadus, mis tähendab suuresti ka selgest ja ühesest enese määratlemisest loobumist, sest Kõiksus on lakkamatu muutus ning see, mis kehtis täna ei kehti enam homme. Nii võiks ka ütelda, et minu meelest pole midagi imelikku selles, kui täna kommunist, homme kristlane, ülehomme budist, aasta pärast thelema järgija jne – eeldusel, et iga etapp vastab inimese enda sisemisele arenguetapile ja on seeläbi ehe (ehk siis ma kui mingi identiteet on võetud näiteks materiaalsete hüvede saamiseks, pole see ehe).
Ehk me inimestena tahamegi liiga palju nimetusi anda, määratleda, sõnastada … et otsekui püüda kinni hetke ja saavutada midagi kindlat ja muutumatut, sest kardame ebamäärasust. Ent hetkel kui ma mõistame, et ongi vaid muutus ja seetõttu on alatine ebamäärasus … lakkab ka vajadus nimesid nimetada.
Ehk siis … kas me püsivuse ja muutumatuse soovist lahti lastes enam üldse identiteeti vajame?
Tõde on tasakaal Valguse ja Pimeduse vahel! 
Krishnamurti “Vabanemine teadaolevast” : “Üks kentsakamaid asju meie psüühika ülesehituses on see, et me kõik tahame, et keegi meile ütleks, kuna oleme tuhandeid aastaid kestnud propaganda võsud. Tahame, et teine inimene meie mõtlemist kinnitaks ja tõestaks, kuigi küsimuse esitamine tähendab ju selle enesele esitamist. Sel, mida mina ütlen, pole kuigi suurt tähtsust. Te unustate selle pärast raamatu sulgemist või jätate meelde teatavad fraasid või võrdlete loetut mõne teise raamatuga – aga te ei vaata näkku enda elule. Vaid see ongi oluline – teie elu, teie ise, teie väiksus, pinnapealsus, toorus, teie vägivaldsus, ahnus, auahnus, igapäevane agoonia ja lõputu kurbus. Seda tuleb teil mõista ning mitte keegi taevas ega maa peal ei päästa teid sellest peale teie eneste.”
lishu –> ME KÕIK ei taha! nimetatud omadus soovida, et keegi ytleks ja määraks ning et keegi teine me mõtteid kinnitaks ei ole mitte psyyhika ylesehitusest vaid isiksuslikust struktuurist lähtuv ning seega sugugi mitte kõikidele omane.
(see pole mu usk, vaid seda kinnitavad inimpsyyhika uuringud)
Iishu tõi välja lihtsalt Krisnamurti arvamise. Seesinane tekst on lõik raamatust. Samas ei saagi sellest lõigust selget pilti enne kui on terve raamat loetud. Vähemalt minu jaoks oli see nii 😉
Vanamees armastab inimeste šokeerimist. 😛
Samas on tal ka osaliselt vägagi õigus.
Inimene on loomult karjaloom. Selleks ongi tavaliselt vaja kõiki neid ühiseid nimetajaid.
Aga mis puutub oma usu kvalifitseerimisse või siis nimetamisse, selles on arvatavasti suur süü rahvaloendusel mis kusagil 90nendate lõpus perest peresse käis. Selles küsitluses ei olnudki sellist võimalust, et vastaks usu kohta “muu” kuna sobivat valikut seal ei olnud, siis valisid paljud just selle mis tundus ligilähedasem sellele mis tegelikult oma usuks peeti.
Selle loenduse järgi sain minagi maausuliseks kuigi maausust kui sellisest on minu uskumuses vaid killuke.
Ehk siis kokkuvõtvalt, me käime oma Teed just vastavalt oma sisetunnetusele ja liigume ühest taipamisest järgmisesse.
Jah, minust sai nii budist, ehkki ma end budistina ei identifitseeri.
Ma nüüd muudan süvafilosoofilised mõtisklused natuke kergemaks, aga millegipärast tuli mul Sind lugedes meelde kellegi pakutud idee- teha kord aastas “parteivahetuskuu”. Selle ettepaneku taust oli eelkõige see, et Eesti erakonnad pole endid klassikaliselt positsioneerinud ning samuti kanduvad oma tegevuses pigem populismi kui nö ettenährud suunda.
