Esialgu testin vaid

Testpostitus

Autoritaarne ja humanistlik religioon!

Järgnev lõik on vaba tõlge Erich Frommi teosest “Psühhoanalüüs ja religioon”. Tõin ta siia blogisse ära sellepärast, et see väljendab päris hästi minu religioossuse motiive ja aluseid ning selgitab ka hästi miks ma ei suuda enam kristlust ega ühtegi teist autoritaarset religiooni järgida. Ütlen juba ette, et näitlikkuse huvides on Fromm siin tekstis autoritaarse ja humanistliku väga selgelt eraldanud, tegelikkuses on need pooled religioonides tihti erinevates vahekordades segatult.

Orientiiride süsteemi ja teenimise vajadus on inimolemisele seesmiselt omane. Tegelikult ei olegi inimeses ühtegi muud nii võimsat energia allikat. Inimesele ei ole vabadust valida, kas omada „ideaale“ või neid mitte omada, kuid tal on vabadus valida erinevate ideaalide vahel – valida selle vahel kas teenida võimu ja hävingut, või teenida mõistust ja armastust. Kõik inimesed on „idealistlikud“ see tähendab nad kõik püüdlevad millegi poole, mis jääb füüsilise rahulolu piiridest väljapoole. Inimesed erinevad ainult selle poolest, milliseid ideaale nad usuvad. Nii inimese kõige ülevamad kui ka kõige satanistlikumad avaldused on pigem tema hinge idealismi kui tema ihu vajaduste avaldumisvormid. Seetõttu on ekslik ja ohtlik ka relativism, mille kohaselt väärtuslik on igasugune ideaal või igasugune religioosne tunne. Me peame mõistma ideaale, kaasa arvatud neid, mis kuuluvad ilmalikele ideoloogidele, kui ühe ja sellesama inimliku vajaduse väljendusvorme ning andma neile hinnangu nende tõelisuse ja võime järgi avada inimvõimeid ning saada reaalseks vastuseks inimese vajadusele maailma tasakaalu ja harmooni järele.

Inimese idealismi kohta öeldu kehtib ka tema religioosse vajaduse suhtes. Ei ole olemas sellist inimest, kelles puuduks täielikult religioosne vajadus – éhk vajadus orientiiride süsteemi ja teenimisobjekti järele, kuid see vajadus ei räägi meile midagi tema avaldumise spetsiifilise konteksti kohta. Inimene võib kummardada loomi, puid, kullast või kivist iidoleid, nähtamatut jumalat, püha inimest või siis saatanliku välimusega juhti; ta võib kummardada esivanemaid, rahvust, klassi või parteid, raha või edu; tema religioon võib aidata kaasa nii hävitava alge kui armastuse arengule, nii inimeste rõhumisele kui vendlusele; ta võib inimese mõistusega kooskõlas olla või viia mõistuse halvatud seisundisse; inimene võib pidada oma süsteemi religioosseks, ilmaliku iseloomuga süsteemidest erinevaks, aga võib ka arvata, et tal üldse religiooni ei olegi ning tõlgendada oma kindlate, eeldatavasti ilmalike eesmärkide teenimist – nagu näiteks võim, raha või edu – lihtsalt kui hoolitsust praktiliste ja kasulike asjade eest. Küsimus pole selles, kas religioon on või teda ei ole, vaid selles millist liiki religioon see on: kas see on religioon, mis aitab kaasa inimese arengule ja temale omaste inimlike jõudude avaldumisele või on see religioon, mis need jõud halvab…

… Kõigi religiooni tüüpide kirjeldamine on siinkohal ilmselt ebakohane, me ei suuda siin selgitada isegi paljut sellist, mis on psühholoogia seisukohalt huvitav. Seepärast tegelen ma ainult ühe eristusega, mis minu meelest on kõige olulisem. See kehtib nii teistlike kui mitteteistlike religioonide suhtes ja see on jagunemine autoritaarseteks ja humanistlikeks religioonideks.

Mida kujutab endast autoritaarne religioon? Püüdes defineerida religiooni üldse annab „Oxfordi sõnastik“ pigem täpse autoritaarse religiooni definitsiooni: „(Religioon on) mingi tema saatuse üle valitseva ja temalt kuulekuset, austamist ja kummardamist nõudva kõrgema jõu tunnistamine inimese poolt“

Rõhk on siin sellel, et inimest valitseb temast kõrgemal olev väline jõud. Autoritaarseks muudab selle aga ka idee, et see jõud on valitsedes volitatud nõudma „kuulekust, austamise ja kummardamist“, kusjuures kuulekuse, austamise ja kummardamise põhjused ei tulene mitte jumala moraalsetest omadustest, vaid üksnes faktist et ta valitseb s.o. omab võimu inimese üle. Veelgi enam, see sõna tähendab seda, et kõrgemal jõul on õigus sundida inimest teda kummardama ning kummrdamisest keeldumine võrdub patuse teo sooritamisega.

Autoritaarse religiooni ja autoritaarse religioosse kogemuse oluliseks elemendiks on täielik kapitulatsioon inimesest väljapool oleva jõu ees. Sellise religiooni olulisim voorus on kuulekus ning olulisim patt – mittekuuletumine. Sedavõrd, kuivõrd jumalus on tunnistatud kõikvõimsaks ja kõiketeadvaks, on inimene tunnistatud jõuetuks ja tähtsusetuks ning talle saab osaks jumaluse arm vaid täieliku kuuletumise korral. Tugeva jõu kummardamine on aga üks teid, kuidas inimene väldib üksinduse ja piiratuse tundeid. Kapitulatsiooniaktis kaotab ta oma iseseisvuse ja terviklikkuse, kuid omandab kaitstuse tunde, saades otsekui temas aukartust tekitava jõu osaks…

Seevastu humanistlik religioon seab keskpunkti inimese ja tema jõud. Inimene peab arendama oma mõistust, et mõista ennast, oma suhteid teistega ning oma kohta Universumis. Ta peab jõudma tõeni kooskõlas oma piiratuse ja oma võimetega. Ta peab endas arendama võimet armastada nii teisi kui iseeennast ning tunnetama kõigi elavate olendite ühtsust. Tal peavad olema põhimõtted ja normid, mis teda selle eesmärgini viivad. Sellises religiooni tüübis väljendub religioosne kogemus ühtsustundes kõigega, mis põhineb inimese sugulusel maailmaga, mida ta saab mõtte ja armastusega tunnetada. Humanistlikus religioonis on inimese eesmärk mitte suurima jõuetuse vaid suurima jõu saavutamine; selle voorus on eneseni jõudmises (eneserealisatsioonis), mitte kuulekuses. Valitsevaks meeleoluks on rõõm, mitte kannatus ja süü, nagu autoritaarses religioonis.

Humanistlike religioonide näideteks võib pidada varast budismi, taoismi, Spinoza õpetust, mõningaid suundi judaismis ja kristluses (eriti müstitsismi), aga ka Mõistuse Religiooni Prantsuse Revolutsiooni päevil.

See, mida humanistlik religioon peab inimese sihiks – ehk siis inimese võime tõusta endast kõrgemale ja mingis mõtte ise kõrgemaks olendiks saada, on autoritaarse religiooni seisukohalt kõrkus ja vastuhakk Jumala tahtele.

