Viimastel päevadel ka blogimaailmast läbi käinud värinad partnerlusseaduse ja sellele vastanduva kristluse teemadel on tõstnud minu meelest veel ühe teema: milline on siis meie inimeste religioosne identiteet ja kas me isegi ühe inimese puhul saame alati rääkida selgest identiteedist?
Aga enne kui me üldse saame rääkida rahvuse religioossest identiteedist uuriks hoopis veidi üksikisiku identiteedi spirituaalseid aspekte. Siin tekib kohe küsimus sõna “religioosne” kasutamise kohta. Sel teemal sai mõned ajad tagasi Hanrahani blogis arutatud. Kas nö. “vaba spirituaalsust” ja mingi newage suuna järgimist või siis oma isikliku sünkretistliku maailmapildi kokkupanekut saab nimetada religioossuseks? Häda ongi selles, et eesti keel on nende terminite osas üsna vaene. Võtame kasvõi sõna “spirituaalsus” – eesti keeles sel pole nagu üldse väga konkreetset tähendust. On “vaimsus”, aga see vastab viimastel aegadel pigem “hingeharidusele”, sisaldades eelkõige silmaringi, orienteerumist kultuuris, ehk ka kombeid ja vaateid … aga ei pruugi üldse eeldada mingitki usku kõrgemasse eesmärki või metafüüsilistesse antustesse.
Seega on mu meelest meie keeles terminites tühimik, sest pole nagu sõna, mis võiks tähistada inimesi, kes küll ühegi väljakujunenud religioonid teed ei käi, aga sellegipoolest on liikumas Kõrgema Eesmärgi-Valgustuse-Jumala suunas, ükskõik millise nimetuse me sellele ka ei annaks. Seega pole mul ka enda vaadete kohta selget ja ühest terminit välja pakkuda. Tuleks kasutada ehk tavakeele sõnu suure tähega, nagu Tee või Siht, aga ikkagi jääb tulemus ähmaseks.
Ometi on minu ümbruses kõige enam just sellist tüüpi inimesi, kes igaüks oma Rada käivad, korjates killukesi siit ja sealt, luues oma isikliku maailmapildi ja tehes oma valikuid pigem ise kui traditsioonidele toetudes. Muuseas, ma pean seda täiskasvanuks saanud inimkonna üheks peamiseks tunnuseks … või kui teile ei meeldi sõna täiskasvanu, siis vähemalt keskkooli-aegne. Lapsepõlv, mil suured religioonid inimesi käekõrval talutasid, hakkab läbi saama, aga ta ei saa läbi järsult, vaid järk-järgult. Uskumine asendub tunnetusega ja usaldav järgmine teadliku tegutsemisega. Ses mõttes ma austan ka teadlikke ateiste, sest ka nemad eelkõige tegutsevad oma parema äranägemise järgi. Just see “oma” on eriti oluline.
Kui ma vaatan endas seda, mida võiks pidada religioosseks identiteediks, siis on see kirju nagu vikerkaar: seal on Aarma joogafilosoofia kiht, kristluse ja teoloogia kiht, budismi kiht, newage kiht ja kõige hiljutisemalt ka teoreetilise maagia kiht. Ent ükski neist kihtidest pole selle etapi läbimise järel täielikult ära heidetud, vaid eksisteerib mingites osades tänini.
Seega, mida neist võtta identiteedi aluseks. Tegelikult ei tahaks võtta ühtegi neist ega üldse seda identiteeti ühe sõnaga määratleda. Pigem armastan ütelda, et ma lihtsalt käin oma Teed parima äratundmise kohaselt.
Muuseas, kui rääkida riigi või rahva religioossest identiteedist, olen ma ka eestlaste puhul üsna ebaleval seisukohal: kes me siis õieti oleme? Naljakas on see, et kristlased ütlevad et eesti rahvas on kristlik, paganad, et eesti rahvas on paganlik, minu kogemus ütleb veel kolmandat – et eestlase uskumused on reeglina üsna ebamäärased ja usutakse “igaks juhuks kõike ja samas mitte midagi liiga tugevalt”, aga siin on üks häda. Enamasti me langetame otsuse inimeste järgi, kellega me kokku puutume. Aktiivsel kristlasel on aga suur hulk tuttavatest kristlased, maausulisel maausulised, newage järgijal samasugused vaimlejad … sest sarnased tõmbuvad. Aga just see sarnaste ring muudab meie jaoks üsna võimatuks määrata kui palju mingi vaade tegelikult on levinud.
Aga kas üldse on vaja selget identiteeti: “ma olen kristlane”, “ma olen maausuline”? Minusugune, kelle jaoks identiteedi hägusus on mõnes mõttes just vabaduse tunnus leiab kahtlemata, et see pole vajalik, aga tundub, et paljud vajavad siiski nii selget isiklikku identiteeti “ma olen Y” kui ka selget rahva kohta käivat identiteeti “eestlased on kristlased” või “eestlased on maausulised”. Mul on ainult kahju, et grupi identiteedi ühele joonele või vaatele taandamine jätab tihtipeale otsekui mõtteliselt grupist välja need inimesed, kes seda joont või vaadet ei evi.
Minu jaoks on ideaal just vaimne vabadus, mis tähendab suuresti ka selgest ja ühesest enese määratlemisest loobumist, sest Kõiksus on lakkamatu muutus ning see, mis kehtis täna ei kehti enam homme. Nii võiks ka ütelda, et minu meelest pole midagi imelikku selles, kui täna kommunist, homme kristlane, ülehomme budist, aasta pärast thelema järgija jne – eeldusel, et iga etapp vastab inimese enda sisemisele arenguetapile ja on seeläbi ehe (ehk siis ma kui mingi identiteet on võetud näiteks materiaalsete hüvede saamiseks, pole see ehe).
Ehk me inimestena tahamegi liiga palju nimetusi anda, määratleda, sõnastada … et otsekui püüda kinni hetke ja saavutada midagi kindlat ja muutumatut, sest kardame ebamäärasust. Ent hetkel kui ma mõistame, et ongi vaid muutus ja seetõttu on alatine ebamäärasus … lakkab ka vajadus nimesid nimetada.
Ehk siis … kas me püsivuse ja muutumatuse soovist lahti lastes enam üldse identiteeti vajame?
Tõde on tasakaal Valguse ja Pimeduse vahel! 