Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Haavatavus

Oshole esitati küsimus: “Ma tunnen end vahepeal tugevana, väga tugevana, kuid samal ajal tunnen end haavatavana, palju nõrgemana kui teised inimesed ja see tunne hirmutab mind”
Vastus:  Siis kui te olete tõeliselt haavatavad, tunnete te end alati tugevatena, mitte aga nõrkadena. Kui Te olete tugev, tunnete te end haavatavana. Ainult nõrk inimene ei tunne hirmu. Tugev inimene on avatud, ta on avatud kõigele: avatud surmale, avatud kõikidele tuultele, avatud valgusele ja pimedusele, sõbrale ja vaenlasele. Tugev inimene on avatud, haavatav ning tema haavatavus teeb ta tugevaks. Kui haavatavus toob endaga kaasa nõrkuse idee, pole see haavatavus. Te ainult mõtlete et nõrkus – see on haavatavus. Need on väga sarnased ent ometi täiesti erinevad asjad. Nõrk inimene ei saa olla haavatav, see on võimatu: nõrk inimene ei saa seda endale lubada. Olla haavatav on suur luksus.

Nii et te olete täiesti õigel teel. Kui teie jõud kasvab saate te haavatavaks; kui teie haavatavus kasvab saate te tugevamaks. Oma jõu kõrgustes muutute vastsündinud lapse sarnaseks – te olete kui peen nagu äsja õidepuhkenud roos. See tundub paradoksaalsena, kuid ometi on see nõnda. Just sellest kõneleb Lao Zi kui ta ütleb, et olge mitte nagu kalju vaid nagu vesi, sest vesi pole mitte üksnes tugev vaid ta on ka haavatav. Kalju tundub tugevana, kuid tegelikult on ta väga nõrk – ta on suletud. Temas pole voolavust. Voolavus hirmutab, ei saagi mitte hirmutada, sest on risk. Niisiis kui vesi ja kivi põrkavad kokku, siis meie loogika ütleb, et vesi peab end võidetuks tunnistama, ent elus on täpselt vastupidi.

Võtke see lihtsalt omaks ja minge edasi. See saavutab oma kulminatsiooni ja too kulminatsioon saab olema suur kogemus.

Ärge kartke seda kui teie tundlikkus muutub peenemaks ja haavatavamaks, ärge kartke tunda oma jõudu. See tundub imelik, aga ma ütlen teile, et te tunnete hirmu, sest tajute oma jõudu. Ja kui te tunnete jõudu tekib kartus, sest te ei tea mida selle jõuga pärast peale hakata. Te võita hävitada, võite hävitada teisi, võite hävitada iseennast. Jõud on ohtlik, see on risk.

Inimese otsustavad elada miinimumi lähedal, sest see pole ohtlik. Kui te mõtlete jõudu, siis on väga suur risk, et seda mitte kasutada. Kui teil on sportauto, mis suudab sõita 250 kilomeetrit tunnis, siis on see risk, sest ühel päeval võite te otsustada sõitagi nii kiiresti. Asi ise muutub võimaluseks ja saab teile väljakutseks. Nii elavadki inimesed väikestel pööretel, sest nad teavad et nende jõud võib tungida pinnale ja mida nad selle jõuga siis peale hakkavad; siis on raske sellele vastu seista ning kiusatus on väga suur; nad tahaksid siiski tee täies pikkuses läbi sõita. Keegi aga ei tea mis võib juhtuda kui te kihutate kiirusega 250 kilomeetrit tunnis. Te ei tea kunagi, ja siit ka hirm. 