Aga see selleks- mulle tundub, et ongi kahte sorti inimesi- need kes jäävad elu lõpuni kahtlema, kelle maailm pole must-valge, kes ei taha end lõplikult identifitseerida ja kuhugi kasti paigutada. Ning teised, kes on endid selgelt positsioneerinud ning valmis mingi idee nimel fanaatiliselt võitlema. Need teised viivad ellu revolutsioone.
Mõlemaid on vaja.
On ilmselge, et meil on vaja eristada religiooni usundist. Meil ei saa olla ühte üldist nimetajat kõikide usuvoolude kohta, kui nende pooluselised erinevused on täielikult eristuvad. Religioossed ususüsteemid eristuvad mitte-religioossetest ususüsteemidest täielikult. Seetõttu ongi eesti keeles väliselt ühe nähtuse jaoks olemas mitu mõistet, mille abil saab eristada ususüsteemi. Ehk siis kas tegemist on usundi või religiooniga.
Paljud teoloogid muidugi väidavad, et kõik ususüsteemid liiguvad paratamatult ühel hetkel tavalisest uskumuste süsteemist edasi religioosseks süsteemiks, ent ma julgen sellele vastu vaielda ning väidan, et religioossuse aluseks ei ole mitte lihtsalt usk kui selline, vaid usu väljendusvormid ning usu aluseks olevate põhimõtete olemus. Mitte-religioossete usundite põhialused lihtsalt ei toeta religioosse süsteemi kontseptsiooni.
Religioosne ususüsteem on kindlaks määratud kommete ja tavade süsteem, mille aluseks on jumala või jumaluse/jumaluste ilmutused, käsud, nende meelejärgi tegutsemine, mille lõpp-produktiks on kohtupäev/ragnarok/üles tõusmine või muu pöördelise tähtsusega sündmus.
Religioosse ususüsteemi jaoks on tähtis algus, jumalus ning lõpp – täistsükkel. Maausulise süsteemi jaoks on tähtis tsüklite jada, ehk pidev ringkäik. Seetõttu ei ole ka igal tsüklil omaette jumalust, kes selle tsükli liikumapanevaks jõuks peaks olema, erinevalt religioossest süsteemist.
Religioon EI SAA HAARATA nii laialdast usundite spektrit, seejuures veel täiesti VASTANDLIKKE voole ning seal lihtsalt PEAB OLEMA mingi eristus. Religioon ei saa olla sünonüümidena suisa kolmes vormis meie keeles. Meie keel on piisavalt nüansirohke, et eristada erinevaid vorme sõnast nii, et annab neile uued tähendused. Täpselt samamoodi nagu ei ole samased sõnad väga ning jõud ja energia, ei ole seda religioon ning usk ja usund. Kasvõi see lihtne näide, et kui ma usun oma hinge surematusesse ja uuestisündi, siis on see minu usk, aga see ei ole religioon. Järelikult religioon ei ole usk. Kui hinge surematusesse uskujaid on miljoneid, siis on see usund aga see ei ole religioon definitsiooni järgi. Järelikult religioon ei ole usund samuti.
Religioon, usund, usk, maailmavaade, elufilosoofia
Elufilosoofia on isiklik moraali ja eetika koodeks, mille läbi inimene oma mina tunnetab. Elufilosoofia on isiklikus plaanis kindlaks määratud käitumiste vorm ja mall, mis võib kuid ei pea kattuma mingite laiemalt tuntud elufilosoofiatega.
Maailmavaade – maailmavaade ei ole elufilosoofia kuid elufilosoofia on maailmavaate üks osadest. Maailmavaade võib olla isiklik ning võib olla ka süsteemne ning üldine. Maailmavaates kui sellises puudub väline ning aluseks on üksikisiku suhestumine välisega.
