Vahemärkus 2

Hetkel pole eriti sellel lainel, et uusi originaalsissekandeid produtseerida. Selle eest on muutunud väga aktuaalseks oma kunagiste tõlgete ja kirjutiste evakueerimine ühest netifoorumist. Seetõttu on järgmistel päevadel peateemaks Osho teoste katked.

Sanyasi

Üks pikem lõik Osho teostest:

Esimesel hetkel tundub et sanyasi – see on midagi sellist, mis kitsendab su tegevusvabadust. Miks peaks vahetama oma riided oranži rüü vastu, miks muuta oma välimust, kui sanyasi on miski sisemine, aga mitte väline ?

Sanyasa ei ole negatiivne. Sõnal endal on küll negatiivne tähendus, kuid see pole puhas eitamine. Ta tähendab seda, et miski on maha jäetud, aga jäetud sellepärast, et te saite selle asemele midagi muud. Millestki tuleb loobuda. Tähtis ei ole iseenesest see, et te millestki loobusite, vaid asjaolu, et tänu sellele tekkis ruum millegi uue jaoks. Eitamine, loobumine – see on lihtsalt koha vabastamine … kui ta tahate kasvada, siis on teil vaja ruumi.

Sellistena nagu te olete, pole teil enda sees ruumi. Me oleme sedavõrd täidetud ebavajalikest asjadest ja mõtetest! Sanyasa oma negatiivses tähenduses see on lihtsalt koha vabastamine – kõige triviaalse, kasutu äraviskamine, selleks et te saaksite sisemiselt kasvada. Kasvamine on lagunemine, kuid kasvamisel on ka positiivne külg. Ja ma väidab kategooriliselt, et sanyasa on positiivne. Tema negatiivsus on lihtsalt puhastumine, see on koha puhastamine, et võiks alata kasvamine. See negatiivsus on vaid väline, sisemuses on kasvamine. Positiivne – keskuses, negatiivne – väljaspool.

Tegelikult ei saa olla olemas midagi lihtsalt negatiivset või lihtsalt positiivset. See oleks võimatu, sest negatiivne ja positiivne – need on polaarsed vastandid. Olemine kulgeb nende vahel: need on kui kaks kallast, mille vahel kulgeb olemine. Nagu ei saa olla jõge ainult ühe kaldaga, nii ei saa olla ka Olemist vaid ühe poolusega. Kui pööratakse tähelepanu vaid ühele poolele, ühele kaldale – sünnib sellest suur viga. Kui te aga võtate vastu kogu terviku, siis ei pane te rõhku millelegi. Te lihtsalt võtate mõlemad vastandid vastu ja kasvate seesmiselt. Ja te kasutate neid mõlemaid kui dialektikat oma sisemiseks edenemiseks. 

Sanyasa’t mõistetakse negatiivselt. Talle on antud negatiivne tähendus, sest te peate alustama negatiivsest, välisest. See eeldab mõistmist, sest sanyasa on sisemine protsess. Kui miski peab sisemiselt kasvama, siis miks tuleb alustada välisest ? Kui on vaja sisemiselt kasvada, siis miks mitte alustadagi sisemisest ? Te ei saa alustada seest, sest sellistena nagu te praegu olete, oletegi te perifeerias, välises. Te peate alustama sellest kohast, kus te praegu olete; te ei saa alustada sealt, kus teid ei ole. Nii et kui teie sees on ruumi, ei ole sanyasa’t teile vaja. Sanyasa on vajalik sansaara (maailma) haiguse väljaravimiseks. Kui ma räägin sansaarast pean ma silmas, et maailm on haige. Ma räägin maailmast, mille te olete enda ümber loonud. Igaüks teist elab omaenda valmistatud maailmas.

Ma ei eita väljaspool teid olevat maailma. Teda ei saa eitada, sest ta on olemas. Kuid teie ümber on fantaasiate maailm, unenägude maailm ja te ise olete saanud selleks maailmaks. Perifeeria on saanud teie keskpunktiks, aga keskpunkti olete te üldse unustanud. Sellepärast on vaja alustuseks heita endast eemale see unenägude maailm, sest äraheitmises on algus.

Loobumine on negatiivne, sellepärast tundub ka sanyasa olevat negatiivne. Me anname talle negatiivse tähenduse, sest ta tähendab loobumist unenägude maailmast. Nii et sanyasa on tegelikult ravim: lihtsalt ravim haiguse raviks. Kui haigus on välja ravitud saab see, mis on teie sisemuses, võimaluse kasvada. Nii et sanyasa teenib vaid võimaluse loomise eesmärki.

Te peate mõistma, et rääkides maailmast loobumisest, ei mõtle ma seda maailma mis on teie ümber, vaid seda, mille iga inimene ise enese ümber loob. Selle unenägude maailma tõttu ei saa me tunda maailma, mis on tegelikult olemas. Inimese lakkamatu unenägu saab talle takistuseks. See on kahekordne takistus: te ei saa minna sisemusse (seal on miski eksistentsiaalset) ja te ei saa mina ka välisesse (ka seal on miski eksistentsiaalne). Te olete kiindunud oma unenägusid nägeva meele külge ja ei saa kuhugi liikuda.

Kui see unenägude loodud takistus on hävitatud, toimub ime. Ei ole enam haigust. Te hakkate üheaegselt olema kahes maailmas, kuid nüüd pole nad enam lahutatud, sest just see takistus eraldas neid. Te muutute eksistentsiaalseks sisemuses ja te muutute eksistentsiaalseks ka välimises. Vaat mille jaoks oli vajalik negatiivne lähenemine.

Te peate saama teadlikumaks. Nii et ennekõike peate te teadvustama endale kõike, mida te teete. Mind ei huvita teie tegude sisu, vaid teie tegude teadlikkus. Tegutsedes, olge teadlikud !

Näiteks kui te kaldute vägivallale, siis niinimetatud moralistid ja religioossed inimesed ütlevad teile: “Olge rahumeelsed, rakendage vägivallast loobumist.” Kuid mina ei ütle teile seda. Ma ütlen teile: “Olge vägivaldsed, kuid olge seda teadlikult. Ärge muutke oma käitumist. Teadvustage endale oma kalduvust olla vägivaldne ja te avastate et te ei suuda teadlikult vägivaldselt käituda, sest mida teadlikumaks te muutute, seda vähem võimalikuks muutub vägivald” Vägivalt – see on sisemine protsess. Ta saab eksisteerida vaid siis kui te ei ole teadlikud. Juba teie teadvus muudab kõik: ei saa olla vägivaldne, kui te olete teadlikkuses. Vägivalla olemasoluks on vajalik ebateadlikkus, samamoodi nagu ka viha, nagu ka seksi ja kõige muu jaoks, millest te tahaksite oma käitumises vabaneda.