Egregorid Veevalaja ajastul

Praegune aeg on huvitav. Ehkki Veevalaja ajastu on juba lõppenud, toimub Kalade ajastu agoonia ning tolle ajastu egregorid osutavad uuele ajastule visa vastupanu. Kalade ajastu oli tugevate egregoride ajastu. Läänelikus maailmas omandas kristluse egregor keskajal oma suurima tugevuse ning ühendas kogu euroopa ühesuguse mõtlemise ja tundmisviisi alla. Peale kristluse nõrgenemist tekkis rahvus-egregoride ajastu, XIX ja XX sajand on jätkuva kristluse nõrgenemise ja rahvustunde tugevnemise aeg, sest tollal toimus paljude suurte euroopa rahvaste vabadusvõitlus ning rahvusliku identiteedi kujunemine. Ent rahvuslikud egregorid on juba palju nõrgemad kui keskaja üks ja ühtne kristlik egregor. XXI sajand on üleminukuaeg. Veel on maailmas palju Kalade ajastu inimesi, kelle psüühiline heaolu sõltub sellest et oleks olemas mingi väga tugev egregor, millele nad saaks häälestuda ning millest energiat ammutada. Need Kalade ajastu inimesed igatsevad tagasi ühtset võimsat kirikut, ühtset ühtede ideaalide ja selgelt määratletud agendaga rahvust, võimsat parteid jne – ühesõnaga neile on olemuslikult omane võimalikult tugeva egregori otsimine, et aga egregor saab tugevaks selle läbi kui palju on tal liikmeid, siis iseloomustab Kalade ajastu inimesi ka sallimatus teisitimõtlejate suhtes, sest iga teisiti mõtlev inimene on nende jaoks kaotatud jõukübe. Hoopiski ei saa nad aga aru Veevalaja ajastu inimestest, kes ei vaja enam suuri ja võimsaid egregore, sest nad tajuvad palju paremini kui varasemate ajastute inimesed omaenese missiooni, omaenese unikaalsust; tõsiasja, et mitte mingi suur idee ei saa väljendada piisavalt täpselt seda ülesannet, millega nad maale on kehastunud. Veevalaja ajastu on väikeste gruppide ajastu, ajastu kus domineerivad mitte kultuurid vaid subkultuurid, kus domineerivad mitte religioonid vaid palju hajusamalt seotud püüdlejate grupid (ei oska siinkohal leida head sõna nähtuse kohta mis asendab religiooni Veevalaja ajastul – religioon eeldab igal juhul tugevat ja orjastavat egregori). Ma ei tahaks näiteks neopaganlust selles mõttes enam religiooniks nimetada, et see on mitteorjastava egregoriga vaimne liikumine, kuuludes seega juba Veevalaja ajastusse. 

Nende kahe inimeste grupi aga ka kahe energeetilise süsteemi vahel toimub praegu võitlus ja võib toimuda veel saja ja rohkema aasta jooksul. Kalade ajastu on kestnud üle 2000 aasta, on selge et see ei kao aastakümmetega vaid pigem on üleminekuperioodi pikkus mitusada aastat. Minu silmad ilmselt seda aega ei näe, kus Veevalaja on täielikult võidule pääsenud, ent ma saan aidata kaasa selle tulekule, just sellega et kõigis minule kättesaadavates kanalites räägin vajadusest olla ise, täita see unikaalne missioon millegi igaüks meist on Maale kehastunud ning täita see laskmata end häirida suurte egregoride jõust. 

Nende kahe ajastu võitlus käib mitte ainult välismaailmas vaid ka inimhingedes ja ma pole üldse kindel kui palju on maailmas hetkel puhta Veevalaja ajastu hingi. Enamik meist on ikkagi mingis vahepealses staadiumis. Ühelt poolt me tunnistame et meie isiklik unikaalne Missioon on tegelikult olulisem, ent teisalt laseme ikka end mõjutada ka suurte gruppide ideaalidest või siis (sama nähtuse teine pool)  tahame oma isiklikke ideaale suurtele gruppidele peale suruda. See on Kalade ajastu käitumine, ent on võimalik, et selles eksistentsis me sellest lõplikult ei vabanegi – ilmselt on siia kehastunud just need hinged, kes vajavad enda grupiideaalidest vabastamise õppetundi. Nii on täiesti tavaline, et tänasel ajastul inimhing on veidi neurootiline, olles rebitud kahe vastassuunalise jõu tegevusalasse – ühelt poolt tunneb ta vajadust alluda suure grupi ideaalidele (religioon, rahvus, poliitiline partei, kindlaksmääratud eetikakoodeks) teisalt aga tunneb et ei suuda ühegiga neist piisaval määral samastuda ning need katsed samastuda teevad hingevalu. Nii pendeldavadki need inimesed iseenese ja grupi ideaalide vahel saamata hetkekski rahu. See on raske periood, ent ega meie elu ei peagi kerge olema :D. Lõppkokkuvõttes võidab nagunii isiklik ideaal, ehkki see ei pruugi toimuda selle eksistentsi jooksul. Inimese areng on paratamatult üha suurema individualiseerituse suunas, üha suurema iseolemise suunas ning sellele ei saa lõputult vastu seist. Ent grupi egregorid omavad veel piisavalt jõudu et sellises vaheseisundis olevat inimest kõigutada. 