Usk – tegelikkuse tunnetuse osa, mis hõlmab tõestamatut poolt tegelikkuse olemusest üksikisiku tasandil
Usund – uskude süsteem, mille aluseks on teatud kindla piirkonna mõjudest ning olemusest lähtuv. Usundid on näiteks erinevad maausud, šamanismist, kui maailmavaatest edasi arenenud šamanistlikud usundid ning muud sarnased.
Religioon – ususüsteem, mille aluseks on kindlad reeglid ja usu osised, hõlmab usundit, kuid religioosne usund taandub religioonis usuks.
Ehk siis religiooni eristab usundist see, et kui usund koosneb erinevatest uskudest ning nende sümbioosis moodustub usundilugu, siis religioon võtab tolle usundiloo ning muudab selle üldtunnustatavaks usuks, ehk ta kaotab ära usunditele omase tahulisuse. Meil jäävad alles kindlad dogmad, riitused, kindel usulugu. Kui tavaolukorras määrab iga indiviidi maailmavaade ära tema usu aluse ning nende uskude tulemusena tekib usund, siis religioon algab teisest otsast – luuakse usundi põhjal religioon, mis “sööb ära” usundi pluralistlikkuse ning muudab usundi usuks. Kuna aga religiooni olemuseks on usu taasloomine, siis ei ole olemasoleva usu kõrvale tarvis ka individuaalset usku ning läbi selle asendatakse ka maailmavaade religioonist lähtuvaga.
Celtic
Usk, usund, religioon 🙂
Kas on mõtet sõnadega mängida ja jäädagi lahterdama?
Usk = usund = religioon.
Usk, usund on eestikeelne sõna, religioon on ladina sõna.
Muud ei midagi. Milleks ehitada tohutut konstruktsiooni nende kolme sõna taha? Vägivaldselt poogid sõnadele külge tähendust, mida neile ei ole ja ei ole ka vaja.
Kui tahad neid uskusid lahterdada ja iseloomustada, siis tee seda konkreetselt mingi usu kohta.
Kui nüüd lugeda sinu kolme sõna tähendusi, siis ei ole neid võimalik eristada. Loe ja mõtle, ning erinevus kaob – kõik kolm: usk, usund ja religioon kattuvad ja võivad olla korraga ja tegelt ongi ühtsed mõisted. Ning samas võib neil kolmel tähendused ära muuta ja miski ei muutu, ikka sobib.
Näiteks budaluses sisalduvad kõik need mõisted:
1. eetika
2.haridus,
3.filosoofia (mis asi on elufilosoofia? kas see eristub surmafilosoofiast :)))
4.maailmavaade
5.usk
6.usund
7.religioon
Milleks neid vastandada?
Mitte-religioossed usu süsteemid, religioossed ususüsteemid, täistsükkel, ringkäik jne. Hulk mõtetuid sõnasid.
“Kui tavaolukorras määrab iga indiviidi maailmavaade ära tema usu aluse ning nende uskude tulemusena tekib usund, siis religioon algab teisest otsast – luuakse usundi põhjal religioon, mis “sööb ära” usundi pluralistlikkuse ning muudab usundi usuks. Kuna aga religiooni olemuseks on usu taasloomine, siis ei ole olemasoleva usu kõrvale tarvis ka individuaalset usku ning läbi selle asendatakse ka maailmavaade religioonist lähtuvaga.”
Kas saite nüüd aru? See on ju hullumeelne sonimine!
Religioon sööb ära usundi ja muudab usundi usuks …. ??
Kõik võib olla ka vastupidi 🙂 Lill õitses, laps sõitis jalgrattaga, uni läks täide, päike paistis, süda armastas, sündis usk ja mõistmine.
Kui inimene töötab ajudega, siis ta toodab sellist ajumurdvat ja mõtetut teksti, aga kui avad oma südame, siis on kõik palju lihtsam ja selgem – kaob kõikide sõnade vaheline erinevus ja päike hakkab paistma.
celtic:
“Religioon EI SAA HAARATA nii laialdast usundite spektrit, seejuures veel täiesti VASTANDLIKKE voole ning seal lihtsalt PEAB OLEMA mingi eristus.”
