Järgnev lõik on vaba tõlge Erich Frommi teosest “Psühhoanalüüs ja religioon”. Tõin ta siia blogisse ära sellepärast, et see väljendab päris hästi minu religioossuse motiive ja aluseid ning selgitab ka hästi miks ma ei suuda enam kristlust ega ühtegi teist autoritaarset religiooni järgida. Ütlen juba ette, et näitlikkuse huvides on Fromm siin tekstis autoritaarse ja humanistliku väga selgelt eraldanud, tegelikkuses on need pooled religioonides tihti erinevates vahekordades segatult.
Orientiiride süsteemi ja teenimise vajadus on inimolemisele seesmiselt omane. Tegelikult ei olegi inimeses ühtegi muud nii võimsat energia allikat. Inimesele ei ole vabadust valida, kas omada „ideaale“ või neid mitte omada, kuid tal on vabadus valida erinevate ideaalide vahel – valida selle vahel kas teenida võimu ja hävingut, või teenida mõistust ja armastust. Kõik inimesed on „idealistlikud“ see tähendab nad kõik püüdlevad millegi poole, mis jääb füüsilise rahulolu piiridest väljapoole. Inimesed erinevad ainult selle poolest, milliseid ideaale nad usuvad. Nii inimese kõige ülevamad kui ka kõige satanistlikumad avaldused on pigem tema hinge idealismi kui tema ihu vajaduste avaldumisvormid. Seetõttu on ekslik ja ohtlik ka relativism, mille kohaselt väärtuslik on igasugune ideaal või igasugune religioosne tunne. Me peame mõistma ideaale, kaasa arvatud neid, mis kuuluvad ilmalikele ideoloogidele, kui ühe ja sellesama inimliku vajaduse väljendusvorme ning andma neile hinnangu nende tõelisuse ja võime järgi avada inimvõimeid ning saada reaalseks vastuseks inimese vajadusele maailma tasakaalu ja harmooni järele.
Inimese idealismi kohta öeldu kehtib ka tema religioosse vajaduse suhtes. Ei ole olemas sellist inimest, kelles puuduks täielikult religioosne vajadus – éhk vajadus orientiiride süsteemi ja teenimisobjekti järele, kuid see vajadus ei räägi meile midagi tema avaldumise spetsiifilise konteksti kohta. Inimene võib kummardada loomi, puid, kullast või kivist iidoleid, nähtamatut jumalat, püha inimest või siis saatanliku välimusega juhti; ta võib kummardada esivanemaid, rahvust, klassi või parteid, raha või edu; tema religioon võib aidata kaasa nii hävitava alge kui armastuse arengule, nii inimeste rõhumisele kui vendlusele; ta võib inimese mõistusega kooskõlas olla või viia mõistuse halvatud seisundisse; inimene võib pidada oma süsteemi religioosseks, ilmaliku iseloomuga süsteemidest erinevaks, aga võib ka arvata, et tal üldse religiooni ei olegi ning tõlgendada oma kindlate, eeldatavasti ilmalike eesmärkide teenimist – nagu näiteks võim, raha või edu – lihtsalt kui hoolitsust praktiliste ja kasulike asjade eest. Küsimus pole selles, kas religioon on või teda ei ole, vaid selles millist liiki religioon see on: kas see on religioon, mis aitab kaasa inimese arengule ja temale omaste inimlike jõudude avaldumisele või on see religioon, mis need jõud halvab…
… Kõigi religiooni tüüpide kirjeldamine on siinkohal ilmselt ebakohane, me ei suuda siin selgitada isegi paljut sellist, mis on psühholoogia seisukohalt huvitav. Seepärast tegelen ma ainult ühe eristusega, mis minu meelest on kõige olulisem. See kehtib nii teistlike kui mitteteistlike religioonide suhtes ja see on jagunemine autoritaarseteks ja humanistlikeks religioonideks.
Mida kujutab endast autoritaarne religioon? Püüdes defineerida religiooni üldse annab „Oxfordi sõnastik“ pigem täpse autoritaarse religiooni definitsiooni: „(Religioon on) mingi tema saatuse üle valitseva ja temalt kuulekuset, austamist ja kummardamist nõudva kõrgema jõu tunnistamine inimese poolt“
Rõhk on siin sellel, et inimest valitseb temast kõrgemal olev väline jõud. Autoritaarseks muudab selle aga ka idee, et see jõud on valitsedes volitatud nõudma „kuulekust, austamise ja kummardamist“, kusjuures kuulekuse, austamise ja kummardamise põhjused ei tulene mitte jumala moraalsetest omadustest, vaid üksnes faktist et ta valitseb s.o. omab võimu inimese üle. Veelgi enam, see sõna tähendab seda, et kõrgemal jõul on õigus sundida inimest teda kummardama ning kummrdamisest keeldumine võrdub patuse teo sooritamisega.
Autoritaarse religiooni ja autoritaarse religioosse kogemuse oluliseks elemendiks on täielik kapitulatsioon inimesest väljapool oleva jõu ees. Sellise religiooni olulisim voorus on kuulekus ning olulisim patt – mittekuuletumine. Sedavõrd, kuivõrd jumalus on tunnistatud kõikvõimsaks ja kõiketeadvaks, on inimene tunnistatud jõuetuks ja tähtsusetuks ning talle saab osaks jumaluse arm vaid täieliku kuuletumise korral. Tugeva jõu kummardamine on aga üks teid, kuidas inimene väldib üksinduse ja piiratuse tundeid. Kapitulatsiooniaktis kaotab ta oma iseseisvuse ja terviklikkuse, kuid omandab kaitstuse tunde, saades otsekui temas aukartust tekitava jõu osaks…
Seevastu humanistlik religioon seab keskpunkti inimese ja tema jõud. Inimene peab arendama oma mõistust, et mõista ennast, oma suhteid teistega ning oma kohta Universumis. Ta peab jõudma tõeni kooskõlas oma piiratuse ja oma võimetega. Ta peab endas arendama võimet armastada nii teisi kui iseeennast ning tunnetama kõigi elavate olendite ühtsust. Tal peavad olema põhimõtted ja normid, mis teda selle eesmärgini viivad. Sellises religiooni tüübis väljendub religioosne kogemus ühtsustundes kõigega, mis põhineb inimese sugulusel maailmaga, mida ta saab mõtte ja armastusega tunnetada. Humanistlikus religioonis on inimese eesmärk mitte suurima jõuetuse vaid suurima jõu saavutamine; selle voorus on eneseni jõudmises (eneserealisatsioonis), mitte kuulekuses. Valitsevaks meeleoluks on rõõm, mitte kannatus ja süü, nagu autoritaarses religioonis.
Humanistlike religioonide näideteks võib pidada varast budismi, taoismi, Spinoza õpetust, mõningaid suundi judaismis ja kristluses (eriti müstitsismi), aga ka Mõistuse Religiooni Prantsuse Revolutsiooni päevil.
See, mida humanistlik religioon peab inimese sihiks – ehk siis inimese võime tõusta endast kõrgemale ja mingis mõtte ise kõrgemaks olendiks saada, on autoritaarse religiooni seisukohalt kõrkus ja vastuhakk Jumala tahtele.
Tänan selle teksti eest! On hea, et leidub inimesi, kes suudavad ilusasti kirja panna selle, mida sa ise mõtled, aga sõnastada ei oska.
Sellepärast ma austangi algset taoistlikku filosoofiat.
Üsna suur jama. Religioon ei saa olla demokraatlik, sest Jumala Sõna nõuab täielikku allumist!