Mida suurem on teis ebateadlikkus, seda vähem te teadvustate endale seda, mida te teete ja seda rohkem sooritate te pahelisi tegusid. Kui ma ütlen, et miski on pahe, siis ei pea ma silmas selle teo või asja sisu. Ma ütlen, et asi on pahe siis kui ta on sündinud ebateadlikult ilma hädavajaduseta: selline on minu pahe määratlus. Ma ütlen et vägivald on halb mitte sellepärast, et te olete kellegi tapnud. Ma ütlen, et vägivald on halb sellepärast, et pole võimalik olla vägivaldne olemata ebateadlik. Just see ebateadlikkus on kurjus, sest ebateadlikkus on kogu rumaluse, kõigi unenägude, kõigi illusioonide, kogu meie poolt loodud jama vundament ja alus. Kurjus pole mitte midagi muud kui ebateadlik meel.

Sellepärast ma rõhutan, kui te olete sanyasi – kui te olete võtnud vastu sanyasa – siis tehke edasi seda, mida te olete teinud. Ärge muutke oma käitumist. Muutke oma teadvust. Tehke seda, mida te teete, teadlikult. Vihastage: viha ei ole põhjus muretsemiseks. Vihastage teadlikult. See teadvus saab muutuseks ja muudab teie käitumist. Te ei saa jääda samaks. Kuid nüüd ei ole see muutus vaid teie käitumises. Muutub teie olemus, teie olek, nagu ka teie käitumine.

Ei ole vaja luua valeisiksust – maski. Te võite olla täiesti loomulik, tunda end iseenesega kergelt ja vabalt. Kuid see kergus endaga koos olla saabub vaid siis, kui te olete täielikult teadlik. Pinge on olemas seetõttu, et te elate maskides: te olete vägivaldsed, aga peaksite olema rahumeelsed; te vihastate aga ei peaks vihastama; te olete seksuaalsed, aga ei peaks olema seksuaalsed. See loob pinge, see loob rahutuse. See on kannatus, lauskannatus. Te peate olema miski selline, mida te tegelikult ei ole ja seetõttu olete te määratud elama sügavas rahutuses. See “olemine miski, mida te tegelikult ei ole” on teie eluenergia hääbumine ja hajumine pingetes ja konfliktides. Tegelikult ei ole olemas konflikte kellegi teisega. Kõik konfliktid on alati iseendaga. !!!

Sellepärast ma rõhutangi, olge loomulikud, tundke end endaga vabalt. Sellised võite te olla aga vaid juhul, kui teie käitumine on teadlik. Seepärast, olge teadlikud. Siis algavad muutused ja te isegi ei märka neid. Te saate teistsuguseks, sest teie teadvus on saanud teistsuguseks. 
Te küsite, miks ma nõuan riietuse muutmist, paljude väliste asjade muutmist. Need on ju välised – täiesti välised.

Niipalju kui mina tean, siis inimene, nii nagu ta inimesena on, ongi riietus. Inimesele nii nagu ta praegu on, on riietus väga tähtis. Kui te riietate inimese sõjaväemundrisse muutub tema nägu, muutub tema poos, tema ellusuhtumine. Temas sünnib miski uus. Vaadake politseinikku siis kui ta on erariides ja siis kui ta on mundris. Ta on täiesti teine inimene; miks ?

Välised asjad kutsuvad teis esile muutuseid teie sisemuses, sest te ei olegi midagi muud kui välimus. Praegusel hetkel pole teis midagi sellist, mida võiks nimetada sisemiseks. Gurdjieff rääkis kunagi asjaolust, millel on sügav tähendus: sellistena nagu te praegu olete polegi teil hinge. Tal oli õigus ja samas ei olnud ka. Teil on hing, kuid te ei tea sellest midagi. Te olete välimus, sellepärast omabki riietus teie jaoks nii suurt tähtsust. Tänu riietusele muutub inimene ilusaks ja riietuse tõttu muutub ta ka inetuks. Vastavalt riietusele teda austatakse ja vastavalt riietusele teda ka ei austata. Kohtunik peab kandma kindlat riietust – Riigikohtu kohtunikule on vajalik kohtunikurüü – keegi ei küsi “milleks” ? Selles rüüs on ta Riigikohtu kohtunik, ilma selleta on ta eikeegi.

Vaat selline on inimene. Kui ma vaatan inimest, siis on ta pigem tema riietus kui tema meel. Nii peabki olema, sest me kuulume kehale, me samastame end kehaga. Enese samastamine kehaga muutub aga enese samastamiseks riietusega. Nii et kui ma räägin, et riietus on väline – siis ta vaid tundub olevat väline. Tegelikult on ta tunginud sisemusse – ta on tunginud teisse. Sellepärast ma rõhutangi riietuse muutumise vajalikkust. Valmisolek muuta oma riietust on valmisolek muuta oma meelt, mis on selle riietusega seotud. Valmisolek selleks muutuseks on valmisoleks isiksuse muutuseks.

Sellepärast ma nõuangi teilt riietuse vahetust: kanda üht kindlat värvi, üht kindlat rüüd. Sest niipea kui te muudate riideid, te muutute. Vahel olete te üks värv, vahel teine värv. Kui ma paluksin teil lihtsalt muuta riietuse tüüpi, ilma konkreetset värvi ette andmata, ei oleks see üldse muutus, sest te olete kogu aeg muutnud oma riietuse tüüpi. Muutus võib tulla ainult siis kui te kannate kogu aeg üht ja sedasama muutumatut rüüd. Vaid siis on see tegelik muutus. Kui ma annan teile muutumatu rüü, vaid siis võib teis toimuda muutus. 
Miks me tegelikult vahetame riideid ? See on sügav asi, mis ei piirdu vaid välimusega. Miks meid tüütab üksainus stiil, üksainus värv, üksainus riietuse tüüp ? Miks see meid ära tüütab ?
Meie meel tahab pidevalt midagi uut, midagi teistsugust. Me kõik küsime, kuidas peatada oma pidevalt ekslevat meelt – kuidas panna teda rahulikult seisma, olla vaikiv – ja ometi me jätkame peenelt tema toitmist. Me jätkame riietuse muutmist, ümbruse muutmist – me muudame kõike. Meid tüütab kõik, mis jääb muutumatuks. Kuid mida rohkem me toidame oma meelt muutustega, seda rohkem toitu me talle anname.

Kui te kannate mungarüüd, seda kunagi muutmata, peab teie meel esimest korda iga päev iga minut võitlema oma isiksuse identiteedi pärast, mida ta tahaks pidevalt muuta. Kui te tunnete end hästi muutumatus rüüs, tunnete te end varsti hästi ka pidevalt muutuvas maailmas. See on ainult algus. Mida paremini te tunnete end ilma muutusteta, seda kergem on meelel peatuda. Sellepärast on oluline tunda end üha paremini ja paremini ilma mingite muutusteta. Vaid siis võite te jõuda igavese juurde. Kuidas saab jõuda igavese juurde meelega, mis nõuab pidevalt muutusi ? Te peate alustama muutumatusest.