Siin ongi mõtlemise viga. Kui mõtled ajuga, siis PEAB OLEMA MINGI ERISTUS, EI SAA HAARATA NII LAIALDAST SEPKTRIT, VASTANDLIK …
Ainult aju, piiratud mõistus tahab näha vastandusi, erisusi, ei saa haarata jne.
Aga vaata südamega! Ei mingit vastuolu.
Sõna religioon võib tähendada kõike. Uuri, mida mõtlesid selle sõna all antiik kreeka ja rooma mõtlejad enne kristlust ja ka kristluse ajal. Mida iganes. Ei ole mõtet ühte sõna pidada paremaks teiseks. See on lihtsalt võõrsõna.
Mine sõnadest kaugemale, jäta need sinnapaika.
Muuga üsna päri, aga ma teen vahet nö. usul põhinevatel õpetustel ja uurimisel või tunnetusel põhinevatel õpetustel. Viimastele on tihti omane see, et inimene prooviks ise järele, ega võtaks midagi omaks lihtsalt usus. Tõesti, ka nendel radadel on asju, mida tuleb lihtsalt uskuda, ent ma ei tahaks sõna “usk” nende kohta hästi kasutada ka üksikisiku tasandi kohta.
vaat Caltic tegi nyyd ära tänuväärt töö. ma olen seda kolm korda alustanud, ent rutiinitalumatuse tõttu ei ole suutnud korralikult vormistada. samas olen alatasa hädas sellega, et näen, kuidas inimesed yksteisest mööda räägivad ja lausa ägedalt vaidlevad kasutades mõisteid ja neid märkivaid sõnu puhtsuvaliselt ja mitte ainult usust v religioonist rääkides.
üks niisugust laadi täpsustus oli ka mu kommentaar siin Lishu toodud tsitaadi kohta (YksikHunt, ma ei saanud ju märkida, et suunan täpsustuse Krishnamurtile 🙂 Nt. Osho viis mõisteid hägustada (yldiselt nagu peab silmas tahet aga toob sisse elemente, mis pole yldse tahtelised – mulje selline, nagu keegi tantsiks kogu aeg väga vähe tytmist välja minnes …)
muide – rahvaloenduses ma ennast usu suhtes ei määranudki. Ytlesin, et sobivat varianti pole ja jätan tyhjaks.
Enda poliitiline määramine on samuti raske. Kui mulle nt meeldib kommunistlik ideoloogia, ei pruugi ma olla siiski kompartei liige,… ma nt ei leiagi endale ainusobivat -ismi (kasti) Raamidesse mitte mahtuvaid inimesi on palju.
Indigoaalse duaalsele liigitusele lisaksin veel kolmanda : osa inimesi on nende kahe variandi vahepealsed.
Populismist: ma näen(kogen), et ideaalse demokraatia puhul see ongi vältimatu. Tuleb ju vastu tulla enamuse ootustele. Populaarne on rahvalik, suuremale hulgale arusaadav ja sobituv. Seetõttu mulle demokraatia riigi juhtimises ei meeldi. (ja seda päris õiget demokraatiat meil siin ei ole ka. kui mõni yritab seda kehtestada, siis hurjutataksegi populismis. ja pole paha) Iga valdkonda tuleks juhtida oma ala väga hästi tundvate spetsialistide poolt, mitte parteilisuse alusel.
Hägusa identiteediga inimene on põhimõteteta lurjus.
Ei ole ikka nii, et pooldan midagi ainult siis kui mulle mugav ja kehamõnudele sobiv.
ainus kes siin kehamõnudest räägib, oled sina, Kalev. teised on oma peaga mõtlevad inimesed.
No nii hea on peale muudest foorumitest kommide kustutamise (ei läinud nende maailmavaateliste põhimõtetega kokku) sattuda taas Ramloffi teemadele.
