Üks kõige rumalamaid soove

Kui ma nüüd vaatan tagasi sellele 5 aastale, mis ma oma praegust ametit olen pidanud, siis on selles palju erinevaid inimtüüpe, ent  murede tüüpe on palju vähem. Ehk siis, ajuti on mul isegi omamoodi igav, kui jälle tulevad needsamad soovid ja needsamad küsimused, mis alati. Ma arvan, et kui ma vähegi viitsiks ja statistikat teeks, saaks ehk isegi mingi inimeste murede TOPi kätte, ainult et mulle ei meeldi murede osas statistikat teha ning lisaks leian, et selline statistika oleks ka privaatsuse rikkumine. Aga ometi võib ütelda, et ehkki me kõik oleme isiksustena unikaalsed ja väga erinevad, on meie soovid ja veelgi enam meie mured, tihti üllatavalt sarnased.

Siiski tahaksin siin aasta lõpus, mil vaadatakse tagasi, rääkida ühest soovist, mida ma olen viimasel ajal hakanud tajuma kõige lootusetuma, aga samas ka vast ühe kõige rumalamana. Ja see on nimelt soov, et teine muutuks. Küll avaldub see soovina, et teine jätaks ise joomise, küll soovina, et teine ei tõmbaks enam ringi, küll soovina et teine oleks emotsionaalsem ja avameelsem, on isegi ette tulnud soovi, et ihaldusobjekt muudaks oma orientatsiooni – aga alati on sellisele soovile omane see, et eeldatakse just partnerilt või sõbralt muutumist. Vahel on tegu tõesti sellega, et teine on ka hädas, kuid palju tihedamini on teine ise oma eluga vägagi rahul ning lihtsalt minu jutule tulnud inimene tahab, et too ennast muudaks. Kõige rohkem on mul kahju neist, kes on sellest teise muutumisest teinud vaat et oma õnnelikuks saamise tingimuse … sest vist ühelegi küsimusele pole ma pidanud rohkem vastama eitavalt kui küsimusele “kas ta muutub?”. Tihti heliseb juba selles küsimises endas meeleheide ja ime ootamine, sest küsija ise ka annab endale aru, et sellise muutumise tõenäosus on õhkõrn. Ent ometi ei osata teisiti, kui lihtsalt olla ja loota, et äkki … et äkki teine muutub, mõtleb järele, saab korraga paremaks. Vahel seda juhtub, ent palju sagedamini ei juhtu.

Huvitav on näha ka nende küsijate reaktsioone siis, kui kaardid ütlevad neile veelgi ebameeldivama tõe: mitte teine ei pea muutuma, vaid just teie olete see, kelle käes on enesemuutmise kaudu selle suhte säilimise võti. See variant ei meeldi paljudele mitte üks põrm, sest endaga ollakse rahul või siis lihtsalt ei osata olla teistmoodi. Aga mis õigus on meil nõuda teiselt muutumist, kui me ise muutuda ei taha ega suuda?

Aga kui me oleme olukorras, kus mingis suhtes on teine muutunud meile ebasobivaks, siis mida me tegelikult saame teha? Sellele küsimusele vastamiseks peame me tegelikult vaatama asjadele kainelt silma ja küsima endalt “kus mina midagi muuta saan?”, sest üheski olukorras me tegelikult teisi kontrollida ei saa, me saame muuta vaid iseennast – enda muutmine on muuseas ka see, kui me suhtest või olukorrast lahti laseme ja selle lõpetame.  Vahel on ka nii, et just meie endi muutus on selleks lumepalliks, mis vallandab laviini ja toob kaasa ka teise muutumise, kuid alati saame me muuta vaid midagi endas.

Seega, targem inimene küsib juba: “mida saan mina endas muuta, et asju parandada?”. Ja ka siis on vastus tihti selline, et muuta saab vaid enda sallimis või talumisvõimet ja teine suure tõenäosusega ikkagi ei muutu, ehkki enda suhtumise ja oleku muutmine annab vähemalt lootuse, sellal kui ainult teise muutumist ootama jäädes oleme me tegelikult ise endal kõõlused läbi lõiganud, lamame keset teed ja ootame imet, mis meid püsti aitaks.

