Armastus ja üksindus

Osholt küsiti: “Bhagwan, mitte kunagi varem pole ma tundnud nii palju armastust ja mitte kunagi varem pole ma tundnud sellist üksindust. Aitäh Teile, Bhagwan”

 

Osho vastas:

See on midagi nii sügavat, et seda on raske mõista, see on miski, millel on tohutu tähtsus. Armastus toob alati üksinduse. Üksindus toob alati armastuse. Nad on lahutamatud

 

Inimesed mõtlevad aga vastupidi. Inimesed mõtlevad: “Kui te armastate, kuidas te saate siis olla üksi?” Nad ei tee vahet kahel sõnal loneliness (sõnasõnalt “üksildus”, mahajäetus, mitte kellelegi vaja olemine) ja aloneness (sõnasõnalt “üksindus”, iseeneses rahuldumine, valmisolek toimida iseseisvalt, tugineda omaenese jõududele), Siit kogu see segadus.

 

Kui te armastate, siis ei saa te olla üksildane, mahajäetu, nii see tõesti on. Kuid kui te olete armastuses olete te kohustatud olema üksi, eneses rahulduv – see on veel tõesem. Üksildus, mahajäetus, eemaletõugatus – see on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab seda et te igatsete teiste järele. Mahajäetus tähendab et te olete kurvad, igatsevad, meeleheitel. Mahajäetus, üksildus tähndab et te olete hirmul. See tähendab, et teid on unustatud, et teid pole kellelegi vaja. Mahajäetus sarnaneb haavale.

 

Üksindus, iseeneses rahulolemine – see on nagu õis. Ma tean et teie sõnaraamatud ütlevad, et loneliness (mahajäetus) ja aloneness (iseeneses rahulolemine) on sünonüümid, kuid see pole sugugi nii. Need on täiesti erinevad nähtused. Mahajäetus, see on nagu haav, millest võib saada haavand. Mahajäetuse kätte on surnud palju rohkem inimesi, kui ükskõik millise haiguse kätte. Maailm on tulvil inimestest, kes kannatavad üksilduse, mahajäetuse käes ning üksilduse tõttu teevad nad jätkuvalt igasuguseid rumalusi et kuidagigi seda haava, seda tühjust, seda negatiivsust millegiga täita.

 

Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks et tunda end täidetuna. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarbima alkoholi ja teisi narkootikume alustades somast ja lõpetades LSD’ga, sest ta tahab iseendast ära unustada. Mahajäetus on nii inetu, nii õudne, nii sarnane surmaga, et inimene üritab selle eest ära joosta. Üksildane inimene istub televiisori ees nagu liimitult neli, viis, isegi kuus tundid. Keskmine ameeriklane istub teleri ees kuus tundi päevas, kuni tema silmad hakkavad punetama. Aga mida siis veel teha ? Kuhu minna? Kellega suhelda ?

 

Suhtlemine on katkenud. Inimesed ei räägi üksteisega. Maksimum, mida nad teevad, see on räägivad üksteise kõrval, kuid mitte üksteisega. Inimesed on unustanud kuidas teistega kontakti saada. Inimesed on muutunud paralleeljoonteks, mis kulgevad üksteisele väga ligidal, kuid ei kohtu mitte kusagil. Isegi abikaasad, isegi sõbrad, isegi niinimetatud armukesed – nemadki on vaid paralleeljooned, kes kunagi kokku ei saa. Nad kulgevad teineteisele väga lähedal lootes, et homme see kohtumine viimaks toimub, kuid see on vaid lootus, see on vaid illusioon. See aitab inimestel kuidagiviisi edasi elada.

 

Maailm on väga üksildane paik, seepärast inimesed lähevadki narkootikumide või seksi või mingit muud laadi meelelahutuse peale, mis võimaldab neil kasvõi lühikeseks ajakski unustada oma üksildus ja mahajäetus. Haavast voolab mäda. Ma peidame teda paljude erinevate meetoditega: suure varanduse ja omandatud asjade hulgaga, suurte losside, suurte rahade, paljude tehniliste seadmete abil – kuid haav jääb ja mingid tehnilised seadmed ei suuda seda meie eest varjata. Teil võib olla maailma suurim maja, kuid te olete selles ikka niisama üksildased kui oma väikeses osmikus. Üksildus ei tee mingit vahet: omand ei suuda muuta teie sisemist üksildust.