Ükskord, kandes oma muutumatut riietust, te unustate riietuse sootuks. Kui te kannate ühte ja sedasama rüüd, mis on ühte ja sedasama värvi, siis varsti te ei märka enam oma riietust üldse. Tänavatel liikudes ei märka te enam riidepoode. Teie tähelepanu nende asjade vastu kaob, sest teie meel ei märka enam neid asju. Kui teie meel vaatab aga riiete ja poodide poole, siis jälgige teda, teadvustage endale … mida teie meel nõuab ?
Me tajume pidevat riiete vahetamist kui midagi kaunist. Kuid mitte kunagi muutuvas rüüs on võimalik saavutada ilu, mis pidevalt muutuvas riietuses jääb meile alati kättesaamatuks. Muutes riietust te lihtsalt peidate oma inetust, kuid muutumatus rüüs ilmneb kõik nii nagu ta on – ilmneb kõik mis teis on. 

Kui te muudate riietust, siis teised märkavad teie riideid. Vaat mispärast kõik esitavad küsimusi uute riiete kohta. Kui te aga olete kogu aeg ühes ja sellesssamas rüüs, ei küsi keegi teilt teie riietuse kohta. Küsimused langevad ära. Ja nad vaatavad teid, mitte teie riideid. Kui mu sõrmes on brilliant, on sõrm ise peidus.

Inimeses, kes ei peida oma inetust, on omapärane ilu. Selles, kes midagi ei peida, on omamoodi graatsia, elegants … see elegants tekib siis kui te olete täiesti alasti. Kui te tunnete end kergelt ja vabalt tekib teisse mingi võlu ja isegi inetu nägu muutub ilusaks. Kuid kui te midagi peidate, muutub ka ilus nägu inetuks.

Minu jaoks on ilu – olla selline nagu te tegelikkuses olete ja olla sellisena täiesti vaba ja lõdvestunud. Kui te olete inetu – siis olete inetu ja tunnete end vabalt oma inetuses ning teie nägu omandab korraga peene ilu. Lõdvestumuse ja kergusega hakkab teis ilmnema peen hoovus, see ei lähtu enam brilliandist – see lähtub teie sisemisest “minast”.

See kes ei tunne end vabalt iseendaga, ei saa tunda end vabalt ka kellegi teisega. Ja see, kes ei armasta ennast, kes peidab end, ei saa olla ka kellegi teise poolt armastatud. Ta petab teisi ja teised petavad teda. Sellisel juhul ei saa me kunagi tõeliselt kokku. Kohtuvad vaid näod – väga kauged näod. Ma tulin varem ettevalmistatud näoga. Mina peidan ennast ja teie peidate ennast. Selles toas kohtusid kaks nägu, kuid kusagil ei ole kokkupuudet, kusagil ei toimunud tegelikku kohtumist, nende kahe näo kokkupuudet.

Milleks me muudame oma nägusid ?
Teie teete seda sellepärast, et kui te seda ei teeks, siis ei pööraks te küllaldast tähelepanu näole, mille te teiste poole pöörate ning sellel võiks peegelduda midagi tõelist. Vaat mispärast muutub armastatu kellekski hoopis teiseks, kui temast saab teie abikaasa. Ta muutus kellekski teiseks, sest ta ei saa panna ette uut nägu. Ta on teile nii lähedal, et tahes tahtmatult muutub nähtavaks ka miski tõeline. Hommikuti on ta selline, nagu ta on ning nüüd on ta inetu ! Rannas olite te temast vaimustatud, kuid hommikul, peale õrna ööd, on ta täpselt selline nagu ta on. Te näete tema nägu nii, et see ei peida midagi. Teie näete ja ka tema näeb.

Sellepärast ma ütlengi, et sanyasi peab kandma kogu aeg ühte ja sama rüüd. See tähendab olla vaba riiete vahetamisest ja samastumiste vahetamisest. See tähendab jääda alati selliseks nagu te olete, ja väljendada iseendaga kõike seda mis te olete. See tähendab lihtsalt iseenda omaksvõtmist. Niipea kui te iseennast omaks võtate, hakkavad ka teised teid omaks võtma … kui see ei olegi tähtis. Kas nad võtavad teid omaks või ei võta – see on ebaoluline. Kui te mõtlete sellest, kas inimesed võtavad teid omaks või mitte, loote te kohe jälle ühe vale näo. Siin ei tule millestki mõelda: kõik lihtsalt tuleb.

Sellepärast ma muudangi inimese nime, inimese riietust – ainult selleks et aidata inimest, kes elab iseenese perifeerias. 

Päike

XIX – Päike

Kuna ilmad on ilusad ja see loob ka meeldivama meeleolu panen siia üles ühe Tarot-kaardi, mis just väljendab pilvitust ja päikesepaistet.

Päikese kaardist juttu tehes on alati probleem selles, et rääkida on vähe. See on mingi elu paradoksaalsus, et siis, kui sa räägid mingist keerulisest situatsioonist, on kõneainet lõputult, ent kui rääkida õnnest ja rahulolust, siis jääb märksõnadest puudu. Ütled lihtsalt, et see kaart tähistab ainult head ja et selle kaardi mõte ongi ehk see, et mõtleksime kuidas oskame nautida elu hüvesid. Kas oskame olla õnnelikud ?

Päikesele eelnenud Kuu tähistab tunnetuse tumedat – unenäo ja alateadvuse poolt, Maag/Päike liin aga tähistab mehelikku poolust – teadvust, oma tumedama poolega rahu saavutamist ning valguse poole püüdlemist. Alateadvus on meile omad õppetunnid andnud, pimedusest on läbi käidud ja nüüd ei takista miski hinge püüdlemist Valguse poole. (Õige oleks küll Kuud ja Päikest käsitleda koos, kuid kohe mitte ei ole meeleolu hakata väga valguse ja soojuseküllasel päeval rääkima Kuu tumedusest.)

Sellel kaardil on kauaigatsetud maailm täis valgust ja rõõmu, see on eesmärk milleni inimene terve oma maise teekonna vältel jõuda on igatsenud. Kohale jõudsid vaid seepärast, et sind juhtus inimese omast võimsam jõud, tänu millele elusäde ei kustunud elu keerkäikudes, oli neid kuitahes palju.

Kunagi arvasin, et Päike on Suure Arkaani parim kaart, sest selle väljatulek tähistab õnne, rõõmu ja soovide täitumist selles positsioonis kuhu see kaart langeb. Päikese kaart on puhas energia, optimism, rõõm ja edu tavapärases mõttes.

Viimasel ajal olen hakanud aga nägema kõigis “halbades” kaartides head ja “heades” kaartides halba. Päike on oma olemuses ülimalt passiivne kaart. See on üks neid kaarte, mis ei sunni inimest tegutsema, edasi liikuma, uusi teadmisi või kogemusi otsima. Pigem on see olukord, kus kõik tuleb inimesele ise kätte, nii et inimene ei pea suurt vaeva nägema. Päikese “konks” on selles, kas oskame nautida nii, et me naudingusse kinni ei jää, kas oskame olla õnnelikud nii, et me õnne kinni ei jää, kas oskame armastada nii, et armastus ei muutuks sõltuvuseks. Päike on ju vaid üks eluetapp, hetk kus me võtame vastu väljateenitud puhkuse ja auhinna, ent Suures Arkaanis järgneb veel kaks kaarti ning kui Päikese puhtas õnnes unustada eelseisev Kohtumõistmine, võib juhtuda, et järgmise kaardi elueksamis kukume me läbi.