Räägi!

Olen nüüd tegutsenud juba mitu aastat tarot-nõustajana ning see aeg võimaldab juba mingeid kokkuvõtteid teha või ka üldjooni näha. Üha rohkem hakkab mulle selgeks saama, et üks suuremaid probleeme on see, et me ei räägi üksteisega. Eriti kehtib see eesti meeste kohta. Stsenaarium: mehel on mingid probleemid, kuid ta hoiab need enda teada ning tõrjub naise kõik küsimused vihaselt eemale, on minu praktikas vaat et tüüpsituatsioon. Tavaliselt järgneb selles situatsioonis varem või hiljem alkohol. Olen mõelnud, et alkohol on otsekui pseudo-pihiisa, alkoholiuimas on tunne, et kõik kuulavad sind ära, et kõik on sinu muredele avatud ning tihti ka tunne, et oled need juba kellegagi jaganud, ilma et reaalsuses oleks alkoholiuimas inimene oma probleemidest sõnagi piiksatanud.

Jah, mitterääkimine on meie põhjamaise ja kinnise rahva nuhtlus. Ning mida olen veel tähele pannud: need, kes ise rääkida ei julge ja ei suuda ning leiavad, et probleemide enesesse hoidmine on õige, suhtuvad vaenulikult neisse, kes rääkida julgevad. Olen minagi tihti tajunud oma ümbruses sellist suhtumist, et “kannata vaikselt, sest kõigil on raske”. Ja nii elataksegi otsekui suletud anumad ning paljudele on vaid alkoholi- või narkouim selleks ajaks, mil oma tavalisest suletusest kasvõi illusoorselt välja pääsetakse.

Astroloogid väidavad, et see tendents on mõnekümne aasta pärast muutunud ning paljud noored juba on teistsugused, kuid vaadates praegusi keskealisi, tekib küll vahel lootusetu tunne.

Vanast lahkumise raskus

Vaatasin täna oma astroloogilisi seise. Kõige tugevamaks kuulutas astroloogiaprogramm transiitse Jupiteri opositsiooni sünnikaardi Põhjasõlmega.

See on stressirikka suhtlemise periood: aeg, kus inimene heidab kõrval need grupid ja inimesed, kes pole tema elu sihiga kooskõlas või kes selle saavutamist lausa takistavad. See aeg on piisavalt raske, sest raske on lasta lahti vanadest suhetest ja harjunud tutvusringkonnast, ehkki kogu mu olemus ütleb mulle, et minu praeguse isiku seisukohalt on nad ainult takistuseks. Meie eesmärgid, mis mingil hetkel kattusid, on praeguseks muutunud väga erinevaks: mina nende jaoks liiga tõsiseks, nemad minu jaoks liiga kerglasteks. Loomulik et tuleb lahku minna, sest pole mõtet suhelda nii, et üksteisele tehakse haiget või põhjustatakse raevuhooge.

Aga ikkagi on iga selline lahtilaskmine raske, seda enam, et eelneb mitmete aastate pikkune koosveedetud aeg.

Üle hulga aja

See blogi on jäänud päris mitmeks kuuks unarusse: osaliselt lihtsalt muude tegemiste, osaliselt inspiratsiooni puudumise tõttu. See ei tähenda, et vaimsed teemad enam ei huvitaks: pigem vastupidi. Kuid vahel lihtsalt tekib tunne, et ehk pole need teemad ühiskonnas enam eriti olulised, sest kõik on muutunud sedavõrd asiseks ja materiaalseks, et nii vaimsus religioosses mõttes kui ka süvakultuur on vaid väheste friikide harrastus, sellal kui enamikku huvitab pigem raha teenimine vaheldumisi Meie Mehe, ööklubide ja muu meelelahutusega, mis ei eelda mitte mingit mõttetegevust. Nujah eks see on minu pessimism ühiskonna suhtes, mis siin räägib. Mõnes mõttes kadestan ma veendunud kommuniste, kes usuvad, et ka ühiskonda on võimalik muuta inimsõbralikumaks – mina pigem arvan et muuta saab ainult üksikisikut.

Praegu siin pikemalt ei kirjuta, valmistan uusi tekste ette, mida siia üles riputada. Lõpetuseks ainult üks Osho mõttetera ühiskonna kohta, mis ehk ka minu praegust suhtumist väljendab:

“Ühiskond annab teile kõik, aga ainult siis kui teie annate ühiskonnale oma vabaduse.  Ta hakkab teid austama, ta tõstab teid hierarhilises astmestikus kõrgele, annab teile kõrge ametikoha oma bürokraatlikus aparaadis – kuid selleks peate te loobuma vaid ühest asjast: oma vabadusest, oma individuaalsusest. Te peate saama massi osaks.

Mass vihkab neid, kes ei taha olla tema osad.

Mass on nördinud nähes enese keskel võõrast, sest võõras võib saada kokkupuutepunktiks”

Katke Osho raamatust “Sinepiiva” (Tooma evangeeliumi põhjal)

Jeesus ütles: Õndsad on üksikud ja valitud, sest teie leiate Kuningriigi, sest teie tulite sealt ja te lähete sinna.

Inimese sügavaim motiiv on olla täiesti vaba. Vabadus mokša see on eesmärk. Jeesus kutsub seda Jumala Kuningriigiks: olla nagu kuningas, sümboolses mõttes muidugi, nii et teie olemisel ei ole mingeid piiranguid, mingeid köidikuid, mingeid piire – te eksisteerite kui lõpmatus, te ei põrka kunagi ega kusagil kellegagi kokku, just nagu oleksite te täiesti üksi.

Vabadus ja üskindus on ühe ja sama asja kaks aspekti. Mahavira nimetab oma mokša mõistet kaivalya. Kaivalya tähendab olla täiesti üksik, otsekui kedagi teist polekski olemas. Kui te olete täiesi üksi, kes on siis teie köidikuteks ? Kui te olete täiesti üksi, kes on siis teistsugune ? Vaat miks need, kes otsivad vabadust, peavad leidma oma üksinduse – nad peavad leidma tee, mõtte, meetodi, kuidas sellist üksindust saavutada.

Inimene sünnib maailma osanda; ühiskonna, pere liikmena, kui osake teistest. Teda ei kasvatata mitte kui üksikut vaid kui ühiskondlikku olendit. Kogu treening, haridus, kultuur seisneb selles, kuidas teha last sobivaks ühiskonna osaks, kuidas õgvendada teda teistega sobivaks. Seda nimetavad psühholoogid kohandumiseks. Kui keegi on üksik, siis tundub ta kohanematuna.