Kui me loeme Veevalaja ajastu kirjeldusi, mida on kanaldajad meieni toonud, siis tundub see tihti mingi roosamannana: ehk sellepärast et kanaldatakse ainult häid ja positiivseid jooni – küll tuleb järgmise ajastu saabumisega ka mingeid negatiivseid jooni ja tegelikkus selline roosamanna ei ole. Kuid see polegi oluline. Peamine on see, et inimgrupid muutuvad iga aastaga järjest väiksemaks ja suurte egregorite mõju väheneb. See aga loob võimaluse maailmariigi tekkeks, sest maailmariik ei tähenda mitte üht suurt egregorit vaid eeskätt seda et riik on muutunud sekundaarseks. 

Aga ma olen märkamatult kandunud poliitika valdkonda ja seepärast siinkohal ka lõpetan.  

IV – Mässaja

Rebel

Tänase päeva kaardiks tuli IV – Mässaja. Üsna loogiline, arvestades minu viimaste nädalate meeleseisundit.

Mida ütleb Osho selle kaardi kohta:

"Inimesed kardavad neid, kes tunnevad iseennast. Neil inimestel on oma eriline aura, eriline jõud, eriline magnetism, karisma, mis suudab vabastada elusaid, noori inimesi traditsioonide vangist.

"Probleem on selles, et valgustatut ei saa orjastada ega luku taha panna. Igat geeniust, kes oma sisemist tõde teab, on raske omaks võtta – ta on häiriv tegur. Aga massid ei taha et neid häiritaks, eriti siis, kui nad hädaorus elavad, sest nad on ju harjunud nii elama. Ja igaüks, kes ei näe õnnetu väljam tundub neile võõras.

Valgustatu on kõige silmatorkavam võõras maailmas. Temast on näh, et ta ei kuulu kellegi juurde. Mitte ükski organisatsioon, ühiskond ega rahvus ei saa teda endale nõutada."

Ükskõik, kas rikas või vaene – mässaja on tõeline kuningas, kuna ta on heitnud endalt ühiskonna ja selle arvamuse ahelad. Ta on oma tõelise loomuse avalikuks teinud ja elab selle järgi.

Ükskõik, kas ta on rikas või vaene, Mässaja on alati tegelikult keiser, sest ta on lõhkunud ühiskonna repressiivsete tingimuste ja arvamuste ahelad. Ta on loonud iseennast aktsepteerides kõiki vikerkaarevärve, mis kerkivad alateadliku mineviku tumedatest ja vormitutest juurtest ja kasvavad tiibadeks millega lennata taeva avarustesse. Tema olemuse põhisisu on olla mässaja – mitte sellepärast et ta võitleb millegi või kellegi vastu, vaid seepärast, et ta on avastanud omaenda tõelise loomuse ja otsustanud elada kooskõlas sellega. Kotkas on vaimuloom – sõnumitooja maa ja taeva vahel.

Mässaja tuletab meile meelde võtta julgelt vastutus enda peale selle eest, kes me oleme ja elada oma Tõe järgi.

Minna ühiskonna vastu on raske, seda enam et kogu meie kasvatus ja tavamõistus ütleb, et inimene peab olema just hea ühiskonna liige ja andma oma panuse ühisesse heaollu. Ent kas see ühine heaolu saab kunagi tulema ? Kuna iga inimene tuleb maailma oma missiooniga ja need on omavahel väga suures vastuolus, siis on ka ühiskonnas nende missioonide vahel lakkamatu vastuolu. Nii jääbki paljudele ainsaks võimaluseks valik, kas olla nemad ise ja minna ühiskonna vastu või siis suruda ennast alla ja olla ühiskonna meele järgi. Ent nii tehes sureb inimeses midagi.

Minna ühiskonna vastu on raske, ajuti on inimene seetõttu isegi hukkumisele määratud, kuid inimese enda seisukohalt on see ainus võimalus.

Õpilane küsis Osholt: „Milles on kloostri ja ašrami erinevus?”

Nende vahel on suure erinevus, määratu erinevus. Niisama suur erinevus nagu on lääne ja ida vahel. Niisama suur erinevus nagu on tahte ja enesest lahtiütlemise vahel.