Päikese negatiivne poolus ongi lodevus, lõtvus, eluhüvede võtmine enesestmõistetavatena, mille läbi inimene kaotab oma liikuvuse, paindlikkuse, oskuse tegutseda. Päikese positiivne tähendus aga oskus nautida, oskus tunda rõõmu sellest, mis meile on antud, ilma sellesse klammerdumata ning sulgemata silmi ka selle ees, et elu pole alati päike. Ent see teadmine, et elu juurde kuulub ka kurbus, valu, kaotus et muuda meie praegust õnne vähemaks, pigem õpetavad nad seda hetke palju rohkem hindama.

Vahemärkus

Pean tunnistama, et selliste kuumade ilmadega valdab mind tõsine rammestus nii füüsilises kui vaimses mõttes ja mingite uute kirjutiste tekkimine pole just kõige lihtsam. Tahavad ju siia blogisse otsitud tsitaadid ja mõtteterad tõlkimist ja see tuleb mul palju jahedamate ilmadega hoopis paremini välja.

Laual on lugemisjärge ootamas Sarvapali Radhakrishnani “India Filosoofia” ja Suzuki “Zen budismi alused”, kuid hetkel lihtsalt tunnen et aju nii rasket kirjandust ei võta.

Reaalelus maadlen aga probleemiga: kuidas õpetada edasiandmatut. Olen õpetanud nüüd üle aasta Tarot-kaartide ladumist ja mida enam sellega tegelen seda rohkem tajun et õpetada saab vaid pealispinda – see tähendus mille kirja panen kehtib vaid absoluutselt puhtal juhul, kuid kontekst muudab tähenduse vahel mitte just vastupidiseks, ent muudab tähendusvälja nii oluliselt, et seda tähendust tervikust välja rebima hakates võiks alles Tarot’ga tutvust alustav inimene hüüatada: “Aga sellist tähendust pole sellel kaardil mitte kusagil”. Ei olegi, sest vahel on kontekst nii tugev, et üks eraldi kaart peab selle ees taanduma.

Samas on Tarot kaardid väga head mõtiskluste teemad, sest igaüks neist kannab mingit arhetüübilist situatsiooni, mis elus aeg-ajalt ette tuleb, tunnistame me seda endale siis või mitte.

Osho mõtteid – 2

Ma ei ole mingi eriline Osho jünger. Lihtsalt eri aegadel on just tema teostest hulk väljakirjutusi tehtud ning kasutan nüüd võimalust need ka oma blogisse üles riputada. Pärleid võib leida tegelikult iga vaimse õpetaja teostest

——

Pidage meeles, et surve, mida avaldavad teile teised, puudutab ainult teie pealispinda ja ei suuda kunagi tungida teie enda sisemise olemuseni. Kuid surve, mida te avaldate endale ise pääseb teie hinge sügavusse. Kes ütles teile, et olete hindu, kes ütles teile et olete moslem ? Kes käskis teil järgida Gandhit või Marxi ? Kes palus teil end nendega siduda ? Te olete ise end käsist sidunud. Kes sidus teid Gita külge, kes Koraani või Piibli külge ? Mitte keegi muu, kui teie ise !

Kõik mis on kerge – on õige. Alustage sellega mis on õige ja te tunnete kergendust. Jätkake seda mis on kerge – ja teil on õigus. Õige tee – see tähendab liikuda kergusega – see tähendab unustada tee olemasolu ja ka see et liikuda on kerge.

Midagi mõteldes, üteldes või tehes ärge kunagi unustage endale küsimast kas see mõte, sõna või tegu pärinev teist endist või räägib teie kaudu keegi teine. On üllatav, kui see oleks teie enda hääl. See võib olla teie ema hääl, mis räägib teie kaudu. See võib olla teie isa hääl – seda pole kuigi raske ära tunda.

Selle kõik olete te saanud haridusest, kombekuse õpetamisest, kasvatusest; kultuurist, koolidest, ülikoolidest. Ja teie kasvatate seda. Teete seda nüüd ise, omaenese jõududega. Te olete kasvatanud selle juba nii suureks, et olete täiesti ära unustanud, kes te tegelikult ise olete.

Vabanege kõigist oma sisehäältest ja üsna pea te leiate oma suureks üllatuseks, et teis heliseb ainult üks vaikne hääl, mida te pole kunagi enne kuulnud ja te ei tea kellele see kuulub. See ei ole enam ei teie ema ega isa hääl, ei teie õpetaja ega vaimuliku hääl … Järsku te taipate, et see on teie enda hääl. Vaat mille pärast ei suutnud te kindlaks teha, kellele see hääl kuulub

Avastage endas omaenese hääl

Ja järgige seda ilma mingi hirmuta

Ükskõik kuhu ta teid ka ei viiks, on see teie elu eesmärk, teie saatus. Ainult seal leiate te rahulolu, ainult seal saate te terviklikuks.

Ainult see hääl laseb teil õide puhkeda ja selles õitsemises sünnib tõe tajumine.

Maag

1. Maag

Maagi astroloogiliseks tähenduseks on Merkuur.

Maag on otsekui täiusliku inimese arhetüüp – inimene kes on ISE võtnud kõik ise enda kätte ja suudab ka kättevõetu teoks teha. Nagu numeroloogias nr 1, nii on ka Maag Isetegemise ja Iseolemise kaart. See on inimene, kes on oma potentsiaali realiseerimas, kes elab täiel rinnal ja on oma eesmärgile orienteeritud.

Maag see on TAHE. Tahe selle sõna kõrgeimas tähenduses, kui inimese potentsiaal, millega ta suudab tõepoolest maagina toimida. Maag on initsiatiiv, algne impulss, mis protsessid käima lööb. Selle kaardi väljatulek viitab sellele, et inimesse on kogunenud piisav jõud selleks, et mingit uut projekti käivitada või oma elus olulisi muutusi teha. Initsiatiiv on antud teie kätte, saatus on kõrvale astunud ja vaatab, mida te ise oma eluga teha suudate.

Samas on Maagil ka teine aspekt – ehk siis vaste antiikjumala Mercuriusega ja see on meisterlikkus. Maag on ühtlasi ka žonglöör, ta on alati ka mustkunstnik. Ka eelmise sajandi suurimat maagi Aleister Crowleyt vaadates, ei suuda uurijad teha vahet kus lõpeb temas maag ja algab silmamoondaja, kus lõpeb tema tegelik oskus ning algab jutt ja väline imago, mille abil ta enda ümber salapära ja müstika oreooli lõi. Maag ja mustkunstnik – need on otsekui sama nähtuse kaks erinevat väljendit – sellele mis müstilises maailmas on maagia, vastab ratsionaalses maailmas mustkunst. Mõlemad aga eeldavad  sellega tegelejalt tõsist meisterlikkust ja lausa filigraanset täpsust.

