Õpilane küsis Osholt: „Milles on kloostri ja ašrami erinevus?”
Nende vahel on suure erinevus, määratu erinevus. Niisama suur erinevus nagu on lääne ja ida vahel. Niisama suur erinevus nagu on tahte ja enesest lahtiütlemise vahel.
Klooster – see on läänelik mõiste. Mitte kunagi ärge tõlkide sõna ašram sõnaga kloooster. See moonutab sõna ašram tähendust, hävitab kogu selle tähenduse. Klooster – see on tahte rada: inimesed püüavad seal kõigest jõust tõeni jõuda; teevad suuri jõupingutusi, et jõuda Jumalani. Klooster – see on midagi rasket ja pingelist.
Sõna ašram tähendab „puhkus”, „lõdvestumine”. Võib öelda et sõna ašrami tähenduseks on „erakordne lõdvestumine”. Ašram – see on koht kuhu te tulete selleks et lõdvestuda. Klooster on aga koht, kuhu te lähete selleks et otsida. Klooster – see on midagi agressiivset, midagi mehelikku. Ašram on aga naiselik ja passiivne. Ašram on jõupingutustevaba. Klooster aga on üksainus suur jõupingutus. Kloostris teete te tööd selleks et Jumalani jõuda, ašramis aga te mängite – selles on nende erinevus. Ašram on meelelahutus, klooster – see on midagi tõsist.
Sõna klooster on (inglise keeles) tulnud sõnast munk. Munk – see on väga tõsine inimene, ta on loobunud maailmast, on loobunud naisest ja lastest, loobunud sellest ja tollest. Munk on midagi väga elutut ja kuiva, just seepärast rajati kõik vanad kloostrid kõrbesse. Kõik kuulsad kloostrid on olnud kõrbetes – kuivad seest ja kuivad väljast; neis pole ühtegi puu varju, ei ole puhkust, rohelust, lilli – üksnes jõupingutused, jõupingutused ja veelkord jõupingutused. Munk on aga inimene kes on otsustanud elada üksinduses.
Sõna „munk” tähendab „üksindus”: see on inimene kes on otsustanud elada omaette. Vaat miks seesama sõnatüvi on ka sellistel sõnadel nagu „monopol”, „monogaamia”, „monotoonsus”. Tüvi on alati üks ja seesama – „üks”, „üksik”. Klooster see on paik, kus elab palju inimesi oma üksinduses. Elades koos elavad nad samas üksinduses. Igaüks neist püüdleb Jumala poole ja selleks on vaja teha suuri jõupingutusi: inimene peab saama askeediks, ta peab pidevalt end tagant sundima, oma keha piinama, paastuma, inimene peab katkestama igasuguse suhte maailmaga. Kuidas te saategi seal lõdvestuda. Maailm – see on ju patt, te olete sündinud patus – võite te peale seda veel lõdvestuda ? Kuidas te saate nüüd veel puhata, kuidas te suudate nüüd veel rõõmustada ?
Ašram – see on hoopis teistsugune lähenemine. „Ašram” tähendab ühtsust, inimeste gruppi, kes elavad hing hinge kõrval. Te võite üllatuda, kuid tänapäeva hinduistlikel ašramitel on Idaga juba väga vähe ühist. Tänapäeva hinduistlikud ašramid on sel määral lääne kloostrite vaimu endasse võtnud, et hinduismi neis peaaegu enam ei leidugi. Kui te tahate tõesti teada, mis asi on hinduistlik ašram, peaksite te minema ajas tagasi Veedade ajastusse. Seal oli Õpetaja, kuid ta ei olnud munk. Ta oli abielus, tal olid naine ja lapsed ning ašram oli talle otsekui perekonnaks… Õpetajal oli naine, tal olid lapsed ja ta elas pingutustevaba elu sügaval metsas, keset loodust – elas spontaanselt, kiirustamata, ta ei püüelnud millegi poole, lihtsalt ootas; ei tegelenud Jumala ja maailma vastandamisega vaid nautis oma elu selles maailmas, sest Jumal ongi maailm. Ka tema õpilased, kes elasid koos temaga olid tema perekonnaks. Nad olid tema lapsed, tema järglased. Nad võisid olla ka Meistrist vanemad, kuid sellel polnud mingit tähtsust – ikkagi olid nad tema lapsed.
