Oshole esitati küsimus: “Ma tunnen end vahepeal tugevana, väga tugevana, kuid samal ajal tunnen end haavatavana, palju nõrgemana kui teised inimesed ja see tunne hirmutab mind”
Vastus: Siis kui te olete tõeliselt haavatavad, tunnete te end alati tugevatena, mitte aga nõrkadena. Kui Te olete tugev, tunnete te end haavatavana. Ainult nõrk inimene ei tunne hirmu. Tugev inimene on avatud, ta on avatud kõigele: avatud surmale, avatud kõikidele tuultele, avatud valgusele ja pimedusele, sõbrale ja vaenlasele. Tugev inimene on avatud, haavatav ning tema haavatavus teeb ta tugevaks. Kui haavatavus toob endaga kaasa nõrkuse idee, pole see haavatavus. Te ainult mõtlete et nõrkus – see on haavatavus. Need on väga sarnased ent ometi täiesti erinevad asjad. Nõrk inimene ei saa olla haavatav, see on võimatu: nõrk inimene ei saa seda endale lubada. Olla haavatav on suur luksus.
Nii et te olete täiesti õigel teel. Kui teie jõud kasvab saate te haavatavaks; kui teie haavatavus kasvab saate te tugevamaks. Oma jõu kõrgustes muutute vastsündinud lapse sarnaseks – te olete kui peen nagu äsja õidepuhkenud roos. See tundub paradoksaalsena, kuid ometi on see nõnda. Just sellest kõneleb Lao Zi kui ta ütleb, et olge mitte nagu kalju vaid nagu vesi, sest vesi pole mitte üksnes tugev vaid ta on ka haavatav. Kalju tundub tugevana, kuid tegelikult on ta väga nõrk – ta on suletud. Temas pole voolavust. Voolavus hirmutab, ei saagi mitte hirmutada, sest on risk. Niisiis kui vesi ja kivi põrkavad kokku, siis meie loogika ütleb, et vesi peab end võidetuks tunnistama, ent elus on täpselt vastupidi.
Võtke see lihtsalt omaks ja minge edasi. See saavutab oma kulminatsiooni ja too kulminatsioon saab olema suur kogemus.
Ärge kartke seda kui teie tundlikkus muutub peenemaks ja haavatavamaks, ärge kartke tunda oma jõudu. See tundub imelik, aga ma ütlen teile, et te tunnete hirmu, sest tajute oma jõudu. Ja kui te tunnete jõudu tekib kartus, sest te ei tea mida selle jõuga pärast peale hakata. Te võita hävitada, võite hävitada teisi, võite hävitada iseennast. Jõud on ohtlik, see on risk.
Inimese otsustavad elada miinimumi lähedal, sest see pole ohtlik. Kui te mõtlete jõudu, siis on väga suur risk, et seda mitte kasutada. Kui teil on sportauto, mis suudab sõita 250 kilomeetrit tunnis, siis on see risk, sest ühel päeval võite te otsustada sõitagi nii kiiresti. Asi ise muutub võimaluseks ja saab teile väljakutseks. Nii elavadki inimesed väikestel pööretel, sest nad teavad et nende jõud võib tungida pinnale ja mida nad selle jõuga siis peale hakkavad; siis on raske sellele vastu seista ning kiusatus on väga suur; nad tahaksid siiski tee täies pikkuses läbi sõita. Keegi aga ei tea mis võib juhtuda kui te kihutate kiirusega 250 kilomeetrit tunnis. Te ei tea kunagi, ja siit ka hirm.