Maag viitab alati ka eesmärkidele, selle kaardi väljatulemine tähistab olukordi kus inimene ISE seab endale eesmärgid, mitte ei täida teiste seatud ülesandeid, sest ta ise on oma otsingute ja taotluste keskpuntiks. Need otsingud ja sihid võivad seejuures olla õieti seatud, kuid võivad olla ka hävingut toovad. Maagi kõige keerulisem omadus seisneb selles, et ta väljendab jõudu ja sihikindlust, kuid see ei ole alati sugugi konstruktiivne või positiivne jõud ja sihikindlus. Kui eesmärk on püstitatud õieti, on see tee kiirele edule, kui eesmärk ise on aga vale, suudab Maag oma erilise jõuga ka niisama tormiliselt hädaohu ja õnnetuse poole suunduda. Maag on alati seotud EGOga, kuid kui EGO hakkab liialt domineerima ja auahnus muutub valdavaks, siis pimestab see inimese selge nägemisvõime, ning inimene rakendab oma energia äärmuslikult egoistlike eesmärkide teenistusse unustades teiste inimeste vajadused. On olukordi kus Maag on sedavõrd tugev, et võib viidata ka olukorrale, kus me oleme teiste suhtes lausa lämmatavalt domineerivad.

Iga Tarot Suure Arkaani kaart on alati ka küsimus meile. Kui tõmbame Tarot pakist Maagi, siis peaksime endalt küsima: "Mis seisus on mu tahe ja energia? Kas olen valmis võtma initsiatiivi enda kätte, tõusma jalgadele ja alustama midagi uut? Kas olen valmis võtma kontrolli oma elu üle" aga ka "Kas ma pole ehk liiga intensiivne ja ei kõrveta sellega inimesi minu kõrval?"

Maag on olukord, kus kõik on meie endi kätes, kus meie mõtetele ja tahtele on antud tavaolukorraga võrreldes eriline jõud. See on eelis, ent see võib olla ka õnnetus, kui me ise oleme tasakaalust väljas ning kasutame oma jõudu afektiseisundis ja kaootiliselt.

Osho mõtteid

Mõned Osho mõtted, mis kunagi ammu olen tõlkinud ja ka varem ühes foorumis avaldanud (neid jätkub veel mitmeteks sissekanneteks):
Keegi ei pööra piisavalt tähelepanu individuaalsele. Selles on kõikide probleemide algpõhjus.

Selle tõttu, et individuaalsus näib nii väiksena ja ühiskond näib nii suurena mõtlevad inimesed, et kui me muudame ühiskonda muutub ka üksikisik. Kuid nii ei juhtu, sest "ühiskond" on ainult sõna. On ainult indiviidid, ei ole olemas mingisugust ühiskonda. Ühiskonnal pole hinge, temas ei saa midagi muuta. Muuta saab vaid individuaalsust, ükskõik kui väiksena see meile ka ei tunduks. Ja kui te teate, kuidas muuta individuaalsust, siis võite te seda kasutada kõikjal kõikide individuaalsuste suhtes.

*****

Ühiskond on üles ehitatud selliselt, et te ei mõtle kunagi oma potentsiaalile. Ja kogu õnnetus tuleb sellest, et te ei saa olla teie ise. Ainult olge teie ise ja te näete, et rohkem ei ole õnnetust, konkurentsi, ega muret selle pärast, et kellelgi on midagi rohkem kui teil. Kui te tahate et rohi oleks roheline, siis pole mõtet vaadata teisele poole aeda – tehke oma rohi rohelisemaks omaenda aiapoolel. Teha rohi rohelisemaks – see on ju nii lihtne.
Inimene peab juurduma oma potentsiaalsetes võimalustes ükskõik mida see talle ka ei maksaks. Ja maailm muutub nii kauniks, et seda on raske uskuda.

*****

Olge ettearvamatu ja pidevalt muutuv. Ärge kunagi lakake muutumast ja olemast ettearvamatu. Ainult siis võib teie elu olla rõõm.Sel hetkel mil te muutute ettearvatavaks, muutute te masinaks. Masin on ettearvatav. Ta oli eile selline nagu täna ja ta on ka homme samasugune. Ta ei muutu. Ainult inimesel on privileeg muutuda igal hetkel.

Sel päeval mil te lakkate muutumast, te mingis mõttes surete

*****

Vanemad on läbi sajandite kandnud idee sellest, et nende lapsed kuuluvad neile, et lapsed – need on eeskätt nende koopiad. Kuid koopia – see ei ole asi ise ning Olemine ei usu koopiatesse, ta rõõmutseb originaalsusest.

Te peate aitama lastel kasvada teist kõrgemaks. Te peate neil aitama teid mitte matkida. Selles on vanemate tegelik kohus – aitama lastel vältida imiteerimist. Lapsed – need on jäljendajad ja kellele püüavad nad enim sarnaneda ? Vanemad on ju nende kõige lähedasemad inimesed. Siiani on vanematele väga meeldinud, kui nende lapsed on nende sarnased. Isa tunneb uhkust selle üle, et poeg on tema moodi. Kuid sellisel juhul on üks elu ilmaasjata ära raisatud – siis ei ole ju vaja poega, siis piisab iseendast.

Tänu sellele väärideele – tunda uhkust meiega sarnanevate laste üle – oleme me loonud matkijate ühiskonna.

*****

Igasugune võrdlemise idee on absoluutselt vale

Iga indiviiv on täiesti unikaalne, sest pole olemas kedagi, kes oleks tema sarnane. Võrrelda võiks siis kui kõik inimesed oleksid sarnased, kuid nad pole sarnased. Isegi kaksikud pole päris sarnased. On võimatu leida veel üht inimest, kes oleks samasugune nagu teie. Nii et püüdes võrrelda täiesti unikaalseid inimesi, loome me endale ise raskusi.

*****

Inimese ja ainult inimese privileeg on olla üksi ja tõusta kogu maailma vastu – kui tunned et sinuga on tõde.

Kui tunned, et see on tee, mis viib vabaduseni, siis võta enda peale ükskõik milline vastutus.

***** 

Kui kingad ei pigista, siis unustatakse jalgade olemasolu; kui vöö ei pigista, unustatakse kõhu olemasolu; kui süda on tões unustatakse kõik mis on "poolt" ja "vastu"

Kui ei ole mingeid jõupingutusi, mingit sundimist, mingeid vajadusi, ega mingeid peibutusi – siis on teie asjad õieti. Te olete vaba inimene. Kõik mis on kerge – on õige. Alustage sellega mis on õige ja te tunnete kergendust. Jätkake seda mis on kerge – ja teil on õigus. Õige tee – see tähendab liikuda kergusega – see tähendab unustada tee olemasolu ja ka see et liikuda on kerge.

