Praegune aeg on huvitav. Ehkki Veevalaja ajastu on juba lõppenud, toimub Kalade ajastu agoonia ning tolle ajastu egregorid osutavad uuele ajastule visa vastupanu. Kalade ajastu oli tugevate egregoride ajastu. Läänelikus maailmas omandas kristluse egregor keskajal oma suurima tugevuse ning ühendas kogu euroopa ühesuguse mõtlemise ja tundmisviisi alla. Peale kristluse nõrgenemist tekkis rahvus-egregoride ajastu, XIX ja XX sajand on jätkuva kristluse nõrgenemise ja rahvustunde tugevnemise aeg, sest tollal toimus paljude suurte euroopa rahvaste vabadusvõitlus ning rahvusliku identiteedi kujunemine. Ent rahvuslikud egregorid on juba palju nõrgemad kui keskaja üks ja ühtne kristlik egregor. XXI sajand on üleminukuaeg. Veel on maailmas palju Kalade ajastu inimesi, kelle psüühiline heaolu sõltub sellest et oleks olemas mingi väga tugev egregor, millele nad saaks häälestuda ning millest energiat ammutada. Need Kalade ajastu inimesed igatsevad tagasi ühtset võimsat kirikut, ühtset ühtede ideaalide ja selgelt määratletud agendaga rahvust, võimsat parteid jne – ühesõnaga neile on olemuslikult omane võimalikult tugeva egregori otsimine, et aga egregor saab tugevaks selle läbi kui palju on tal liikmeid, siis iseloomustab Kalade ajastu inimesi ka sallimatus teisitimõtlejate suhtes, sest iga teisiti mõtlev inimene on nende jaoks kaotatud jõukübe. Hoopiski ei saa nad aga aru Veevalaja ajastu inimestest, kes ei vaja enam suuri ja võimsaid egregore, sest nad tajuvad palju paremini kui varasemate ajastute inimesed omaenese missiooni, omaenese unikaalsust; tõsiasja, et mitte mingi suur idee ei saa väljendada piisavalt täpselt seda ülesannet, millega nad maale on kehastunud. Veevalaja ajastu on väikeste gruppide ajastu, ajastu kus domineerivad mitte kultuurid vaid subkultuurid, kus domineerivad mitte religioonid vaid palju hajusamalt seotud püüdlejate grupid (ei oska siinkohal leida head sõna nähtuse kohta mis asendab religiooni Veevalaja ajastul – religioon eeldab igal juhul tugevat ja orjastavat egregori). Ma ei tahaks näiteks neopaganlust selles mõttes enam religiooniks nimetada, et see on mitteorjastava egregoriga vaimne liikumine, kuuludes seega juba Veevalaja ajastusse.
Nende kahe inimeste grupi aga ka kahe energeetilise süsteemi vahel toimub praegu võitlus ja võib toimuda veel saja ja rohkema aasta jooksul. Kalade ajastu on kestnud üle 2000 aasta, on selge et see ei kao aastakümmetega vaid pigem on üleminekuperioodi pikkus mitusada aastat. Minu silmad ilmselt seda aega ei näe, kus Veevalaja on täielikult võidule pääsenud, ent ma saan aidata kaasa selle tulekule, just sellega et kõigis minule kättesaadavates kanalites räägin vajadusest olla ise, täita see unikaalne missioon millegi igaüks meist on Maale kehastunud ning täita see laskmata end häirida suurte egregoride jõust.
Nende kahe ajastu võitlus käib mitte ainult välismaailmas vaid ka inimhingedes ja ma pole üldse kindel kui palju on maailmas hetkel puhta Veevalaja ajastu hingi. Enamik meist on ikkagi mingis vahepealses staadiumis. Ühelt poolt me tunnistame et meie isiklik unikaalne Missioon on tegelikult olulisem, ent teisalt laseme ikka end mõjutada ka suurte gruppide ideaalidest või siis (sama nähtuse teine pool) tahame oma isiklikke ideaale suurtele gruppidele peale suruda. See on Kalade ajastu käitumine, ent on võimalik, et selles eksistentsis me sellest lõplikult ei vabanegi – ilmselt on siia kehastunud just need hinged, kes vajavad enda grupiideaalidest vabastamise õppetundi. Nii on täiesti tavaline, et tänasel ajastul inimhing on veidi neurootiline, olles rebitud kahe vastassuunalise jõu tegevusalasse – ühelt poolt tunneb ta vajadust alluda suure grupi ideaalidele (religioon, rahvus, poliitiline partei, kindlaksmääratud eetikakoodeks) teisalt aga tunneb et ei suuda ühegiga neist piisaval määral samastuda ning need katsed samastuda teevad hingevalu. Nii pendeldavadki need inimesed iseenese ja grupi ideaalide vahel saamata hetkekski rahu. See on raske periood, ent ega meie elu ei peagi kerge olema :D. Lõppkokkuvõttes võidab nagunii isiklik ideaal, ehkki see ei pruugi toimuda selle eksistentsi jooksul. Inimese areng on paratamatult üha suurema individualiseerituse suunas, üha suurema iseolemise suunas ning sellele ei saa lõputult vastu seist. Ent grupi egregorid omavad veel piisavalt jõudu et sellises vaheseisundis olevat inimest kõigutada.
Kui me loeme Veevalaja ajastu kirjeldusi, mida on kanaldajad meieni toonud, siis tundub see tihti mingi roosamannana: ehk sellepärast et kanaldatakse ainult häid ja positiivseid jooni – küll tuleb järgmise ajastu saabumisega ka mingeid negatiivseid jooni ja tegelikkus selline roosamanna ei ole. Kuid see polegi oluline. Peamine on see, et inimgrupid muutuvad iga aastaga järjest väiksemaks ja suurte egregorite mõju väheneb. See aga loob võimaluse maailmariigi tekkeks, sest maailmariik ei tähenda mitte üht suurt egregorit vaid eeskätt seda et riik on muutunud sekundaarseks.
Aga ma olen märkamatult kandunud poliitika valdkonda ja seepärast siinkohal ka lõpetan.
Read Full Post »
Tõde on tasakaal Valguse ja Pimeduse vahel! 