Ma ei taipa neid mõistusega kategoriseeeritud religioone/ususüsteeme eriti. Asi on ju lihtne – meil on surematu energia, mis tahab meie elus olla esikohal. Ja kõrval on füüsikaline universum oma loodusjõudude ja muuga. Selles keskkonnas tuleb osata ennast ära tunda. Asi taandub põhimõtteliselt metoodikale. Milliste meetodite abil me suudame üksikule indiviidile teda ennast meelde tuletada: kuidas me saame selleks informatsiooni ja milline on lähenemine. Arvestada tuleb veel kollektiivsemate/individuaalsemate ühiskondade eripäradega, levinud rahvalegendidega jne. Ehk siis – kuidas me saame iseendale iseennast meenutada. Sellele taipamisvahendite kasutamisele tuleks ehitada üles osa filmitööstusest ja muust kultuurist. No aga siit me läheme juba natuke kaugemale kui tavaliste sotsioloogide/filosoofide tase võimaldab. Me peame läbi kammima ka hulga nn. salajasi teadmisi, peab olema võimalik teha analüüsi ja sünteesi praktiliselt kõigest, mis ühiskonnas toimub.
No selleks on meil vaja instituutide süsteemi, mis uurivad informatsiooni, psühhotehnikate, vaimsete praktikate, poliitiliste suundade ja muude ühiskondlike tegurite mõju. Lõhnab jälle, kurvastuseks küll, aga luuretegevuse järele…
Mitte et ma neid niiväga toetaks.
Muide, kas keegi on kunagi mõelnud, miks gospellaulikud laulavad “sweet Jesus” – “magus” Jeesus? Sama kujundit on kasutanud veel mõned tuntud Inglise kirikupead ja muud. Et mingil põhjusel on suhtlemine Jeesusega nagu millegi magusa kogemine oma südames.
Tähendab, kuna Jeesuse missioon on üsna reaalsusest välja rebitud hingede tagasi toomine nende algseisundisse (kadunud lamba tagasitoomine) ehk katkiste hingede ja kui tahate isegi vaimsest seisundist nimega põrgu väljarebimine, siis on see tema energia just selleks otstarbeks kohandatud. Läbi palve aga saadakse seesama energia ülekanne. Sellises olukorras (hingekitsikus, lõhutud kontakt reaalsusega, muserdatud isiksus, vihkamine, valu jpmt.) mõjub ilmselt paremini teatud palsamine see pehme ja “magus”. Mis ilmselt taasatab hinge energia tema loomulikku olekusse.
Oleks meil selline filmimaailm ja meedia igapäevaselt võtta, siis meil oleks hoopis tervem ühiskond. Kahjuks kasutavad selliseid süsteeme oskuslikult suletumad ja juhitumad ühiskonnad, kui vabade ühiskondade osa on demokraatia nimel kasumit taotlevate äride meedianätsu närida.
Kes tahab saada uuesti reaalsusega kontakti, see (parafreseerituna) tunnistab oma suuga, et kogu kõiksus on tema vastu teistsugune ja usub oma südames, et see ei muutu ka meie küüditamiste, piinamiste jmt. raskete olude tõttu meie suhtes teistsuguseks, sõnaga ei hävi. Selle ma ütleks olevat ülestõusmise tähenduse.
Niisiis on reaalsus ise teistsugune ja ei muuda meie suhtes oma tingimusteta hoiakut. Nüüd usu läbi sellesse on meil võimalus saada päästetud nendest süsteemidest, mis ei käitu meie suhtes selliselt. Nii tuli elu Kristuse kaudu.
Nii. Kas siin on kohustused ja sunnitud usk? Ei saa olla, pigem millegi olulise teadvustamine. Kes vajab päästet oma hingele konkreetses olukorras, see selle ka saab. Saab vajalikud kogemused, et olla jälle nii nagu ta ise on. Kes ei vaja, see pole ka kõiksuses kuhugi kadunud, pole nö. tervikust välja rebitud.