Ühiskond eksisteerib kui omamoodi võrk, mudel paljude isiksuste jaoks, mass. Seal võib teil olla väheke vabadust – liiga kalli hinna eest. Kui te järgnete ühiskonnale, kui te muutute teiste kuulekaks osaks, siis annavad nad teile väikese vabaduse maailmakese. Kui te saate orjaks, antakse teile vabadust. Kuid see vabadus, mis teile anti, võidakse iga hetk tagasi võtta, sellel vabadusel on väga kõrge hind. See on kohandumine teistega, nii et piirid jäävad kindlalt püsima.
Ühiskonnas, ühiskondlikus olemises, ei saa keegi jääda absoluutselt vabaks. Juba teiste olemasolu fakt sünnitab kannatuse. Sartre ütleb: “Teine – see on põrgu” ja tal on täiesti õigus, sest just teine loob teis pinge, te olete rahutud teiste tõttu. See loob kokkupõrkeid, sest ka teine on samamoodi absoluutse vabaduse otsingul nagu teiegi, aga absoluutne vabadus on olemas vaid ühele.

Isegi teie niinimetatud kuningas pole täiesti vabad ja ei saa kunagi olla. Neil võib olla mulje et nad on vabad, kuid see mulje on vale: neid peab kaitsma, nad sõltuvad teistest, nende vabadus – see on vaid fassaad. Kuid sellest hoolimata, just sellest ajendatuna – olla täiesti vaba – tahavad inimesed saada kuningateks, imperaatoriteks. Imperaatoril on võlts tunne, et ta on vaba. Mõni tahab saada väga rikkaks, sest rikkus annab ka võltsi tunde, et te olete vaba. Kuidas saab vaene olla vaba ? Tema vajadused saavad tema köidikuiks, ta ei suuda rahuldada oma vajadusi. Ükskõik kuhu ta ka ei läheks on tema ees sein, mida ta ei suuda ületada. Siit ka kirg saada rikkaks. Oma sügavuses on see tung olla täiesti vaba, kõik kired tekivad sellest. Kuid kui te liigute vales suunas, ei saavuta te kunagi sihti, sest juba algusest peale oli teie suund vale, te lasite kõik jäest juba esimesest sammust alates. 

Vana-heebrea keeles on sõna “patt” kaunis. See tähistab inimest, kes on kaotanud eesmärgi, selles sõnas ei ole süü varjundit. Patt tähistab seda, kes on kaotanud sihi, kes on eksinud, aga religioon tähistab naasmist õigele teele, sihi mittakaotamist. Eesmärgiks on absoluutne vabadus, religioon on vaid vahend selle leidmiseks. Vaat miks te peate mõistma, et religioon eksisteerib antisotsiaalse jõuna: juba tema loomus on antisotsiaalne, sest ühiskonnas pole absoluutne vabadus võimalik.
Psühholoogia on ühiskonna teenistuses. Psühhiaater püüab teid igal võimalikul viisil teha uuesti ühiskonnaga kohanenuks – ta on ühiskonna teenistuses. Ka poliitika on ühiskonna teenistuses. Ta annab teile veidi vabadust, nii et teid saaks teha orjaks. See vabadus on üksnes pistis, see võidakse iga kell tagasi võtta. Kui te arvate et olete täiesti vaba võite te varsti olla vanglas. Poliitika, psühholoogia, kultuur, haridus – need kõik teenivad ühiskonda. Vaid religioon on oma põhialustes mässumeelne. Kuid ühiskond on teid petnud. Ta on loonud oma enda religioonid: kristluse, budismi, hinduismi, islami. Need on sotsiaalsed trikid. Jeesus on antisotsiaalne !!!

Vaadake Jeesust: ta ei olnud just liialt austatud inimene, ta ei saanud seda olla. Ta on seotud kahtlaste antisotsiaalsete elementidega, ta oli hulgus, väljatõugatu – ja pidigi olema, sest ta ei allunud ühiskonnale, ei kohandanud ennast sellega. Ta lõi teise ühiskonna, väikese järgijate grupi. Ašramid eksisteerivad kui antisotsiaalsed jõud, muidugi mitte kõik ašramid, sest ühiskond üritab teid petta valerahaga. Kuid kui saja ašrami seas on kasvõi üks tõeline, on sedagi piisavalt, sest see üks eksisteerib kui alternatiivne ühiskond, seistes vastu ühiskonnale, massile, keda Jeesus nimetas “nemad” – nimetule massile.
On olnud koolkondi, näiteks Buddha Bihari klooster, mis on püüdnud luua ühiskonda mis ei oleks ühiskond. Nad lõid vahendid ja meetodid teha teid täiesti vabadeks: mitte mingeid köidikuid, mitte mingit distsipliini, mitte mingeid piiranguid, teil lubati olla lõpmatud ja lubati olla Kõik.
Jeesus on antisotsiaalne, Buddha on antisotsiaalne, kuid kristlus ja budism ei ole antisotsiaalsed. Ühiskond on väga kaval, ta assimileerib kohe; isegi antisotsiaalsed nähtused assimileeritakse sotsiaalsete poolt. Ühiskond loob fassaadi, ta annab teile valeraha ja siis olete te õnnelikud nagu väikesed lapsed, kellele anti rinna asemel kummist lutt. Nad imevad seda ja usuvad, et neid toidetakse. See lohutab neid ja nad jäävad magama.
Kui laps on rahutu tehakse alati nii: antakse talle lutt. Ta imeb seda, uskudes, et saab toitu. Ta jätkab imemist ja see muutub monotoonseks protsessiks; mitte mingeid muutusi, lihtsalt imemine – see on nagu mantra. Ja siis jääb ta väsinuna magama. Budism, kristlus, hinduism ja kõik teised ismid, mis on saanud tunnustatud religioonideks on lihtsalt võltsrind. Nad annavad teile rahuloleku, hea une, nad võimaldavad teil leida lohutust teid ümbritsevas piinavas orjuses; nad annavad tunde, et kõik on korras, et miski pole halvasti. Nad on rahustid, nad on narkootikumid.

Mitte ainult LSD ei ole narkootikum. Ka kristlus on narkootikum ja palju peenem, palju keerulisem, sest ta annab teile omamoodi pimeduse. Te ei pea nägema mis toimub, te ei pea nägema, kuidas kaob teie elu, te ei näe enam haigust, mille te olete kogunud paljude elude jooksul. Te istute vulkaanil, nemad aga ütlevad teile jätkuvalt, et kõik on korras: Jumal on taevas, valitsus on maa peal ja kõik on korras. Ja preestrid ütlevad teile: “Teie ei pea muretsema, sest meie oleme siin. Te peate andma kõik meie kätte ja meie hoolitseme teie eest nii selles kui teises ilmas” Ja te jätategi kõik nende kätta – vaat miks te olete hädas.

Ühiskond ei saa anda teile vabadust, ta ei saa teha kõiki täiesti vabadeks. Kuidas siis olla ? Kuidas pääseda ühiskonnast välja ? Vaat milles on religioosse inimese küsimus. Kuid see näib olevat võimatu – ükskõik kuhu te ka ei läheks – seal on ka ühiskond; võib liikuda ühest ühiskonnast teise, aga ikka olete te ühiskonnas. Võite isegi minna Himaalaja mägedesse – siis loote te ühiskonna seal. Te hakkate rääkima puudega, sest on väga raske olla üksi. Te sõbrunete lindude ja loomadega ja varem või hiljem saab neist teie pere. Te hakkate iga päev ootama lindu, kes lendab kohale ja laulab teile hommikuti. Te ei mõista, et nüüd olete ta juba saanud sõltuvaks, juba on saabunud keegi “teine”: kui lind ei saabu tunnete te rahutust. Mis linnuga juhtus ? Miks ta ei tulnud ? Lülitub sisse mingi pinge, mis ei erine kuidagi teie murest oma naise või lapse pärast. Isegi Himaalajasse sõites olete te loonud ühiskonna. Nii et mõistke, ühiskond ei ole teist väljaspool, see on miski teie enese sees. Ja niikaua kui põhipõhjus teie enese sees ei kao on ühiskond teiega, ükskõik kuhu te ka ei läheks. Isegi hipikommuuni astudes astub ühiskond sinna koos teiega ja temast saab sotsiaalne jõud.