Klooster – see on läänelik mõiste. Mitte kunagi ärge tõlkide sõna ašram sõnaga kloooster. See moonutab sõna ašram tähendust, hävitab kogu selle tähenduse. Klooster – see on tahte rada: inimesed püüavad seal kõigest jõust tõeni jõuda; teevad suuri jõupingutusi, et jõuda Jumalani. Klooster – see on midagi rasket ja pingelist.

Sõna ašram tähendab „puhkus”, „lõdvestumine”. Võib öelda et sõna ašrami tähenduseks on „erakordne lõdvestumine”. Ašram – see on koht kuhu te tulete selleks et lõdvestuda. Klooster on aga koht, kuhu te lähete selleks et otsida. Klooster – see on midagi agressiivset, midagi mehelikku. Ašram on aga naiselik ja passiivne. Ašram on jõupingutustevaba. Klooster aga on üksainus suur jõupingutus. Kloostris teete te tööd selleks et Jumalani jõuda, ašramis aga te mängite – selles on nende erinevus. Ašram on meelelahutus, klooster – see on midagi tõsist.

Sõna klooster on (inglise keeles) tulnud sõnast munk. Munk – see on väga tõsine inimene, ta on loobunud maailmast, on loobunud naisest ja lastest, loobunud sellest ja tollest. Munk on midagi väga elutut ja kuiva, just seepärast rajati kõik vanad kloostrid kõrbesse. Kõik kuulsad kloostrid on olnud kõrbetes – kuivad seest ja kuivad väljast; neis pole ühtegi puu varju, ei ole puhkust, rohelust, lilli – üksnes jõupingutused, jõupingutused ja veelkord jõupingutused. Munk on aga inimene kes on otsustanud elada üksinduses.

Sõna „munk” tähendab „üksindus”: see on inimene kes on otsustanud elada omaette. Vaat miks seesama sõnatüvi on ka sellistel sõnadel nagu „monopol”, „monogaamia”, „monotoonsus”. Tüvi on alati üks ja seesama – „üks”, „üksik”. Klooster see on paik, kus elab palju inimesi oma üksinduses. Elades koos elavad nad samas üksinduses. Igaüks neist püüdleb Jumala poole ja selleks on vaja teha suuri jõupingutusi: inimene peab saama askeediks, ta peab pidevalt end tagant sundima, oma keha piinama, paastuma, inimene peab katkestama igasuguse suhte maailmaga. Kuidas te saategi seal lõdvestuda. Maailm – see on ju patt, te olete sündinud patus – võite te peale seda veel lõdvestuda ? Kuidas te saate nüüd veel puhata, kuidas te suudate nüüd veel rõõmustada ?

Ašram – see on hoopis teistsugune lähenemine. „Ašram” tähendab ühtsust, inimeste gruppi, kes elavad hing hinge kõrval. Te võite üllatuda, kuid tänapäeva hinduistlikel ašramitel on Idaga juba väga vähe ühist. Tänapäeva hinduistlikud ašramid on sel määral lääne kloostrite vaimu endasse võtnud, et hinduismi neis peaaegu enam ei leidugi. Kui te tahate tõesti teada, mis asi on hinduistlik ašram, peaksite te minema ajas tagasi Veedade ajastusse. Seal oli Õpetaja, kuid ta ei olnud munk. Ta oli abielus, tal olid naine ja lapsed ning ašram oli talle otsekui perekonnaks… Õpetajal oli naine, tal olid lapsed ja ta elas pingutustevaba elu sügaval metsas, keset loodust – elas spontaanselt, kiirustamata, ta ei püüelnud millegi poole, lihtsalt ootas; ei tegelenud Jumala ja maailma vastandamisega vaid nautis oma elu selles maailmas, sest Jumal ongi maailm. Ka tema õpilased, kes elasid koos temaga olid tema perekonnaks. Nad olid tema lapsed, tema järglased. Nad võisid olla ka Meistrist vanemad, kuid sellel polnud mingit tähtsust – ikkagi olid nad tema lapsed.

See pere elas väga sügavat ja rahulikku elu. Nad tantsisid, pidasid pidusid, nautisid loodust: tähti, kuud, päikest, hommiku värskust, õhtu jahedust, öö vaikust, kuulasid looduses kõlavat Jumala häält. Just seepärast elasid Õpetajad metsas. See ei olnud väljakutse maailmale. Kui kristlik munk lahkus maailmast, oli ta häälestatud maailma vastu. Kui idamaa targad läksid metsa siis nad, vastupidi, läksid maailma. Kas te mõistate vahet – see on määratu.