Seega, teiste muutumise eeldamine on üks rumalamaid soove, mis meil võib tekkida … sest me ei saa iial teisi kontrollida ega sundida neid muutuma just sellisteks nagu meile mugav ja kasulik. Ent ometi kuulen just seda soovi “kas kaardid siis ei näita, et ta muutub?” ikka ja jälle. Võib-olla ei oska me end lööduks tunnistada? Võib-olla ei usu me enda võimesse sootuks teistes oludes, ilma tolle teiseta, hakkama saada? Klammerdumisel ja teise muutumise ootamisel on palju põhjuseid, ent paraku, lõviosal juhtumitest on olukorrad, kus loodetakse teise iseloomu või harjumuste muutumist sarnased loteriivõidu ootamisele, mis ju võib tulla, aga võib ka mitte tulla.

Seepärast andku Kõiksus meile jõudu, et me suudaks teisi sallide ja aktsepteerida just sellistena nagu nad on ja ka selleks, et me suudaksime ära minna, kui nad ilmselgelt meie sallimisvõimele ülejõu käivad.

Read Full Post »

Uitmõtteid religioossest identiteedist

Viimastel päevadel ka blogimaailmast läbi käinud värinad partnerlusseaduse ja sellele vastanduva kristluse teemadel on tõstnud minu meelest veel ühe teema: milline on siis meie inimeste religioosne identiteet ja kas me isegi ühe inimese puhul saame alati rääkida selgest identiteedist?

Aga enne kui me üldse saame rääkida rahvuse religioossest identiteedist uuriks hoopis veidi üksikisiku identiteedi spirituaalseid aspekte.  Siin tekib kohe küsimus sõna “religioosne” kasutamise kohta. Sel teemal sai mõned ajad tagasi Hanrahani blogis arutatud. Kas nö. “vaba spirituaalsust” ja mingi newage suuna järgimist või siis oma isikliku sünkretistliku maailmapildi kokkupanekut saab nimetada religioossuseks?  Häda ongi selles, et eesti keel on nende terminite osas üsna vaene.  Võtame kasvõi sõna “spirituaalsus” – eesti keeles sel pole nagu üldse väga konkreetset tähendust. On “vaimsus”, aga see vastab viimastel aegadel pigem “hingeharidusele”, sisaldades eelkõige silmaringi, orienteerumist kultuuris, ehk ka kombeid ja vaateid … aga ei pruugi üldse eeldada mingitki usku kõrgemasse eesmärki või metafüüsilistesse antustesse.

Seega on mu meelest meie keeles terminites tühimik, sest pole nagu sõna, mis võiks tähistada inimesi, kes küll ühegi väljakujunenud religioonid teed ei käi, aga sellegipoolest on liikumas Kõrgema Eesmärgi-Valgustuse-Jumala suunas, ükskõik millise nimetuse me sellele ka ei annaks. Seega pole mul ka enda vaadete kohta selget ja ühest terminit välja pakkuda. Tuleks kasutada ehk tavakeele sõnu suure tähega, nagu Tee või Siht, aga ikkagi jääb tulemus ähmaseks.

Ometi on minu ümbruses kõige enam just sellist tüüpi inimesi, kes igaüks oma Rada käivad, korjates killukesi siit ja sealt, luues oma isikliku maailmapildi ja tehes oma valikuid pigem ise kui traditsioonidele toetudes. Muuseas, ma pean seda täiskasvanuks saanud inimkonna üheks peamiseks tunnuseks … või kui teile ei meeldi sõna täiskasvanu, siis vähemalt keskkooli-aegne. Lapsepõlv, mil suured religioonid inimesi käekõrval talutasid, hakkab läbi saama, aga ta ei saa läbi järsult, vaid järk-järgult.  Uskumine asendub tunnetusega ja usaldav järgmine teadliku tegutsemisega.  Ses mõttes ma austan ka teadlikke ateiste, sest ka nemad eelkõige tegutsevad oma parema äranägemise järgi. Just see “oma” on eriti oluline.