Kui te lähete ašrami või kloostrisse läheb ka ühiskond sinna. See ei ole ühiskond, mis tuleks teiega kaasa, see olete teie ise. Teie loote enda ümber ühiskonna. Teie olete looja. Miski teis eksisteerib kui seeme, mis loob ühiskonna. See seeme näitab, et seni kui te pole täielikult muutunud, ei saa te väljuda ühiskonna raamidest. Aga kõik ühiskonnad on samased: vormid võivad muutuda, aga nende alus on alati sama.

Miks te ei suuda elada ilma ühiskonnata ? See on ju segaja teie teel! Isegi Himaalajas te jätkuvalt ootate kedagi: te võite istuda puu all ja mediteerida ning ometi ikka kedagi oodata; teekäijat, jahimeest, suvalist inimest, kes teist mööduks. Ja kellegi saabudes te muutute veidi õnnelikumaks. Üksinduses olete te kurvad, aga kui saabub keegi teine võite te keelt peksta, võite küsida: “Mis maailmas uut? Ega teil ajalehte ei ole?” või “Rääkige mulle uudiseid. Ma janunen nende järgi” Miks ?
Esimene: te tahate olla vajalik. Teis on sügav vajadus olla vajalik. Kui teid pole kellelegi vaja tunnete te end kasutute ja mõttetutena; kui teid on kellelegi vaja, annab see teile tähtsust, te tunnete end tähtsamana. Te ütlete: “Ma pean hoolitsema naise ja laste eest” – otsekui te kannaksite neid nagu kandamit – ja teil pole õigus. Te räägite nagu täidakside ülimalt vastutustundlikult oma kohust. See on vale ! Kujutlege korraks, et teie naine ja lapsed on kadunud, mida te siis teete ? Äkki te tunnete, et teie elu muutus mõttetuks, sest teid pole neile vaja. Väikesed lapsed kes teid ootavad annavad teile tunde, et teid on vaja. Nüüd kui teid pole kellelegi vaja, te heidate meelt, sest kui teid pole kellelegi vaja ei pööra keegi teile ka tähelepanu; kas te olete olemas või teid pole olemas – sellel pole erilist vahet.

Miks makstakse psühhoanalüütikule nii suuri summasid, selle eest et ta lihtsalt istub ja kuulab ? Teie lamate diivanil ja psühhoanalüütik lihtsalt istub oma tugitoolis ja kuulab teid – aga ta pöörab teile tähelepanu. Muidugi peate te selle eest maksma, aga te tunnete ennast hästi. Kabinetist väljute te hoopis teise inimesena: teie kvaliteet on muutunud, te võite laulda viisijupikest, võite vilistada. Aga see ei jää alatiseks nii – järgmisel nädalal peate te jälle sellesse kabinetti tulema – kuid kui keegi kuulab, pöörab teile tähelepanu, annab ta teile mõista, et teid tasub kuulata. Ta võib üldse mitte midagi rääkida, aga isegi siis olete te rahul.

Teis on sügav vajadus olla vajalik. Keegi peab teid vajama, muidu te kaotate pinna jalge alt, te vajate seltskonda ja ühiskonda. Isegi kui keegi teiega võitleb – on see hea, see on teie meelest parem kui olla üksi, sest lõppude lõpuks ta pühendab teile tähelepanu kui vaenlasele – te võite temast mõtelda.

Kui te armastate, siis vaadake seda vajadust. Vaadake hästi armunuid; kui te ise olete armunud on seda vaadelda raske, sest te olete hullud, te ei ole päris ise. Aga vaadake armunuid kui nad ütlevad üksteisele: “Ma armastan sind” – kuid oma südamepõhjas nad tahavad olla armastatud. SEE EI OLE ARMASTUS, selle tunde põhiloomus on selles et olla armastatud, nad armastavad ainult selleks et olla armastatud. Peamine ei ole armastada vaid olla armastatud.

Vaat miks armunud süüdistavad pidevalt teineteist: “Sa ei armasta mind enam”. See on kõige olulisem. See vajadus on lõputu – põhjatu. Järelikult on sellest tekkivad köidikud lõputud, sest seda vajadust ei ole võimalik rahuldada. Ükskõik mida teie armastatu ka ei teeks tunnete te ikka, et on võimalik veel rohkem ja te loodate alati rohkemat. Ja kui teile jääb väheks tunnete te pettumust. Ja armunu mõtleb: “Mina armastan, aga tema – ei vasta minu armastusele nii nagu võiks” Teine omakorda mõtleb samades terminites. Milles siis asi ? Mitte keegi ei armasta. Seni kui te ei saa Jeesuseks või Buddhaks ei SUUDA te armastada, sest armastada suudab vaid see, kelles on kadunud vajadus olla vajalik

Selles seisundis milles te praegu olete ei saa te armastada; seisundis, milles te olete on teie armastus võlts. Te ainult näitlete et armastate selleks et võiksite olla teise poolt armastatud, ja teine teeb sedasama. Vaat miks armunud on alati hädas – nad mõlemad petavad teineteist ja nad mõlemad tunnevad end petetuna. Olete te kunagi kedagi tõeliselt armastanud ? Kogu südamest ? Ei. Te pole kunagi selle pärast muret tundnud, te olite veendunud, et armastate. Probleem on alati teises, iseennast te ei näe.

Mitte keegi ei vaata iseennast: silmad vaatavad teisi, kõrvad kuulavad teisi, käed sirutuvad teiste poole – keegi ei sirutu iseenda poole, ei vaatle ennast. Armastus tuleb siis kui teis sünnib kristalliseerunud hing, Mina. Egoga ei tule see kunagi välja, ego tahab olla armastatud, armastus on toit mida ego vajab. Te armastate nii, et muutute vajalikuks inimeseks. Te annate lastele elu mitte sellepärast et armastaksite lapsi, vaid sellepärast, et siis on teid kellelegi vaja ja te saate kõigile rääkida: “Vaadake kui paljusid kohustusi ma täidan, vaadake milline vastutus minu peal lasub ! Ma olen isa, ma olen ema …” Kõik see on aga vaid teie ego ülistamine.
Niikaua kui vajadus olla vajalik ei ole ära heidetud ei saa te olla üksikud. Minge Himaalajasse ja te loote ühiskonna. Aga niipea kui vajadus olla vajalik on ületatud olete te üksi kõikjalt kus te ka ei viibiks, turuplatsil, suurlinna keskel … 

Nüüd kuulake uuesti Jeesuse sõnu.
Õndsad on üksikud ja valitud,
sest teie leiate Kuningriigi,
sest teie tulite sealt
ja te lähete sinna

Süvenegi igasse sõnasse. “Õndsad on üksikud …” Kes on üksik ? See, kelle vajadus olla vajalik on ära heidetud, see kes rahuldub täielikult iseendaga, see kes on täielikult iseendaga rahul; see kes ei vaja enam kedagi, kes räägiks talle kui mõttekas tema olemasolu on. Tema mõte on temas endas. Nüüd ei tule tema tähtsus enam teistest, ta ei nuru seda teiste käest, tema tähtsus tuleb tema enda olemusest. Ta ei ole enam kerjus, ta elab iseenesega.