Ida targad läksid loodusesse, sest seal on rohkem Jumalat. Sinna ei ole veel jõudnud inimene. Raske on leida Jumalat asfalteelt, ükskõik kui pingeliselt te ka ei otsiks. Te ei leia sealt isegi tema kauget peegeldust. Väga raske on leida Jumalat tehasest – raske, väga raske – sest inimese müra on liiga vali, liiga palju mehaanilisust, tehnoloogiat, loodus on jäänud kuhugile kaugele.

Otsige – ja te ei leia kunagi, sest otsimine muudab teid pingeliseks. Idas öeldakse: ärge otsige ja Ta leiab teid. Otsige ja te ei leia mitte kunagi, otsige ja kõik on asjatu. Õndsad on need, kes suudavad puhata palves, kes suudavad puhata ja uskuda, kes võivad ütelda: „Hästi: kui tahad, siis ka tule. Mul ei ole kuhugi kiiret.” Ida ei kiirusta kuhugi. Ida teadvus ei ole ajaga seotud. Ta ütleb: „Hästi, kui Sa tuled selles elus. Kui sa aga tuled järgmises – on see ka hästi. Sa leiad mind sealtsamast. Mul pole kuhugi kiiret.”

Lääs kiirustab liialt. Läänes on üheainsa elu kontseptsioon loonud inimvaimus tohutu pinge. Ainult üks elu ? Ainult seitsekümmend aastat ? Ja nendest seitsmekümnest aastast kakskümmend viis kuluvad hariduse saamisele, veel umbes 25 aastat kulub unele, ülejäänud aega jätkub aga hädavaevu habemeajamiseks, kodunt tööle ja töölt koju minemisele … siis veel need ummikud, peretülid, lapsed, abielu, lahutus ja kõik muu seesugune. Mis jääb järele ? Kui te kõik selle kokku võtate siis avastate, et Jumala jaoks ei jää ühtegi vaba minutit. Kogu lääne mõtlemine on rajatud kiirustamisele: tee ometi midagi ! Kiiremini ! Kiiremine ! Rohkem ! Aega on vähe !  Ja ka Jumalat otsib lääne inimene samamoodi kiirustades ja ennast sundides.

Jumal – see pole midagi sellist mida võiks leida. See on miski, milles võib lõdvestuda, see on sisemine ruum. Ta ilmub siis kui teie kaote ! Aga kaduda võite te vaid siis kui te midagi ei otsi. Otsingud aitavad teil elada EGOna. EGO on see kes otsib.

Kristlased andsid maailmale enese kallal töötamise eetika. Te peate töötama enda kallal, te peate nägema vaeva ja saavutama tulemisi. Töötama ? Miks mitte mängima ? Te olete unustanud mängimise. Mäng on laste jaoks. Teie aga peate töötama, palehigis, sest olete juba täiskasvanu ja nii te alustategi pingelist tööd ja töötate kogu elu lootes et lõpus ootab teid autasu … Lõpus ! Aga lõppu ei tule iial. Te töötate ja töötate ja töötate ja isegi surete enda kallal töötades.

Idas pole enese kallal töötamise eetikat. Idas öeldakse: lõdvestuge, nautige, mängige, lonkige ringi, tundke rõõmu, ärge ainult jumala pärast tõsised olge. Siis ei ole nii, et kõik tuleb lõpus, siis pole mõte tulemuses vaid protsessis endas. Lubage mul rõhutada: Jumal ongi tee Jumala juurde. Kas ta ei ole ise öelnud: „mina olen Tee …”. Selline eluviis, kus te ainult lõdvestute võimaldab teil kaduda ja kaduda täielikult. Ja siis kui teid enam ei ole näete te korraga Jumalat ennast. Te näete … ja imestate, sest ta on kogu aeg siin olnud. Kui te poleks teda otsinud, oleks te võinud leida teda igal hetkel. Otsing ise oli takistuseks, sest otsitu peitus otsijas endas ning otsides tormas otsija sellest üha kaugemale ja kaugemale.

Algus

Tegin selle blogi spetsiaalselt ainult vaimsete mõtiskluste, tõlgete ja tsiteeringute jaoks. Siia ei kirjuta enda elust, ega ka ühiskondlikel teemadel, ainult teemadel, mis on seotud meie tavaelust kõrgemate asjadega.