Palju võib saavutada tahtega, ent palju rohkemat tahtetusega. Ükskõik mida te ka oma tahte abil ei saavutaks, see jääb teie jaoks alatiseks raskuseks, see jääb alati konfliktiks, sisemiseks pingeks ja te võite igal hetkel sellest ilma jääda. Seda tuleb pidevalt säilitada, aga säilitamiseks on vaja jõudu ja seda saavutatut hoides te killustate ennast. Ainult see, mis on saavutatud ilma jõupingutusteta ei muutu teie jaoks kunagi raskuseks, ainult see, mis ei ole raskuseks võib olla igavene; ainult see, mis ei ole mingilgi viisil ebaloomulik võib jääda teiega alatiseks.

Reaalne, Jumalik saavutatakse läbi iseenda täieliku kaotamise selles. Isegi jõupingutused selle eesmärgi saavutamiseks võivad saada takistusteks, sest need takistavad teil iseennast kaotamast. Isegi jõupingutus enda kaotamiseks saab takistuseks. Kuidas te saate end kuidagiviisigi pingutada, et ennast kaotada ? Iga jõupingutus sünnib egost ning jõupingutused ainult tugevdavad egot. Ego – see on haigus, sellepärast tuleb kõik jõupingutused täielikult hüljata ja mitte midagi ei tule teha. Te peate ent täielikult olemasolusse kaotama, te peate saama uuesti äsjasündinud lapse sarnaseks, kes ei tea mis on õige, mis väär, kes ei tunne mingeid eelistusi. Niipea kui teis tekivad eelistused, niipea kui te teate, et see on õige ja too väär olete te juba haige ja reaalsusest kaugel.

Laps elab loomulikult, ta on totaalne, ta ei tee mingeid jõupingutusi, sest pingutada – tähendab endaga võidelda: osa teist on "poolt" ja teine osa "vastu" – siit ka jõupingutus.
Pidege meeles: te võite paljugi saavutada, just selles maailmas võite te palju saavutada jõupingutuste kaudu, sest jõupingutus – see on agressioon, jõupingutus – see on vägivald, jõupingutus – see on võistlus. Aga teises maailmas ei saa te jõupingutuste abil midagi saavutada ning need kes alustavad jõupingutustest peavad need lõppude lõpuks ikka kõrvale heitma.

Mõned meditatsioonid

Mõned meditatsioonid, mis ma olen enda jaoks üles kirjutanud Shakti Gawaini raamatust "Elu valguses"

Meditatsioon 1 – Vana minnalaskmine

Istuge või lamage, lõdvestuge, sulgege silmad ja hingake mõned korrad sügavalt sisse-välja. Väljahingamise ajal kujutage ette, et te lasete minna kõigel, mida te taha või mida te ei vaja. Laske kergelt ja ilma igasuguste pingutusteta kõigil pettumustel ja muredel ning väsimusel ära sulada. On aeg anda vabaks see vana eluviis, mis teie jaoks enam ei tööta. Kujutage ette, et iga hingetõmme lahustub pehmelt teie vanad harjumused, vanad iseloomuomadused ja kõik need asjaolud, mis takistavad teil saavutamast seda mida te tõesti tahate ning need lahkuvad teist. Iga kord kui te välja hingate ja lasete minna väikselgi hulgal vanadest harjumustest, loote te endas rohkem ruumi millegi uue jaoks.

Peale seda kui olete mõned minutid sellega tegelenud hakake kujutlema, et iga kord kui te sisse hingate, täitute te eluenergiaga, universumi elujõuga. Selle eluenergia sees on kõik, mida te vajate ja olete ihaldanud – armastus, jõud, tervis, ilu, küllus ja rikkus. Hingake seda iga hingetõmbega üha rohkem endasse. Kujutage ette, kuidas teie ees avaneb uus eluviis, täites teid elujõu ja energiaga. Kujutlege et teie elu kulgeb täpselt nii nagu te soovite seda kulgevat. Kujutlege et see uus elu on siin ja praegu ning tundke sellest rõõmu.

Kui te tunnete et meditatsioon on lõppenud, avage aeglaselt oma silmad ja „tulge” on tuppa tagasi. Kui võimalik, siis püüdke säilitada endas see uudsuse tunne. Pidage meeles, et te olete nüüd enesele uue elu loomise protsessis.

Meditatsioon 2 – Universumi kohalolu

Istuge või lamage, lõdvestuge, sulgege silmad ja hingake mõned korrad sügavalt sisse, iga väljahingamise ajal aga lõdvestage oma keha üha rohkem ja rohkem. Seejärel hakake hingama sisse veelgi sügavamalt ning väljahingamise ajal lõdvestage ka oma meel. Laske oma mõtetel täiesti vabalt voolata, ärge peatuge pikemalt ühelgi neist. Laske oma meelel olla ilma fookuseta. Lõdvestage ka oma teadlikkust ning viige see iseenda sisemisse sügavusse.

Kujutlege enda sees millegi väga võimsa kohalolu. See kohalolu on täiuslikult armastav, tugev ja tark. Ta toidab, kaitseb, juhib ja hoolitseb teie eest. Ajuti on ta väga tugev ja jõuline. Ta võib olla ka väga kerge, rõõmus ja mänguline. Kui te õpite teda tundma ja usaldama, teeb see teie elu erutavaks, tähendusrikkaks ja rahuldustpakkuvaks.

Teis võib tekkida mingi pilt, tunne või aisting, mis väljendab seda kõrgemat kohalolu. Aga isegi kui te midagi ei tunne, oletage siiski et ta on teis olemas.

Lõdvestuge ning nautige seda tunnet või mõtet, et Universum kannab teie eest täielikult hoolt. Lausuge vaikselt või häälega järgmist affirmatsiooni: „Ma tunnen ja usaldan Universumi kohalolu oma elus”

Meditatsioon 3 – Intuitsioon

Istuge või lebage mugavas poosis vaikses kohas. Sulgege silmad ja lõdvestuge. Hingake mõned korrad sügavalt sisse-välja lõdvestades iga väljahingamisega oma keha üha enam. Lõdvestage ka oma meel ja laske mõtetel voolata, ühelgi neist pikemalt peatumata. Kujutlege et teie meel muutub vaikseks rahulikuks järveks.

Nüüd fokuseerige oma meel oma keha sügavuses olevale kohale kõhu või solar plexuse piirkonnas. See peab olema koht, kus te tunnete asuvat oma „kõhutunnet” – just see on füüsiline piirkond kus te saate oma intuitsiooniga kergesti ühendust.

Kujutlege et selles piirkonnas elutseb tark olend. Te võite luua selle olendi kujutise või ka lihtsalt tunnetada et ta on selles piirkonnas. See tark olen on tegelikult teie osa – teie intuitiivne „mina”. Te võite temaga suhelda temaga vaikselt „kõneldes”, esitada talle palveid või küsimusi. Seejärel lõdvestuge, ärge mõtelge liialt pingeliselt oma ratsionaalse mõistusega ning olge avatud saabuvatele vastustele. Need vastused on tavaliselt väga lihtsad, nad tulenevad praegusest hetkest (mitte minevikust ega tulevikust) ja te tajute et need on õiged.