Kui ma vaatan endas seda, mida võiks pidada religioosseks identiteediks, siis on see kirju nagu vikerkaar: seal on Aarma joogafilosoofia kiht, kristluse ja teoloogia kiht, budismi kiht, newage kiht ja kõige hiljutisemalt ka teoreetilise maagia kiht. Ent ükski neist kihtidest pole selle etapi läbimise järel täielikult ära heidetud, vaid eksisteerib mingites osades tänini.

Seega, mida neist võtta identiteedi aluseks. Tegelikult ei tahaks võtta ühtegi neist ega üldse seda identiteeti ühe sõnaga määratleda. Pigem armastan ütelda, et ma lihtsalt käin oma Teed parima äratundmise kohaselt.

Muuseas, kui rääkida riigi või rahva religioossest identiteedist, olen ma ka eestlaste puhul üsna ebaleval seisukohal: kes me siis õieti oleme? Naljakas on see, et kristlased ütlevad et eesti rahvas on kristlik, paganad, et eesti rahvas on paganlik, minu kogemus ütleb veel kolmandat – et eestlase uskumused on reeglina üsna ebamäärased ja usutakse “igaks juhuks kõike ja samas mitte midagi liiga tugevalt”, aga siin on üks häda. Enamasti me langetame otsuse inimeste järgi, kellega me kokku puutume. Aktiivsel kristlasel on aga suur hulk tuttavatest kristlased, maausulisel maausulised, newage järgijal samasugused vaimlejad … sest sarnased tõmbuvad. Aga just see sarnaste ring muudab meie jaoks üsna võimatuks määrata kui palju mingi vaade tegelikult on levinud.

Aga kas üldse on vaja selget identiteeti: “ma olen kristlane”, “ma olen maausuline”? Minusugune, kelle jaoks identiteedi hägusus on mõnes mõttes just vabaduse tunnus leiab kahtlemata, et see pole vajalik, aga tundub, et paljud vajavad siiski nii selget isiklikku identiteeti “ma olen Y” kui ka selget rahva kohta käivat identiteeti “eestlased on kristlased” või “eestlased on maausulised”.  Mul on ainult kahju, et grupi identiteedi ühele joonele või vaatele taandamine jätab tihtipeale otsekui mõtteliselt grupist välja need inimesed, kes seda joont või vaadet ei evi.

Minu jaoks on ideaal just vaimne vabadus, mis tähendab suuresti ka selgest ja ühesest enese määratlemisest loobumist, sest Kõiksus on lakkamatu muutus ning see, mis kehtis täna ei kehti enam homme. Nii võiks ka ütelda, et minu meelest pole midagi imelikku selles, kui täna kommunist, homme kristlane, ülehomme budist, aasta pärast thelema järgija jne – eeldusel, et iga etapp vastab inimese enda sisemisele arenguetapile ja on seeläbi ehe (ehk siis ma kui mingi identiteet on võetud näiteks materiaalsete hüvede saamiseks, pole see ehe).

Ehk me inimestena tahamegi liiga palju nimetusi anda, määratleda, sõnastada … et otsekui püüda kinni hetke ja saavutada midagi kindlat ja muutumatut, sest kardame ebamäärasust. Ent hetkel kui ma mõistame, et ongi vaid muutus ja seetõttu on alatine ebamäärasus … lakkab ka vajadus nimesid nimetada.

Ehk siis … kas me püsivuse ja muutumatuse soovist lahti lastes enam üldse identiteeti vajame?

Read Full Post »

Autoritaarne ja humanistlik religioon!

