Üle hulga aja

See blogi on jäänud päris mitmeks kuuks unarusse: osaliselt lihtsalt muude tegemiste, osaliselt inspiratsiooni puudumise tõttu. See ei tähenda, et vaimsed teemad enam ei huvitaks: pigem vastupidi. Kuid vahel lihtsalt tekib tunne, et ehk pole need teemad ühiskonnas enam eriti olulised, sest kõik on muutunud sedavõrd asiseks ja materiaalseks, et nii vaimsus religioosses mõttes kui ka süvakultuur on vaid väheste friikide harrastus, sellal kui enamikku huvitab pigem raha teenimine vaheldumisi Meie Mehe, ööklubide ja muu meelelahutusega, mis ei eelda mitte mingit mõttetegevust. Nujah eks see on minu pessimism ühiskonna suhtes, mis siin räägib. Mõnes mõttes kadestan ma veendunud kommuniste, kes usuvad, et ka ühiskonda on võimalik muuta inimsõbralikumaks – mina pigem arvan et muuta saab ainult üksikisikut.

Praegu siin pikemalt ei kirjuta, valmistan uusi tekste ette, mida siia üles riputada. Lõpetuseks ainult üks Osho mõttetera ühiskonna kohta, mis ehk ka minu praegust suhtumist väljendab:

“Ühiskond annab teile kõik, aga ainult siis kui teie annate ühiskonnale oma vabaduse.  Ta hakkab teid austama, ta tõstab teid hierarhilises astmestikus kõrgele, annab teile kõrge ametikoha oma bürokraatlikus aparaadis – kuid selleks peate te loobuma vaid ühest asjast: oma vabadusest, oma individuaalsusest. Te peate saama massi osaks.

Mass vihkab neid, kes ei taha olla tema osad.

Mass on nördinud nähes enese keskel võõrast, sest võõras võib saada kokkupuutepunktiks”