Kui te ei saa kohe vastuseid, heitke need küsimused endalt peast ning minge oma tavapärase elu juurde tagasi. Vastus saabub hiljem, kas teie sisemusest lähtuva tunde või idee vormis või siis väljaspoolt – mingi inimese, raamatu, sündmuse või millegi muu kaudu.

Näiteks võite te küsida: „Intuitsioon, ütle mulle, mida ma peaks praegu teadma. Mida ma pean oma praeguses olukorras tegema ?”

Usaldage tunnet mis teis tekib ja tegutsege vastavalt sellele. Kui see oli tõesti teie intuitsioon, siis veendute te varsti et see viib suurema virguse ja jõuni ning teie ees avanevad uued võimalused. Kui see ei vii nende asjadeni, siis ei järginud te mitte intuitsiooni vaid mingit muud häält enda sisemuses. Minge tagasi ning paluge selgitust.

Oma intuitsiooni kuulamine ja usaldamine vajab praktikat. Mida rohkem te sellega tegelete, seda lihtsamaks see muutub. Lõpuks omandate te võime oma intuitsiooniga ühendust võtta, esitada endale küsimusi ning te teate, et selles targas olendis teie sees on teie jaoks kirjeldamatu jõu ja väe läte, mis vastab teie küsimustele ja juhib teid. Kui te muutute selle juhtimise suhtes tundlikumaks omandate te võime teada igas situatsioonis, kuidas toimida. Teie intuitiivne jõud on alati teie käsutuses, millal iganes te seda ka ei vajaks. See avaneb teie ees kui te olete valmis ennast ja oma sisemist teadmist usaldama.

Armastus ja üksindus

Osholt küsiti: “Bhagwan, mitte kunagi varem pole ma tundnud nii palju armastust ja mitte kunagi varem pole ma tundnud sellist üksindust. Aitäh Teile, Bhagwan”

 

Osho vastas:

See on midagi nii sügavat, et seda on raske mõista, see on miski, millel on tohutu tähtsus. Armastus toob alati üksinduse. Üksindus toob alati armastuse. Nad on lahutamatud

 

Inimesed mõtlevad aga vastupidi. Inimesed mõtlevad: “Kui te armastate, kuidas te saate siis olla üksi?” Nad ei tee vahet kahel sõnal loneliness (sõnasõnalt “üksildus”, mahajäetus, mitte kellelegi vaja olemine) ja aloneness (sõnasõnalt “üksindus”, iseeneses rahuldumine, valmisolek toimida iseseisvalt, tugineda omaenese jõududele), Siit kogu see segadus.

 

Kui te armastate, siis ei saa te olla üksildane, mahajäetu, nii see tõesti on. Kuid kui te olete armastuses olete te kohustatud olema üksi, eneses rahulduv – see on veel tõesem. Üksildus, mahajäetus, eemaletõugatus – see on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab seda et te igatsete teiste järele. Mahajäetus tähendab et te olete kurvad, igatsevad, meeleheitel. Mahajäetus, üksildus tähndab et te olete hirmul. See tähendab, et teid on unustatud, et teid pole kellelegi vaja. Mahajäetus sarnaneb haavale.

 

Üksindus, iseeneses rahulolemine – see on nagu õis. Ma tean et teie sõnaraamatud ütlevad, et loneliness (mahajäetus) ja aloneness (iseeneses rahulolemine) on sünonüümid, kuid see pole sugugi nii. Need on täiesti erinevad nähtused. Mahajäetus, see on nagu haav, millest võib saada haavand. Mahajäetuse kätte on surnud palju rohkem inimesi, kui ükskõik millise haiguse kätte. Maailm on tulvil inimestest, kes kannatavad üksilduse, mahajäetuse käes ning üksilduse tõttu teevad nad jätkuvalt igasuguseid rumalusi et kuidagigi seda haava, seda tühjust, seda negatiivsust millegiga täita.

 

Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks et tunda end täidetuna. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarbima alkoholi ja teisi narkootikume alustades somast ja lõpetades LSD’ga, sest ta tahab iseendast ära unustada. Mahajäetus on nii inetu, nii õudne, nii sarnane surmaga, et inimene üritab selle eest ära joosta. Üksildane inimene istub televiisori ees nagu liimitult neli, viis, isegi kuus tundid. Keskmine ameeriklane istub teleri ees kuus tundi päevas, kuni tema silmad hakkavad punetama. Aga mida siis veel teha ? Kuhu minna? Kellega suhelda ?

 

Suhtlemine on katkenud. Inimesed ei räägi üksteisega. Maksimum, mida nad teevad, see on räägivad üksteise kõrval, kuid mitte üksteisega. Inimesed on unustanud kuidas teistega kontakti saada. Inimesed on muutunud paralleeljoonteks, mis kulgevad üksteisele väga ligidal, kuid ei kohtu mitte kusagil. Isegi abikaasad, isegi sõbrad, isegi niinimetatud armukesed – nemadki on vaid paralleeljooned, kes kunagi kokku ei saa. Nad kulgevad teineteisele väga lähedal lootes, et homme see kohtumine viimaks toimub, kuid see on vaid lootus, see on vaid illusioon. See aitab inimestel kuidagiviisi edasi elada.

 

Maailm on väga üksildane paik, seepärast inimesed lähevadki narkootikumide või seksi või mingit muud laadi meelelahutuse peale, mis võimaldab neil kasvõi lühikeseks ajakski unustada oma üksildus ja mahajäetus. Haavast voolab mäda. Ma peidame teda paljude erinevate meetoditega: suure varanduse ja omandatud asjade hulgaga, suurte losside, suurte rahade, paljude tehniliste seadmete abil – kuid haav jääb ja mingid tehnilised seadmed ei suuda seda meie eest varjata. Teil võib olla maailma suurim maja, kuid te olete selles ikka niisama üksildased kui oma väikeses osmikus. Üksildus ei tee mingit vahet: omand ei suuda muuta teie sisemist üksildust.

 

Ja siis alustavad inimesed suhteid teistega, kuid kuna nii ühed kui teised on mahajäetud ja kannatavad üksilduse käes, on suhted võimatud; suhted ei saa tuleneda puudusest. Suhted võivad tekkida vaid ääreni täis energiast, mitte kunagi puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis püüavad nad mõlemad üksteist ära kasutada. Nende suhe on vastastikune ekspluateerimine, mitte aga armastus ja kaastunne. Need suhted ei ole sõbralikud. Need suhted on pigem omamoodi vaen – väga kibedad, kuid suhkruglasuuriga kaetud. Varem või hiljem see glasuur aga kulub maha, peale mesinädalaid suhkur haihtub ning kõik muutub kibedaks. Ja nüüd on nad alles konksu otsas. Enne olid nad üksildased üksinda, kuid nüüd on nad üksildased üheskoos, mis teeb veel rohkem valu. Lihtsalt vaadake toas istuvaid meest ja naist: nad on mõlemad üksildased. Pealispinnal on nad koos, sügaval sisemuses on nad aga üksildased. Mees, kes on kaotanud end oma üksilduses ning naine kes on kaotanud ennast oma üksilduses. Ei ole kurvemat asja kui näha kaht armastajat, paari, kes mõlemad on üksildased – see on kõige kurvem asi maailmas.