Järgnev lõik on vaba tõlge Erich Frommi teosest “Psühhoanalüüs ja religioon”. Tõin ta siia blogisse ära sellepärast, et see väljendab päris hästi minu religioossuse motiive ja aluseid ning selgitab ka hästi miks ma ei suuda enam kristlust ega ühtegi teist autoritaarset religiooni järgida. Ütlen juba ette, et näitlikkuse huvides on Fromm siin tekstis autoritaarse ja humanistliku väga selgelt eraldanud, tegelikkuses on need pooled religioonides tihti erinevates vahekordades segatult.

Orientiiride süsteemi ja teenimise vajadus on inimolemisele seesmiselt omane. Tegelikult ei olegi inimeses ühtegi muud nii võimsat energia allikat. Inimesele ei ole vabadust valida, kas omada „ideaale“ või neid mitte omada, kuid tal on vabadus valida erinevate ideaalide vahel – valida selle vahel kas teenida võimu ja hävingut, või teenida mõistust ja armastust. Kõik inimesed on „idealistlikud“ see tähendab nad kõik püüdlevad millegi poole, mis jääb füüsilise rahulolu piiridest väljapoole. Inimesed erinevad ainult selle poolest, milliseid ideaale nad usuvad. Nii inimese kõige ülevamad kui ka kõige satanistlikumad avaldused on pigem tema hinge idealismi kui tema ihu vajaduste avaldumisvormid. Seetõttu on ekslik ja ohtlik ka relativism, mille kohaselt väärtuslik on igasugune ideaal või igasugune religioosne tunne. Me peame mõistma ideaale, kaasa arvatud neid, mis kuuluvad ilmalikele ideoloogidele, kui ühe ja sellesama inimliku vajaduse väljendusvorme ning andma neile hinnangu nende tõelisuse ja võime järgi avada inimvõimeid ning saada reaalseks vastuseks inimese vajadusele maailma tasakaalu ja harmooni järele.

Inimese idealismi kohta öeldu kehtib ka tema religioosse vajaduse suhtes. Ei ole olemas sellist inimest, kelles puuduks täielikult religioosne vajadus – éhk vajadus orientiiride süsteemi ja teenimisobjekti järele, kuid see vajadus ei räägi meile midagi tema avaldumise spetsiifilise konteksti kohta. Inimene võib kummardada loomi, puid, kullast või kivist iidoleid, nähtamatut jumalat, püha inimest või siis saatanliku välimusega juhti; ta võib kummardada esivanemaid, rahvust, klassi või parteid, raha või edu; tema religioon võib aidata kaasa nii hävitava alge kui armastuse arengule, nii inimeste rõhumisele kui vendlusele; ta võib inimese mõistusega kooskõlas olla või viia mõistuse halvatud seisundisse; inimene võib pidada oma süsteemi religioosseks, ilmaliku iseloomuga süsteemidest erinevaks, aga võib ka arvata, et tal üldse religiooni ei olegi ning tõlgendada oma kindlate, eeldatavasti ilmalike eesmärkide teenimist – nagu näiteks võim, raha või edu – lihtsalt kui hoolitsust praktiliste ja kasulike asjade eest. Küsimus pole selles, kas religioon on või teda ei ole, vaid selles millist liiki religioon see on: kas see on religioon, mis aitab kaasa inimese arengule ja temale omaste inimlike jõudude avaldumisele või on see religioon, mis need jõud halvab…

… Kõigi religiooni tüüpide kirjeldamine on siinkohal ilmselt ebakohane, me ei suuda siin selgitada isegi paljut sellist, mis on psühholoogia seisukohalt huvitav. Seepärast tegelen ma ainult ühe eristusega, mis minu meelest on kõige olulisem. See kehtib nii teistlike kui mitteteistlike religioonide suhtes ja see on jagunemine autoritaarseteks ja humanistlikeks religioonideks.