Teie ei saa elada iseenesega. Üksinduses muutute te rahututeks: te tunnete kohe ebamugavust, sügavat rahutust. Mida teha ? Kuhu minna ? Te lähete klubisse, kirikusse, teatrisse või kauplustesse kuid te lähete kuhugile, te kohtute teistega.

Olla üksi on väga raske ja ebatavaline. Milleks selline soov ? Siis kui te olete üksi kaob kogu teie tähtsus ja tähendus. Te lähete ja ostate midagi poest, müüja käest ei saa te mitte asju vaid ta annab teile tähtsuse, sest te lähete ostma kasutuid asju. Te ostate üksnes ostmise pärast, kuid müüja vaatab teie peale nagu te oleksite kuningas. Ta käitub nii, nagu sõltuks ta teist, ehkki te tegelikult teate väga hästi, et see kõik on vaid mask. Vaat kuidas ekspluateerivad teid kaupluste omanikud, müüjale olete te täiesti ükskõik, tema naeratus on teeseldud, ta naeratab igaühele, temas pole midagi mis oleks suunatud just nimelt teile, kuid te ei pööra sellele tähelepanu. Ta naeratab, tervitab ja võtab teid vastu nagu oleksite te oodatud külaline. Ja te tunnete end mugavalt, te olete jälle keegi, sest on olemas inimesed, kes teist sõltuvad, see kaupluse omanik ometi ootas teid …
Te otsite alati pilke mis annaks teile väärtust. Kui naine vaatab teid muutute te korraga oluliseks, väga oluliseks, see hetk on teie jaoks unikaalne. Vaat miks loob armastus nii tugeva kiirguse – armastus annab teile rohkem elu. Kuid probleem on selles, et üks ja seesama naine kes teid iga päev pidevalt vaatab ei aita eriti. Kuidas ammutata tähendust ühtedest ja neistsamadest silmadest üha uuesti ja uuesti, mõtleb tüdinud abielumees. Vaat millest tuleb tung saada Byroniks, Don Juaniks, minna ühe naise juurest teise juurde. See ei ole seksuaalne vajadus. Pidage meeles, sellel pole seksiga üldse mitte mingit pistmist, sest seks on palju sügavam üheainsa naisega sügavad intiimses läheduses. See ei ole seks, see ei ole armastus, üldsegi mitte; armastus tahab olla ühe ja sellesamaga üha sügavamalt ja sügavamalt; armastus süveneb

See ei ole armastus ega seks vaid sootuks muu – ego vajadus. Kui te suudate iga päev vallutada uue naise, tunnete te end väga olulisena, vallutajana. Kuid kui te olete jäänud pidama ühe naise juurde, siis ei vaata teid keegi enam sellise pilguga, ei anna teile sellist tähendust ja te tunnete end halvasti. Vaat miks abikaasad näevad välja nii elutud ja kiretud.
Tung olla vajalik kogu maale on poliitikute kirg. Mida tahtis teha Hitler ? Olla vajalik kogu maailmale ! Kuid see vajadus ei lase teil olla üksi, poliitik ei saa olla religioosne, ta liigub vastupidises suunas.

Kes on üksik ? See kelle vajadus olla vajalik on kadunud, kes ei palu endale tähendust omistada, kes ei sõltu teiste pilkudest, teiste suhtumisest. Kui te armastate teda, on ta teile tänulik, kui ei armasta, ka siis pole mingit vahet; kui te teda ei armasta on tal niisama hea kui siis kui te armastaksite. Kui te lähete talle külla on ta õnnelik, kui te ei lähe on ta niisama õnnelik. Kui ta elab rahvamassis on ta selle üle õnnelik, kui ta elab erakuna, on ta ka selle üle õnnelik.
Te ei saa tõeliselt üksikut inimest teha õnnetuks. Ta on õppinud elama iseendaga koos ja olema õnnelik iseendaga olles. Oma üksinduses on talle iseendast küllalt. Vaat miks sugulastele ei meeldi kui keegi muutub religioosseks – kui mees tegeleb meditatsiooniga, tunneb naine rahutust. Miks ? Naine ise ei pruugi endale arugi anda, mis toimub. Millest selline rahutus ? Kui naine hakkab palvetama, liikuma Jumala poole, miks tunneb mees rahutust ? Miks ? Teadvuses tekib alateadlik hirm. Hirm et abikaasa üritab saada iseenda jaoks Piisavaks! Hirm et ta ei vaja enam teist.

Sanyasi tähendab seda kellel on iseendast küll, kes ei vaja kedagi ja kes ei sõltu kellestki ega millestki – ja see on hirmutav: sest teie muutute tema jaoks ebavajalikuks. Kogu teie olemasolu rajaneb tema vajadusel teie järele. Ilma teieta oli ta eikeegi, ilma teieta oli tema elu tühi ja mõttetu – ainult teiega võis ta õide puhkeda. Kuid kui te saate teada, et ta võib õitseda ka oma üksinduses, siis teie ego tunneb end riivatund ja te hakkate muretsema.
Kes on üksik ? Jeesus ütleb: ”Õndsad on üksikud … – inimesed, kes võivad elada iseendaga niisama muretult nagu nendega oleks terve maailm; inimesed kes suudavad nautida elu nagu väikesed lapsed.

Üksik see on sanyasi: üksik inimene, hulgus, kes on täiesti õnnelik oma üksinduses. Kui keegi kõnnib tema kõrval, on see tore. Kui keegi ta maha jätab, on ka see tore. Ta ei oota kunagi kedagi, ta ei vaata kunagi tagasi. Üksinda on ta tervik. See terviklikkus muudab teid ringiks, mille algus ja lõpp kohtuvad. Üksik ei sarnane joonele, teie sarnanete joonega, teie algus ja lõpp ei puutu kunagi kokku. Üksik sarnaneb ringiga, vaat miks Jeesus ütleb ”… sest teie tulite sealt ja te lähete sinna” – te saate lättega samaks.

Vahemärkus 2

Hetkel pole eriti sellel lainel, et uusi originaalsissekandeid produtseerida. Selle eest on muutunud väga aktuaalseks oma kunagiste tõlgete ja kirjutiste evakueerimine ühest netifoorumist. Seetõttu on järgmistel päevadel peateemaks Osho teoste katked.

Sanyasi

Üks pikem lõik Osho teostest:

Esimesel hetkel tundub et sanyasi – see on midagi sellist, mis kitsendab su tegevusvabadust. Miks peaks vahetama oma riided oranži rüü vastu, miks muuta oma välimust, kui sanyasi on miski sisemine, aga mitte väline ?