[…] https://valgusepoole.wordpress.com/2009/11/28/uitmotteid-religioossest-identiteedist/ Meie kollektiivne identiteet formeerub sotsiaalses gravitatsioonis ja samavõrd loomulik on seegi et sotisaalsete tingimuste muutumisel muutub ka identiteet. Ei ole enam traditsioonilist vastast/kolleegi kui viidata siinkohal Girardi esskuju/takistus suhtele. Just sarnase sõnapaariga oleks kõige kohasem iseloomustada vabakiriklikkust. Ühest küljest on selgesti vastandatud suurele kirikule aga teisalt on algse innu lakkamisel üha enam ja enam püütud sellele samale suurele kirikule läheneda ning otsida temalt heakskiitu ja mõistmist. Veelgi enam kui vabakirikul ei õnnestu ise suureks saada siis mingist hetkest on ta oma olemasolu mõttes juba koostööst selle endise vastasega eluliselt sõltuv. Juhul kui ta ei taha lakata või manduda marginaaliks. Vastanduvad elemendid elavad aga usuliikumise sees jätkuvalt edasi ja alati on vabakirikluses gruppe kes arvavad et tõeline ärkamine saab vaid siis aset leida kui hakatakse seninsest radikaalsemalt vastanduma. Sellest tekivad pinged usuliikumise sees. Metodism algas 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley (1703-1791), kes oma elu lõpuni jäi Inglise Kiriku preestriks ega soovinud ka luua mingit uut uskkonda. Ta tahtis vaid uuendada omaenda kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles Wesley, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest. […]
Üsna õige jutt. Sest parem mitu usku korraga nagu Idas, kus hiinlane võib olla korraga taolane, konfutsianist ja budalane. Parem palju uskusid, kui et nende vastandamine nagu juudisektidel: judaismil, kristlusel ja islamil paraku on või nagu fasism, kapitalism ja kommunism üksteisele vastanduvad, kuigi need kõik võivad edukalt koos olla.
Aga jutt vaesest eesti keelest näitab vaid autori kehva eesti keele oskust või lihtsalt viletsat sõna tähenduse mõistmist. Kui inimene ei tea sõna tähendust ja arvab, et seda polegi, siis näitab see inimese mõttevaesust ja laiskust. Võta sõna ja anna sellele tähendus, palju tähendusi, miljon, lõpmatus ja sealt teispoolsusse. Kui sa seda ei suuda, siis pole viga sõnas, vaid mõtlejas.
Spirituaalne tähendab vaimne. Ja vaimne tähendab kõike – surnu vaimust kuni Suure Vaimu ja teispoolsuseni välja. Paremat ja avaramat sõna ei saagi olla. Ära piirdu “hingeharidusega”, kuigi “hingeharidusele” saab anda samuti lõpmatult avara tähenduse, kuni tühjuseni välja, nagu saab teha kõikide sõnadega. Sõltub jälle mõtleja võimetest. Kui sa ei suuda anda sõnale “vaimsus” kõrgemat eesmärki ja sisu, siis on paha lugu. Ja avarus ei välista sõna kitsamat tähendust, sest avaruses sisaldub kõik.
Vaim, vaimo, vaimsus, vaimne areng, vaimustav, Suur Vaim, suurvaim (mahaatma) …
Rumal kirub labidat, kui omal käsi nõrk on 🙂
“Häda ongi selles, et eesti keel on nende terminite osas üsna vaene. Võtame kasvõi sõna “spirituaalsus” – eesti keeles sel pole nagu üldse väga konkreetset tähendust. On “vaimsus”, aga see vastab viimastel aegadel pigem “hingeharidusele”, sisaldades eelkõige silmaringi, orienteerumist kultuuris, ehk ka kombeid ja vaateid … aga ei pruugi üldse eeldada mingitki usku kõrgemasse eesmärki või metafüüsilistesse antustesse.”
Minu meelest ongi häda just selles väga avaras tähendusväljas.
Ütled vaimsus – üks saab aru millesti loovintelligentsuse sarnasest, teine mõistab selle all religioossust, kolmas hingestatust, neljas ehk veel midagi muud.
Seega tuleb mitme lausega seletada, et nüüd ma pidasin väga kitsalt silmas just seda ja toda tähendusvarjundit.
Järelikult on vaja tegeleda valdkonna spetsiifiliste uurimistega, et avardada Eesti keelt, et ei tekiks mõistetega vägistamist. http://www.ecrsh.eu/
You ma want to seek interestin teen site
https://ptmega.ru/invite/i=27721