Mida kujutab endast autoritaarne religioon? Püüdes defineerida religiooni üldse annab „Oxfordi sõnastik“ pigem täpse autoritaarse religiooni definitsiooni: „(Religioon on) mingi tema saatuse üle valitseva ja temalt kuulekuset, austamist ja kummardamist nõudva kõrgema jõu tunnistamine inimese poolt“

Rõhk on siin sellel, et inimest valitseb temast kõrgemal olev väline jõud. Autoritaarseks muudab selle aga ka idee, et see jõud on valitsedes volitatud nõudma „kuulekust, austamise ja kummardamist“, kusjuures kuulekuse, austamise ja kummardamise põhjused ei tulene mitte jumala moraalsetest omadustest, vaid üksnes faktist et ta valitseb s.o. omab võimu inimese üle. Veelgi enam, see sõna tähendab seda, et kõrgemal jõul on õigus sundida inimest teda kummardama ning kummrdamisest keeldumine võrdub patuse teo sooritamisega.

Autoritaarse religiooni ja autoritaarse religioosse kogemuse oluliseks elemendiks on täielik kapitulatsioon inimesest väljapool oleva jõu ees. Sellise religiooni olulisim voorus on kuulekus ning olulisim patt – mittekuuletumine. Sedavõrd, kuivõrd jumalus on tunnistatud kõikvõimsaks ja kõiketeadvaks, on inimene tunnistatud jõuetuks ja tähtsusetuks ning talle saab osaks jumaluse arm vaid täieliku kuuletumise korral. Tugeva jõu kummardamine on aga üks teid, kuidas inimene väldib üksinduse ja piiratuse tundeid. Kapitulatsiooniaktis kaotab ta oma iseseisvuse ja terviklikkuse, kuid omandab kaitstuse tunde, saades otsekui temas aukartust tekitava jõu osaks…

Seevastu humanistlik religioon seab keskpunkti inimese ja tema jõud. Inimene peab arendama oma mõistust, et mõista ennast, oma suhteid teistega ning oma kohta Universumis. Ta peab jõudma tõeni kooskõlas oma piiratuse ja oma võimetega. Ta peab endas arendama võimet armastada nii teisi kui iseeennast ning tunnetama kõigi elavate olendite ühtsust. Tal peavad olema põhimõtted ja normid, mis teda selle eesmärgini viivad. Sellises religiooni tüübis väljendub religioosne kogemus ühtsustundes kõigega, mis põhineb inimese sugulusel maailmaga, mida ta saab mõtte ja armastusega tunnetada. Humanistlikus religioonis on inimese eesmärk mitte suurima jõuetuse vaid suurima jõu saavutamine; selle voorus on eneseni jõudmises (eneserealisatsioonis), mitte kuulekuses. Valitsevaks meeleoluks on rõõm, mitte kannatus ja süü, nagu autoritaarses religioonis.

Humanistlike religioonide näideteks võib pidada varast budismi, taoismi, Spinoza õpetust, mõningaid suundi judaismis ja kristluses (eriti müstitsismi), aga ka Mõistuse Religiooni Prantsuse Revolutsiooni päevil.

See, mida humanistlik religioon peab inimese sihiks – ehk siis inimese võime tõusta endast kõrgemale ja mingis mõtte ise kõrgemaks olendiks saada, on autoritaarse religiooni seisukohalt kõrkus ja vastuhakk Jumala tahtele.

Read Full Post »

Räägi!

Olen nüüd tegutsenud juba mitu aastat tarot-nõustajana ning see aeg võimaldab juba mingeid kokkuvõtteid teha või ka üldjooni näha. Üha rohkem hakkab mulle selgeks saama, et üks suuremaid probleeme on see, et me ei räägi üksteisega. Eriti kehtib see eesti meeste kohta. Stsenaarium: mehel on mingid probleemid, kuid ta hoiab need enda teada ning tõrjub naise kõik küsimused vihaselt eemale, on minu praktikas vaat et tüüpsituatsioon. Tavaliselt järgneb selles situatsioonis varem või hiljem alkohol. Olen mõelnud, et alkohol on otsekui pseudo-pihiisa, alkoholiuimas on tunne, et kõik kuulavad sind ära, et kõik on sinu muredele avatud ning tihti ka tunne, et oled need juba kellegagi jaganud, ilma et reaalsuses oleks alkoholiuimas inimene oma probleemidest sõnagi piiksatanud.