Sanyasa ei ole negatiivne. Sõnal endal on küll negatiivne tähendus, kuid see pole puhas eitamine. Ta tähendab seda, et miski on maha jäetud, aga jäetud sellepärast, et te saite selle asemele midagi muud. Millestki tuleb loobuda. Tähtis ei ole iseenesest see, et te millestki loobusite, vaid asjaolu, et tänu sellele tekkis ruum millegi uue jaoks. Eitamine, loobumine – see on lihtsalt koha vabastamine … kui ta tahate kasvada, siis on teil vaja ruumi.

Sellistena nagu te olete, pole teil enda sees ruumi. Me oleme sedavõrd täidetud ebavajalikest asjadest ja mõtetest! Sanyasa oma negatiivses tähenduses see on lihtsalt koha vabastamine – kõige triviaalse, kasutu äraviskamine, selleks et te saaksite sisemiselt kasvada. Kasvamine on lagunemine, kuid kasvamisel on ka positiivne külg. Ja ma väidab kategooriliselt, et sanyasa on positiivne. Tema negatiivsus on lihtsalt puhastumine, see on koha puhastamine, et võiks alata kasvamine. See negatiivsus on vaid väline, sisemuses on kasvamine. Positiivne – keskuses, negatiivne – väljaspool.

Tegelikult ei saa olla olemas midagi lihtsalt negatiivset või lihtsalt positiivset. See oleks võimatu, sest negatiivne ja positiivne – need on polaarsed vastandid. Olemine kulgeb nende vahel: need on kui kaks kallast, mille vahel kulgeb olemine. Nagu ei saa olla jõge ainult ühe kaldaga, nii ei saa olla ka Olemist vaid ühe poolusega. Kui pööratakse tähelepanu vaid ühele poolele, ühele kaldale – sünnib sellest suur viga. Kui te aga võtate vastu kogu terviku, siis ei pane te rõhku millelegi. Te lihtsalt võtate mõlemad vastandid vastu ja kasvate seesmiselt. Ja te kasutate neid mõlemaid kui dialektikat oma sisemiseks edenemiseks. 

Sanyasa’t mõistetakse negatiivselt. Talle on antud negatiivne tähendus, sest te peate alustama negatiivsest, välisest. See eeldab mõistmist, sest sanyasa on sisemine protsess. Kui miski peab sisemiselt kasvama, siis miks tuleb alustada välisest ? Kui on vaja sisemiselt kasvada, siis miks mitte alustadagi sisemisest ? Te ei saa alustada seest, sest sellistena nagu te praegu olete, oletegi te perifeerias, välises. Te peate alustama sellest kohast, kus te praegu olete; te ei saa alustada sealt, kus teid ei ole. Nii et kui teie sees on ruumi, ei ole sanyasa’t teile vaja. Sanyasa on vajalik sansaara (maailma) haiguse väljaravimiseks. Kui ma räägin sansaarast pean ma silmas, et maailm on haige. Ma räägin maailmast, mille te olete enda ümber loonud. Igaüks teist elab omaenda valmistatud maailmas.

Ma ei eita väljaspool teid olevat maailma. Teda ei saa eitada, sest ta on olemas. Kuid teie ümber on fantaasiate maailm, unenägude maailm ja te ise olete saanud selleks maailmaks. Perifeeria on saanud teie keskpunktiks, aga keskpunkti olete te üldse unustanud. Sellepärast on vaja alustuseks heita endast eemale see unenägude maailm, sest äraheitmises on algus.

Loobumine on negatiivne, sellepärast tundub ka sanyasa olevat negatiivne. Me anname talle negatiivse tähenduse, sest ta tähendab loobumist unenägude maailmast. Nii et sanyasa on tegelikult ravim: lihtsalt ravim haiguse raviks. Kui haigus on välja ravitud saab see, mis on teie sisemuses, võimaluse kasvada. Nii et sanyasa teenib vaid võimaluse loomise eesmärki.

Te peate mõistma, et rääkides maailmast loobumisest, ei mõtle ma seda maailma mis on teie ümber, vaid seda, mille iga inimene ise enese ümber loob. Selle unenägude maailma tõttu ei saa me tunda maailma, mis on tegelikult olemas. Inimese lakkamatu unenägu saab talle takistuseks. See on kahekordne takistus: te ei saa minna sisemusse (seal on miski eksistentsiaalset) ja te ei saa mina ka välisesse (ka seal on miski eksistentsiaalne). Te olete kiindunud oma unenägusid nägeva meele külge ja ei saa kuhugi liikuda.

Kui see unenägude loodud takistus on hävitatud, toimub ime. Ei ole enam haigust. Te hakkate üheaegselt olema kahes maailmas, kuid nüüd pole nad enam lahutatud, sest just see takistus eraldas neid. Te muutute eksistentsiaalseks sisemuses ja te muutute eksistentsiaalseks ka välimises. Vaat mille jaoks oli vajalik negatiivne lähenemine.

Te peate saama teadlikumaks. Nii et ennekõike peate te teadvustama endale kõike, mida te teete. Mind ei huvita teie tegude sisu, vaid teie tegude teadlikkus. Tegutsedes, olge teadlikud !

Näiteks kui te kaldute vägivallale, siis niinimetatud moralistid ja religioossed inimesed ütlevad teile: “Olge rahumeelsed, rakendage vägivallast loobumist.” Kuid mina ei ütle teile seda. Ma ütlen teile: “Olge vägivaldsed, kuid olge seda teadlikult. Ärge muutke oma käitumist. Teadvustage endale oma kalduvust olla vägivaldne ja te avastate et te ei suuda teadlikult vägivaldselt käituda, sest mida teadlikumaks te muutute, seda vähem võimalikuks muutub vägivald” Vägivalt – see on sisemine protsess. Ta saab eksisteerida vaid siis kui te ei ole teadlikud. Juba teie teadvus muudab kõik: ei saa olla vägivaldne, kui te olete teadlikkuses. Vägivalla olemasoluks on vajalik ebateadlikkus, samamoodi nagu ka viha, nagu ka seksi ja kõige muu jaoks, millest te tahaksite oma käitumises vabaneda.

Mida suurem on teis ebateadlikkus, seda vähem te teadvustate endale seda, mida te teete ja seda rohkem sooritate te pahelisi tegusid. Kui ma ütlen, et miski on pahe, siis ei pea ma silmas selle teo või asja sisu. Ma ütlen, et asi on pahe siis kui ta on sündinud ebateadlikult ilma hädavajaduseta: selline on minu pahe määratlus. Ma ütlen et vägivald on halb mitte sellepärast, et te olete kellegi tapnud. Ma ütlen, et vägivald on halb sellepärast, et pole võimalik olla vägivaldne olemata ebateadlik. Just see ebateadlikkus on kurjus, sest ebateadlikkus on kogu rumaluse, kõigi unenägude, kõigi illusioonide, kogu meie poolt loodud jama vundament ja alus. Kurjus pole mitte midagi muud kui ebateadlik meel.