 

Üksindus kui iseeneses rahuldumine on midagi sootuks muud. Küllus iseeneses on nagu lill – lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui iseeneses rahuldumine see on positiivne, see on terve. See on rõõm iseolemisest. See on rõõm sellest, et teil on teie oma isiklik ruum, omaenese kosmos

 

Ja kui te olete armastuses, siis te tunnete üksindust kui iseeneses rahuldumist, kui küllust iseeneses. See tunne on kaunis, see tunne on õnnistus

 

Ent ainult armastajad võivad seda tunda, sest ainult armastus annab teile julguse olla iseeneses rahul, ainult armastus loob teis iseeneses rahuldumise fooni. Ainult armastus teostub teis nii sügavalt, et teile pole enam kedagi muud vaja – ta suudate olla üksi. Armastus muudab teis sedavõrd kõikehaaravaks, et te suudate olla ühtne ja ekstaatiline

 

Oleks hea seda alati meeles pidada, sest vahel juhtub et armastajad ei anna teineteisele üksiolekuks piisavalt ruumi. Kui armastajad ei anna teineteisele piisavalt ruumi selleks et olla üksi purustab see armastuse, sest just iseenese küllusest ja üksiolekust ammutab armastus uut energiat, uusi mahlu. Kui te olete üksi, iseenesega, siis te kogude energiat selle hetkeni, mil see hakkab üle ääre ajama.

 

See üle ääre ajav voog muutub armastuseks: nüüd võite te minna ja jagada seda oma sõpradega, oma naistega, nendega keda te armastate. Nüüd on teil juba palju, mida jagada, tegelikult on seda isegi liiga palju – te lausa peate seda jagama. Ja seda ei tule mõista nii nagu te teeksite teistele teene; tegelikult teevad hoopin nemad teile teene. Kui pilved on rasked, siis peavad nad vabastama vihma ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihma sadada lasta, et ta imes vihma enesesse, et ta võttis vihma vastu nagu kalli külalise, et ta oli vihma suhtes külalislahke. Kui õis avaneb siis peab vabanema ka tema lõhn. Ta on tänulik tuultele, seda need viisid tema lõhna igasse suunda laiali.

 

Niiet kui te armastate tekib teis suur vajadus olla üksi, omaette – ainult armastuses tekib tõeline vajadus olla üksi, pidage seda meeles. Ja tõelised armastajad on need, kes annavad üksteisele vabaduse olla üksinda, omaette. Peatselt nad täituvad energiaga, ühinevad ning valavad oma energia teineteise peale. Üksioleku, iseeneses rahuldumise ajal tekib ääretu soov jagada. Mõistke seda rütmi: armastuse ajal soovite te olla üksi, üksioleku ajal soovite te armastust. Armastajad ühinevad ja eralduvad, üinevad ja eralduvad see on rütm. Eraldumine – see pole antiarmastus: eraldumine – see on lihtsalt uuesti oma iseeneses rahuldumise, selle ilu, selle rõõmu saavutamine. Ja kui te täitute rõõmuga, tekib teis sisemine, vältimatu vajadus seda teistega jagada. Miski ei suuda teie rõõmu tagasi hoida; rõõm, mida te suudate vaos hoida ei oma erilist väärtust. Rõõm on suurem kui teie; see ei saa olla teie poolt vaos hoitud. See on uputus! Te ei saa seda vaos hoida, te peate otsima inimesi kellega seda rõõmu jagada.

Kompromiss (Vikerkaare 6)

Ladusin täna jälle kaarte sest suht keeruline meeleseisund on saabunud. Hetkel kipub kõik olema nagu udus, ma ei suuda taibata kuhu see kõik võiks välja viia.

Kogu ladumine oli üsna loogiline ja ei ütelnud eriti midagi uut, ainus kaart oli 7 kaart ehk siis kogu selle asja võti peaks olema järgmine:

Kompromiss: 

Osho ütleb: „Ära ole tark, sest siis sa ei muutu, sest siis sa jääd samaks. Armastuse tee pooltehnikad ja meditatsiooni tee pooltehnikad tekitavad sinus suure segaduse. Nad ei aita sind… Kuid kelleltki abi palud teeb egole haiget, nii sa püüadki jõuda kompromissile. See kompromiss on aga palju ohtlikum, see viib su veel suuremasse segadusse, sest segadusest sündinuna saab ta tekitada vaid veel suuremat segadust. Katsu aru saada, miks sa kompromissi järgi igatsed. Varem või hiljem saab selgeks et kompromissid ei aita sind. Need on ainult meetod, kuidas üldse mitte mingis suunas minna, või püüad sa sellega oma segadusse sattumist ja kohmetust alla suruda. Ära suru midagi alla. Teadvusta oma seisukoht täiesti ja kui sa oled segaduses, siis mõtle, et sa oled segaduses. See oleks su esimene selge äratundmine – et sa oled segaduses. Sa oled teele asunud.”
 

Pildi selgitus: „Iidse Jaapani õukonnas valiti teenriteks tihti väikekurjategijad, kes siis kastreeriti. Tänu sellele et nad olid tundsid vöga hästi õukonna olusid, kujunesid nad tihti poliitiliste ja sotsiaalsete intriigide meistriteks ning omasid suurt telgitagust võimu. Mõlemad kujud sellel kaardil tuletavad meelde neid näruseid ja häbiväärseid olukordi, kuhu me võime sattuda, kui läheme kompromissile omaenese tõega. Teisele vastu tulla, oma seisukohast erinevat seisukohta mõista, ja teineteisega opositsioonis olevate jõudude sünteesi poole püüelda on midagi sootuks muud kui oma tõde reetes järele anda. Kui me vaatame sügavalt selle järeleandmise motiividesse, siis me avastame et tavaliselt soovime me midagi saada – kas see on siis võim või teiste heakskiit. Kui teis tekib kuisatus, siis olge valvel: sellise kompromissi viljad jätavad meile alati kibeda maitse suhu.

Mul on hetkel raske seda kaarti tõlgendada ja siia lisateksti kirjutada, sest nagu see kaart ütleb: olen ma segaduses, suures segaduses. Ma tean mida ma tahan, aga ma ei tea kuidas seda saavutada ja eelkõige, ma ei tea kuidas see teostub reaalsuses. Sest kuidas saada hakkama ühe suure kompromissiga – et hing tahab üht ja sa tunned isegi et pead tegema üht, aga see ei elata sind ära ning sa pead tegema hoopis midagi muud – selleks et ära elada. Ja kas seda kompromissi tehes on enam pärast jõudu oma unistuse jaoks ? Küsimused, küsimused. Vastuseid veel ei ole.