Olen nüüd tegutsenud juba mitu aastat tarot-nõustajana ning see aeg võimaldab juba mingeid kokkuvõtteid teha või ka üldjooni näha. Üha rohkem hakkab mulle selgeks saama, et üks suuremaid probleeme on see, et me ei räägi üksteisega. Eriti kehtib see eesti meeste kohta. Stsenaarium: mehel on mingid probleemid, kuid ta hoiab need enda teada ning tõrjub naise kõik küsimused vihaselt eemale, on minu praktikas vaat et tüüpsituatsioon. Tavaliselt järgneb selles situatsioonis varem või hiljem alkohol. Olen mõelnud, et alkohol on otsekui pseudo-pihiisa, alkoholiuimas on tunne, et kõik kuulavad sind ära, et kõik on sinu muredele avatud ning tihti ka tunne, et oled need juba kellegagi jaganud, ilma et reaalsuses oleks alkoholiuimas inimene oma probleemidest sõnagi piiksatanud.
Jah, mitterääkimine on meie põhjamaise ja kinnise rahva nuhtlus. Ning mida olen veel tähele pannud: need, kes ise rääkida ei julge ja ei suuda ning leiavad, et probleemide enesesse hoidmine on õige, suhtuvad vaenulikult neisse, kes rääkida julgevad. Olen minagi tihti tajunud oma ümbruses sellist suhtumist, et “kannata vaikselt, sest kõigil on raske”. Ja nii elataksegi otsekui suletud anumad ning paljudele on vaid alkoholi- või narkouim selleks ajaks, mil oma tavalisest suletusest kasvõi illusoorselt välja pääsetakse.
Astroloogid väidavad, et see tendents on mõnekümne aasta pärast muutunud ning paljud noored juba on teistsugused, kuid vaadates praegusi keskealisi, tekib küll vahel lootusetu tunne.