Jah, mitterääkimine on meie põhjamaise ja kinnise rahva nuhtlus. Ning mida olen veel tähele pannud: need, kes ise rääkida ei julge ja ei suuda ning leiavad, et probleemide enesesse hoidmine on õige, suhtuvad vaenulikult neisse, kes rääkida julgevad. Olen minagi tihti tajunud oma ümbruses sellist suhtumist, et “kannata vaikselt, sest kõigil on raske”. Ja nii elataksegi otsekui suletud anumad ning paljudele on vaid alkoholi- või narkouim selleks ajaks, mil oma tavalisest suletusest kasvõi illusoorselt välja pääsetakse.

Astroloogid väidavad, et see tendents on mõnekümne aasta pärast muutunud ning paljud noored juba on teistsugused, kuid vaadates praegusi keskealisi, tekib küll vahel lootusetu tunne.

Read Full Post »

Vanast lahkumise raskus

Vaatasin täna oma astroloogilisi seise. Kõige tugevamaks kuulutas astroloogiaprogramm transiitse Jupiteri opositsiooni sünnikaardi Põhjasõlmega.

See on stressirikka suhtlemise periood: aeg, kus inimene heidab kõrval need grupid ja inimesed, kes pole tema elu sihiga kooskõlas või kes selle saavutamist lausa takistavad. See aeg on piisavalt raske, sest raske on lasta lahti vanadest suhetest ja harjunud tutvusringkonnast, ehkki kogu mu olemus ütleb mulle, et minu praeguse isiku seisukohalt on nad ainult takistuseks. Meie eesmärgid, mis mingil hetkel kattusid, on praeguseks muutunud väga erinevaks: mina nende jaoks liiga tõsiseks, nemad minu jaoks liiga kerglasteks. Loomulik et tuleb lahku minna, sest pole mõtet suhelda nii, et üksteisele tehakse haiget või põhjustatakse raevuhooge.

Aga ikkagi on iga selline lahtilaskmine raske, seda enam, et eelneb mitmete aastate pikkune koosveedetud aeg.

Read Full Post »

Vahemärkus

Pean tunnistama, et selliste kuumade ilmadega valdab mind tõsine rammestus nii füüsilises kui vaimses mõttes ja mingite uute kirjutiste tekkimine pole just kõige lihtsam. Tahavad ju siia blogisse otsitud tsitaadid ja mõtteterad tõlkimist ja see tuleb mul palju jahedamate ilmadega hoopis paremini välja.

Laual on lugemisjärge ootamas Sarvapali Radhakrishnani “India Filosoofia” ja Suzuki “Zen budismi alused”, kuid hetkel lihtsalt tunnen et aju nii rasket kirjandust ei võta.

Reaalelus maadlen aga probleemiga: kuidas õpetada edasiandmatut. Olen õpetanud nüüd üle aasta Tarot-kaartide ladumist ja mida enam sellega tegelen seda rohkem tajun et õpetada saab vaid pealispinda – see tähendus mille kirja panen kehtib vaid absoluutselt puhtal juhul, kuid kontekst muudab tähenduse vahel mitte just vastupidiseks, ent muudab tähendusvälja nii oluliselt, et seda tähendust tervikust välja rebima hakates võiks alles Tarot’ga tutvust alustav inimene hüüatada: “Aga sellist tähendust pole sellel kaardil mitte kusagil”. Ei olegi, sest vahel on kontekst nii tugev, et üks eraldi kaart peab selle ees taanduma.

Samas on Tarot kaardid väga head mõtiskluste teemad, sest igaüks neist kannab mingit arhetüübilist situatsiooni, mis elus aeg-ajalt ette tuleb, tunnistame me seda endale siis või mitte.

Read Full Post »