See pere elas väga sügavat ja rahulikku elu. Nad tantsisid, pidasid pidusid, nautisid loodust: tähti, kuud, päikest, hommiku värskust, õhtu jahedust, öö vaikust, kuulasid looduses kõlavat Jumala häält. Just seepärast elasid Õpetajad metsas. See ei olnud väljakutse maailmale. Kui kristlik munk lahkus maailmast, oli ta häälestatud maailma vastu. Kui idamaa targad läksid metsa siis nad, vastupidi, läksid maailma. Kas te mõistate vahet – see on määratu.
Ida targad läksid loodusesse, sest seal on rohkem Jumalat. Sinna ei ole veel jõudnud inimene. Raske on leida Jumalat asfalteelt, ükskõik kui pingeliselt te ka ei otsiks. Te ei leia sealt isegi tema kauget peegeldust. Väga raske on leida Jumalat tehasest – raske, väga raske – sest inimese müra on liiga vali, liiga palju mehaanilisust, tehnoloogiat, loodus on jäänud kuhugile kaugele.
Otsige – ja te ei leia kunagi, sest otsimine muudab teid pingeliseks. Idas öeldakse: ärge otsige ja Ta leiab teid. Otsige ja te ei leia mitte kunagi, otsige ja kõik on asjatu. Õndsad on need, kes suudavad puhata palves, kes suudavad puhata ja uskuda, kes võivad ütelda: „Hästi: kui tahad, siis ka tule. Mul ei ole kuhugi kiiret.” Ida ei kiirusta kuhugi. Ida teadvus ei ole ajaga seotud. Ta ütleb: „Hästi, kui Sa tuled selles elus. Kui sa aga tuled järgmises – on see ka hästi. Sa leiad mind sealtsamast. Mul pole kuhugi kiiret.”
Lääs kiirustab liialt. Läänes on üheainsa elu kontseptsioon loonud inimvaimus tohutu pinge. Ainult üks elu ? Ainult seitsekümmend aastat ? Ja nendest seitsmekümnest aastast kakskümmend viis kuluvad hariduse saamisele, veel umbes 25 aastat kulub unele, ülejäänud aega jätkub aga hädavaevu habemeajamiseks, kodunt tööle ja töölt koju minemisele … siis veel need ummikud, peretülid, lapsed, abielu, lahutus ja kõik muu seesugune. Mis jääb järele ? Kui te kõik selle kokku võtate siis avastate, et Jumala jaoks ei jää ühtegi vaba minutit. Kogu lääne mõtlemine on rajatud kiirustamisele: tee ometi midagi ! Kiiremini ! Kiiremine ! Rohkem ! Aega on vähe ! Ja ka Jumalat otsib lääne inimene samamoodi kiirustades ja ennast sundides.
Jumal – see pole midagi sellist mida võiks leida. See on miski, milles võib lõdvestuda, see on sisemine ruum. Ta ilmub siis kui teie kaote ! Aga kaduda võite te vaid siis kui te midagi ei otsi. Otsingud aitavad teil elada EGOna. EGO on see kes otsib.
Kristlased andsid maailmale enese kallal töötamise eetika. Te peate töötama enda kallal, te peate nägema vaeva ja saavutama tulemisi. Töötama ? Miks mitte mängima ? Te olete unustanud mängimise. Mäng on laste jaoks. Teie aga peate töötama, palehigis, sest olete juba täiskasvanu ja nii te alustategi pingelist tööd ja töötate kogu elu lootes et lõpus ootab teid autasu … Lõpus ! Aga lõppu ei tule iial. Te töötate ja töötate ja töötate ja isegi surete enda kallal töötades.
Idas pole enese kallal töötamise eetikat. Idas öeldakse: lõdvestuge, nautige, mängige, lonkige ringi, tundke rõõmu, ärge ainult jumala pärast tõsised olge. Siis ei ole nii, et kõik tuleb lõpus, siis pole mõte tulemuses vaid protsessis endas. Lubage mul rõhutada: Jumal ongi tee Jumala juurde. Kas ta ei ole ise öelnud: „mina olen Tee …”. Selline eluviis, kus te ainult lõdvestute võimaldab teil kaduda ja kaduda täielikult. Ja siis kui teid enam ei ole näete te korraga Jumalat ennast. Te näete … ja imestate, sest ta on kogu aeg siin olnud. Kui te poleks teda otsinud, oleks te võinud leida teda igal hetkel. Otsing ise oli takistuseks, sest otsitu peitus otsijas endas ning otsides tormas otsija sellest üha kaugemale ja kaugemale.