Sellepärast ma rõhutan, kui te olete sanyasi – kui te olete võtnud vastu sanyasa – siis tehke edasi seda, mida te olete teinud. Ärge muutke oma käitumist. Muutke oma teadvust. Tehke seda, mida te teete, teadlikult. Vihastage: viha ei ole põhjus muretsemiseks. Vihastage teadlikult. See teadvus saab muutuseks ja muudab teie käitumist. Te ei saa jääda samaks. Kuid nüüd ei ole see muutus vaid teie käitumises. Muutub teie olemus, teie olek, nagu ka teie käitumine.

Ei ole vaja luua valeisiksust – maski. Te võite olla täiesti loomulik, tunda end iseenesega kergelt ja vabalt. Kuid see kergus endaga koos olla saabub vaid siis, kui te olete täielikult teadlik. Pinge on olemas seetõttu, et te elate maskides: te olete vägivaldsed, aga peaksite olema rahumeelsed; te vihastate aga ei peaks vihastama; te olete seksuaalsed, aga ei peaks olema seksuaalsed. See loob pinge, see loob rahutuse. See on kannatus, lauskannatus. Te peate olema miski selline, mida te tegelikult ei ole ja seetõttu olete te määratud elama sügavas rahutuses. See “olemine miski, mida te tegelikult ei ole” on teie eluenergia hääbumine ja hajumine pingetes ja konfliktides. Tegelikult ei ole olemas konflikte kellegi teisega. Kõik konfliktid on alati iseendaga. !!!

Sellepärast ma rõhutangi, olge loomulikud, tundke end endaga vabalt. Sellised võite te olla aga vaid juhul, kui teie käitumine on teadlik. Seepärast, olge teadlikud. Siis algavad muutused ja te isegi ei märka neid. Te saate teistsuguseks, sest teie teadvus on saanud teistsuguseks. 
Te küsite, miks ma nõuan riietuse muutmist, paljude väliste asjade muutmist. Need on ju välised – täiesti välised.

Niipalju kui mina tean, siis inimene, nii nagu ta inimesena on, ongi riietus. Inimesele nii nagu ta praegu on, on riietus väga tähtis. Kui te riietate inimese sõjaväemundrisse muutub tema nägu, muutub tema poos, tema ellusuhtumine. Temas sünnib miski uus. Vaadake politseinikku siis kui ta on erariides ja siis kui ta on mundris. Ta on täiesti teine inimene; miks ?

Välised asjad kutsuvad teis esile muutuseid teie sisemuses, sest te ei olegi midagi muud kui välimus. Praegusel hetkel pole teis midagi sellist, mida võiks nimetada sisemiseks. Gurdjieff rääkis kunagi asjaolust, millel on sügav tähendus: sellistena nagu te praegu olete polegi teil hinge. Tal oli õigus ja samas ei olnud ka. Teil on hing, kuid te ei tea sellest midagi. Te olete välimus, sellepärast omabki riietus teie jaoks nii suurt tähtsust. Tänu riietusele muutub inimene ilusaks ja riietuse tõttu muutub ta ka inetuks. Vastavalt riietusele teda austatakse ja vastavalt riietusele teda ka ei austata. Kohtunik peab kandma kindlat riietust – Riigikohtu kohtunikule on vajalik kohtunikurüü – keegi ei küsi “milleks” ? Selles rüüs on ta Riigikohtu kohtunik, ilma selleta on ta eikeegi.

Vaat selline on inimene. Kui ma vaatan inimest, siis on ta pigem tema riietus kui tema meel. Nii peabki olema, sest me kuulume kehale, me samastame end kehaga. Enese samastamine kehaga muutub aga enese samastamiseks riietusega. Nii et kui ma räägin, et riietus on väline – siis ta vaid tundub olevat väline. Tegelikult on ta tunginud sisemusse – ta on tunginud teisse. Sellepärast ma rõhutangi riietuse muutumise vajalikkust. Valmisolek muuta oma riietust on valmisolek muuta oma meelt, mis on selle riietusega seotud. Valmisolek selleks muutuseks on valmisoleks isiksuse muutuseks.

Sellepärast ma nõuangi teilt riietuse vahetust: kanda üht kindlat värvi, üht kindlat rüüd. Sest niipea kui te muudate riideid, te muutute. Vahel olete te üks värv, vahel teine värv. Kui ma paluksin teil lihtsalt muuta riietuse tüüpi, ilma konkreetset värvi ette andmata, ei oleks see üldse muutus, sest te olete kogu aeg muutnud oma riietuse tüüpi. Muutus võib tulla ainult siis kui te kannate kogu aeg üht ja sedasama muutumatut rüüd. Vaid siis on see tegelik muutus. Kui ma annan teile muutumatu rüü, vaid siis võib teis toimuda muutus. 
Miks me tegelikult vahetame riideid ? See on sügav asi, mis ei piirdu vaid välimusega. Miks meid tüütab üksainus stiil, üksainus värv, üksainus riietuse tüüp ? Miks see meid ära tüütab ?
Meie meel tahab pidevalt midagi uut, midagi teistsugust. Me kõik küsime, kuidas peatada oma pidevalt ekslevat meelt – kuidas panna teda rahulikult seisma, olla vaikiv – ja ometi me jätkame peenelt tema toitmist. Me jätkame riietuse muutmist, ümbruse muutmist – me muudame kõike. Meid tüütab kõik, mis jääb muutumatuks. Kuid mida rohkem me toidame oma meelt muutustega, seda rohkem toitu me talle anname.

Kui te kannate mungarüüd, seda kunagi muutmata, peab teie meel esimest korda iga päev iga minut võitlema oma isiksuse identiteedi pärast, mida ta tahaks pidevalt muuta. Kui te tunnete end hästi muutumatus rüüs, tunnete te end varsti hästi ka pidevalt muutuvas maailmas. See on ainult algus. Mida paremini te tunnete end ilma muutusteta, seda kergem on meelel peatuda. Sellepärast on oluline tunda end üha paremini ja paremini ilma mingite muutusteta. Vaid siis võite te jõuda igavese juurde. Kuidas saab jõuda igavese juurde meelega, mis nõuab pidevalt muutusi ? Te peate alustama muutumatusest.

Ükskord, kandes oma muutumatut riietust, te unustate riietuse sootuks. Kui te kannate ühte ja sedasama rüüd, mis on ühte ja sedasama värvi, siis varsti te ei märka enam oma riietust üldse. Tänavatel liikudes ei märka te enam riidepoode. Teie tähelepanu nende asjade vastu kaob, sest teie meel ei märka enam neid asju. Kui teie meel vaatab aga riiete ja poodide poole, siis jälgige teda, teadvustage endale … mida teie meel nõuab ?
Me tajume pidevat riiete vahetamist kui midagi kaunist. Kuid mitte kunagi muutuvas rüüs on võimalik saavutada ilu, mis pidevalt muutuvas riietuses jääb meile alati kättesaamatuks. Muutes riietust te lihtsalt peidate oma inetust, kuid muutumatus rüüs ilmneb kõik nii nagu ta on – ilmneb kõik mis teis on. 