 

Ja siis alustavad inimesed suhteid teistega, kuid kuna nii ühed kui teised on mahajäetud ja kannatavad üksilduse käes, on suhted võimatud; suhted ei saa tuleneda puudusest. Suhted võivad tekkida vaid ääreni täis energiast, mitte kunagi puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis püüavad nad mõlemad üksteist ära kasutada. Nende suhe on vastastikune ekspluateerimine, mitte aga armastus ja kaastunne. Need suhted ei ole sõbralikud. Need suhted on pigem omamoodi vaen – väga kibedad, kuid suhkruglasuuriga kaetud. Varem või hiljem see glasuur aga kulub maha, peale mesinädalaid suhkur haihtub ning kõik muutub kibedaks. Ja nüüd on nad alles konksu otsas. Enne olid nad üksildased üksinda, kuid nüüd on nad üksildased üheskoos, mis teeb veel rohkem valu. Lihtsalt vaadake toas istuvaid meest ja naist: nad on mõlemad üksildased. Pealispinnal on nad koos, sügaval sisemuses on nad aga üksildased. Mees, kes on kaotanud end oma üksilduses ning naine kes on kaotanud ennast oma üksilduses. Ei ole kurvemat asja kui näha kaht armastajat, paari, kes mõlemad on üksildased – see on kõige kurvem asi maailmas.

 

Üksindus kui iseeneses rahuldumine on midagi sootuks muud. Küllus iseeneses on nagu lill – lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui iseeneses rahuldumine see on positiivne, see on terve. See on rõõm iseolemisest. See on rõõm sellest, et teil on teie oma isiklik ruum, omaenese kosmos

 

Ja kui te olete armastuses, siis te tunnete üksindust kui iseeneses rahuldumist, kui küllust iseeneses. See tunne on kaunis, see tunne on õnnistus

 

Ent ainult armastajad võivad seda tunda, sest ainult armastus annab teile julguse olla iseeneses rahul, ainult armastus loob teis iseeneses rahuldumise fooni. Ainult armastus teostub teis nii sügavalt, et teile pole enam kedagi muud vaja – ta suudate olla üksi. Armastus muudab teis sedavõrd kõikehaaravaks, et te suudate olla ühtne ja ekstaatiline

 

Oleks hea seda alati meeles pidada, sest vahel juhtub et armastajad ei anna teineteisele üksiolekuks piisavalt ruumi. Kui armastajad ei anna teineteisele piisavalt ruumi selleks et olla üksi purustab see armastuse, sest just iseenese küllusest ja üksiolekust ammutab armastus uut energiat, uusi mahlu. Kui te olete üksi, iseenesega, siis te kogude energiat selle hetkeni, mil see hakkab üle ääre ajama.

 

See üle ääre ajav voog muutub armastuseks: nüüd võite te minna ja jagada seda oma sõpradega, oma naistega, nendega keda te armastate. Nüüd on teil juba palju, mida jagada, tegelikult on seda isegi liiga palju – te lausa peate seda jagama. Ja seda ei tule mõista nii nagu te teeksite teistele teene; tegelikult teevad hoopin nemad teile teene. Kui pilved on rasked, siis peavad nad vabastama vihma ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihma sadada lasta, et ta imes vihma enesesse, et ta võttis vihma vastu nagu kalli külalise, et ta oli vihma suhtes külalislahke. Kui õis avaneb siis peab vabanema ka tema lõhn. Ta on tänulik tuultele, seda need viisid tema lõhna igasse suunda laiali.

 

Niiet kui te armastate tekib teis suur vajadus olla üksi, omaette – ainult armastuses tekib tõeline vajadus olla üksi, pidage seda meeles. Ja tõelised armastajad on need, kes annavad üksteisele vabaduse olla üksinda, omaette. Peatselt nad täituvad energiaga, ühinevad ning valavad oma energia teineteise peale. Üksioleku, iseeneses rahuldumise ajal tekib ääretu soov jagada. Mõistke seda rütmi: armastuse ajal soovite te olla üksi, üksioleku ajal soovite te armastust. Armastajad ühinevad ja eralduvad, üinevad ja eralduvad see on rütm. Eraldumine – see pole antiarmastus: eraldumine – see on lihtsalt uuesti oma iseeneses rahuldumise, selle ilu, selle rõõmu saavutamine. Ja kui te täitute rõõmuga, tekib teis sisemine, vältimatu vajadus seda teistega jagada. Miski ei suuda teie rõõmu tagasi hoida; rõõm, mida te suudate vaos hoida ei oma erilist väärtust. Rõõm on suurem kui teie; see ei saa olla teie poolt vaos hoitud. See on uputus! Te ei saa seda vaos hoida, te peate otsima inimesi kellega seda rõõmu jagada.