Kui te muudate riietust, siis teised märkavad teie riideid. Vaat mispärast kõik esitavad küsimusi uute riiete kohta. Kui te aga olete kogu aeg ühes ja sellesssamas rüüs, ei küsi keegi teilt teie riietuse kohta. Küsimused langevad ära. Ja nad vaatavad teid, mitte teie riideid. Kui mu sõrmes on brilliant, on sõrm ise peidus.

Inimeses, kes ei peida oma inetust, on omapärane ilu. Selles, kes midagi ei peida, on omamoodi graatsia, elegants … see elegants tekib siis kui te olete täiesti alasti. Kui te tunnete end kergelt ja vabalt tekib teisse mingi võlu ja isegi inetu nägu muutub ilusaks. Kuid kui te midagi peidate, muutub ka ilus nägu inetuks.

Minu jaoks on ilu – olla selline nagu te tegelikkuses olete ja olla sellisena täiesti vaba ja lõdvestunud. Kui te olete inetu – siis olete inetu ja tunnete end vabalt oma inetuses ning teie nägu omandab korraga peene ilu. Lõdvestumuse ja kergusega hakkab teis ilmnema peen hoovus, see ei lähtu enam brilliandist – see lähtub teie sisemisest “minast”.

See kes ei tunne end vabalt iseendaga, ei saa tunda end vabalt ka kellegi teisega. Ja see, kes ei armasta ennast, kes peidab end, ei saa olla ka kellegi teise poolt armastatud. Ta petab teisi ja teised petavad teda. Sellisel juhul ei saa me kunagi tõeliselt kokku. Kohtuvad vaid näod – väga kauged näod. Ma tulin varem ettevalmistatud näoga. Mina peidan ennast ja teie peidate ennast. Selles toas kohtusid kaks nägu, kuid kusagil ei ole kokkupuudet, kusagil ei toimunud tegelikku kohtumist, nende kahe näo kokkupuudet.

Milleks me muudame oma nägusid ?
Teie teete seda sellepärast, et kui te seda ei teeks, siis ei pööraks te küllaldast tähelepanu näole, mille te teiste poole pöörate ning sellel võiks peegelduda midagi tõelist. Vaat mispärast muutub armastatu kellekski hoopis teiseks, kui temast saab teie abikaasa. Ta muutus kellekski teiseks, sest ta ei saa panna ette uut nägu. Ta on teile nii lähedal, et tahes tahtmatult muutub nähtavaks ka miski tõeline. Hommikuti on ta selline, nagu ta on ning nüüd on ta inetu ! Rannas olite te temast vaimustatud, kuid hommikul, peale õrna ööd, on ta täpselt selline nagu ta on. Te näete tema nägu nii, et see ei peida midagi. Teie näete ja ka tema näeb.

Sellepärast ma ütlengi, et sanyasi peab kandma kogu aeg ühte ja sama rüüd. See tähendab olla vaba riiete vahetamisest ja samastumiste vahetamisest. See tähendab jääda alati selliseks nagu te olete, ja väljendada iseendaga kõike seda mis te olete. See tähendab lihtsalt iseenda omaksvõtmist. Niipea kui te iseennast omaks võtate, hakkavad ka teised teid omaks võtma … kui see ei olegi tähtis. Kas nad võtavad teid omaks või ei võta – see on ebaoluline. Kui te mõtlete sellest, kas inimesed võtavad teid omaks või mitte, loote te kohe jälle ühe vale näo. Siin ei tule millestki mõelda: kõik lihtsalt tuleb.

Sellepärast ma muudangi inimese nime, inimese riietust – ainult selleks et aidata inimest, kes elab iseenese perifeerias. 

Päike

XIX – Päike

Kuna ilmad on ilusad ja see loob ka meeldivama meeleolu panen siia üles ühe Tarot-kaardi, mis just väljendab pilvitust ja päikesepaistet.

Päikese kaardist juttu tehes on alati probleem selles, et rääkida on vähe. See on mingi elu paradoksaalsus, et siis, kui sa räägid mingist keerulisest situatsioonist, on kõneainet lõputult, ent kui rääkida õnnest ja rahulolust, siis jääb märksõnadest puudu. Ütled lihtsalt, et see kaart tähistab ainult head ja et selle kaardi mõte ongi ehk see, et mõtleksime kuidas oskame nautida elu hüvesid. Kas oskame olla õnnelikud ?

Päikesele eelnenud Kuu tähistab tunnetuse tumedat – unenäo ja alateadvuse poolt, Maag/Päike liin aga tähistab mehelikku poolust – teadvust, oma tumedama poolega rahu saavutamist ning valguse poole püüdlemist. Alateadvus on meile omad õppetunnid andnud, pimedusest on läbi käidud ja nüüd ei takista miski hinge püüdlemist Valguse poole. (Õige oleks küll Kuud ja Päikest käsitleda koos, kuid kohe mitte ei ole meeleolu hakata väga valguse ja soojuseküllasel päeval rääkima Kuu tumedusest.)

Sellel kaardil on kauaigatsetud maailm täis valgust ja rõõmu, see on eesmärk milleni inimene terve oma maise teekonna vältel jõuda on igatsenud. Kohale jõudsid vaid seepärast, et sind juhtus inimese omast võimsam jõud, tänu millele elusäde ei kustunud elu keerkäikudes, oli neid kuitahes palju.

Kunagi arvasin, et Päike on Suure Arkaani parim kaart, sest selle väljatulek tähistab õnne, rõõmu ja soovide täitumist selles positsioonis kuhu see kaart langeb. Päikese kaart on puhas energia, optimism, rõõm ja edu tavapärases mõttes.

Viimasel ajal olen hakanud aga nägema kõigis “halbades” kaartides head ja “heades” kaartides halba. Päike on oma olemuses ülimalt passiivne kaart. See on üks neid kaarte, mis ei sunni inimest tegutsema, edasi liikuma, uusi teadmisi või kogemusi otsima. Pigem on see olukord, kus kõik tuleb inimesele ise kätte, nii et inimene ei pea suurt vaeva nägema. Päikese “konks” on selles, kas oskame nautida nii, et me naudingusse kinni ei jää, kas oskame olla õnnelikud nii, et me õnne kinni ei jää, kas oskame armastada nii, et armastus ei muutuks sõltuvuseks. Päike on ju vaid üks eluetapp, hetk kus me võtame vastu väljateenitud puhkuse ja auhinna, ent Suures Arkaanis järgneb veel kaks kaarti ning kui Päikese puhtas õnnes unustada eelseisev Kohtumõistmine, võib juhtuda, et järgmise kaardi elueksamis kukume me läbi.

Päikese negatiivne poolus ongi lodevus, lõtvus, eluhüvede võtmine enesestmõistetavatena, mille läbi inimene kaotab oma liikuvuse, paindlikkuse, oskuse tegutseda. Päikese positiivne tähendus aga oskus nautida, oskus tunda rõõmu sellest, mis meile on antud, ilma sellesse klammerdumata ning sulgemata silmi ka selle ees, et elu pole alati päike. Ent see teadmine, et elu juurde kuulub ka kurbus, valu, kaotus et muuda meie praegust õnne vähemaks, pigem õpetavad nad seda hetke palju rohkem hindama.